neljapäev, 24. september 2015

See ongi kunst

Väga mitme päeva jooksul kirjutatud postitus.

***

Eelmine teema on ikka veel täiega teema, aga kell on 00.14 ja ma ei saa magada - natuke on peavalu, uni ei tule, istun üleval ja loodan, et peavalu taandub.
Siis võiks selle ajaga näiteks midagi kasulikku ka teha, eks ole. Näiteks kirjutada larbist, mis see on, miks ta oluline on ja miks meeldib, sest minu arust nii selget ja ilmset asja vist polegi eesti keeles ekraanile pandud ning hakkan seda puudujääki siis likvideerima.

Vaata, ma käin larpidel, on ju. Hakkasin ometi alles hiljuti mõtlema, miks.
Hästi palju on inimestel selleks sihukesi valvevastuseid nagu "meeldib mängida" ja "ühest elust ikka ei piisa, et kõik läbi proovida" ja "põnev on ju!"
Aga samas on ju raamatud, mida lugeda (ja elude arv, mida elada, kohe kasvab) ja filmid, mida vaadata, arvutimängud, mida mängida, kui mängida meeldib, kujutlused, mida kujutleda ja lõpuks võib ka oma mittelarparitest sõprade-sugulaste-tuttavatega kohtuda ning kollektiivile süüa teha, kui sotsiaalne puudujääk väga närib.

Larp võib täita neid funktsioone, millest valvevastused räägivad, aga tegelikult - ja sellest üldiselt ei mõelda, väljaütlemisest rääkimata - on see kunstivorm. Ei ole nii, et larp on mingi eraldi asi, mitte kuhugi kuuluv, täiesti teistmoodi ning sihuke üleni imelik.
See on kunstivorm täpselt nagu kirjandus, teater või film. Elamuse tootja inimese sisemuses. Larbil käia on nagu teatris käia - selle vahega, et esiteks kestab larp üldiselt kauem ja mulle isiklikult meeldib palju rohkem kui teater.

Mis larbis tõesti isemoodi on, on see, et osalevad kõik. Loovad kõik. Passiivset publikut ei ole ja ei saagi olla. Mängutegija võib küll ellu tuua maailma, panna sinna dekoratsioonid, käima loo(d), aga ilma mängijateta ei ela miski, ei sünni miski. See on kollektiivne looming ja kuigi mängutegija(d) lükkavad palli veerema, võib see minna kuhu tahes, mängijad suunavad.

Kui mängutegijad üritavad kõigi vahenditega palli suunada, kutsutakse seda railroadiks või raudteeks ning see ei meeldi mängijatele. Larp on kollektiivne looming, pagan (pun intended!) võtaks! Kui röövid meilt selle mõnu, mida kaasloomine annab, pead ikka väga palju muud asemele pakkuma!
Enamasti mängutegija(d) ei suuda. Või noh, mulle ei meenu, et kunagi oleks keegi suutnud, aga võibolla lihtsalt ei tule meelde.

See kollektiivse loomise asi muidugi tähendab teatud ... iseloomulikkusi.
On inimesed, kellega koos mulle mängida ei meeldi, näiteks. Kui neid on mingil mängul suhteliselt palju (näiteks pooled), ega ma ka sinna ei lähe. Mitte seepärast, et oleks mingi põlvkonnalõhe vms, lihtsalt kui mulle on seni meeldinud nendega koos mängida ainult 10% juhtudest, ei viitsi enam proovida, et äkki seekord tuleb ka hästi. See on minu aeg ja ajutegevus, millega riskin.
Mingis mõttes on nõme see, et umbes kõiki Eesti larpareid tean ja pealekasvu on vähe. Tulge ka, kes seni pole proovinud, uskuge - teid tervitatakse avasüli! Ükskõik, kui nõmedad te kardate tunduda, keegi on alati nõmedam, ning meile meeldivad uued inimesed! Meile kõigile, sest natuke igav on mängida, kui tead inimese kohta liialt.
Mingis mõttes on see samas mõnus, et tean umbes ette, mida igaühelt oodata. Me ju hakkame koos looma. Igaühel võib olla halbu päevi, aga mõnel ongi ainult halvad päevad ning ma tean ka seda ette.

Iseloomulikkusi on veel.
Näiteks pole Eestis ühtegi diplomeeritud professionaalset rollimängijat või mängutegijat. Meil ei peeta seda piisavalt ametlikuks kunstiks, et ülikoolis õpetada, ning isegi välismaal on sellega lood kehvad.
Kõik hakkavad ise, proovivad, õpivad kogemuste kaudu, katse-eksituse meetodil. Kõike tehakse ise, mäng tuleb selline, nagu tema tegijad suudavad valmistada, ning igasugused pärismaailma oskused on mängutegijate juures hinnas. Leitakse kasutus, nagunii leitakse, ole sa osav siis söögitegemises või seinakontaktide paigaldamises, progemises või kostüümiõmblemises. Parim variant - ole osav kõigis neis asjades ja lisaks veel maru sportlik, hea logistik, inimestega suhtleja ning lugude väljamõtleja.

See ise kõige ärategemine on päris hirmus töö, sest hea larp tähendab väga mitmesuguste valdkondade sidumist, aga raha, et professionaale palgata, pole. Seal on üleni hinnatud jack of all trades, master of none.
Väga inimese üldise arete ala.
Larbipiletid on Eestis ikka sündmatult odavad, üle kahekümne euro kahepäevase mängu eest on mängijate poolt juba veidi kalliks hinnatud ikka. Tee ise, tee ise, tee ise. Mida osavam sa oled, seda parem.
Mingis mõttes on mängijate mittemakstatahtmine arusaadav, sest nendeta ei oleks ka mängu ning oma kostüümi teeb ju üldiselt igaüks nagunii.
Aga kuna samas mängutegijateta poleks üldse mingit mängujusugi, võiks neile ikka veidi enam maksta kui "enamiku kulude katmine piletitulust, ülejäänu tuleb, kuna  mängutegijad taovad jäägi oma taskust kinni."

Samas, rahapuudus tähendab, et larbiga tegelevad ainult oma ala fanaatikud. Ning kui neil tuleb hästi, tuleb ikka väga väga väga hästi.
Põhjus, miks ma üldse hakkasin sellest päris elus rollimängust kirjutama, on nädalavahetusel külastatud Hilise Lõikuse pidu. Peo korraldasid mängutegijad ise, sest neil oli kõige enam motivatsiooni, maksid enamiku omast taskust kinni ning andsid mängijatele auhindu.
Mul on siiamaani see Hilise Lõikuse ripats kaelas. Pole ära võtnud sestsaati, kui sain.
Ei raatsi.

Sest see oli nii hea sari. Üleni hea. Kõik oli hea - reeglitest looni, keskkondadest mängjateni, rekvisiitidest loo jaoks vajalike tegelasteni (npc-d, noh). Kui ma tagasi mõtlen, ei tule ühtegi madalpunkti meelde.
Mõelda, et selle tegid mitteprofessionaalid armastusest asja vastu, ise peale makstes!
Seal olid vahemängu-episoodid skaibis, mõnusad info jagamiseks, aga ühtlasi mängijaid siduvad. Seal oli nii hea lugu, et ma ei teagi, kuidas seda veel paremaks teha oleks saanud, realistlik, verd, möllu, õudust, inimlikkust ja draamat siduv. Seal olid päris autod, päris soomuk, ehtsatega sarnased püssid. Seal oli KÕIKE.

Oot. Ma jagan natuke äratuntavaid inimesi mitte väga sisaldavaid pilte viimasest mängust. Agnes tegi.



Ütlesin, et oli soomuk?

Ja tead kui jube on, kui nad lasevad ja ei kuku su kuulide peale, ainult natuke vanguvad ning muuuuuudkui tulevad?


Neid oleks rohkem ka, aga võibolla on igav vaadata, kui kõik ainult mitteäratuntavaid inimesi sisaldavad.

Ma võin ju sellest lugusid kirjutada, kirjutamine on mõnevõrra ametlikum kunst. Mõni teine võib pilte joonistada (nt arvutis). Tegijad ise mõtlevad lühifilmile.
Aga see oli juba kunst, ise kunst, päris kunst, ja see võib küll inspireerida teisi ka kunstile, aga miski ei muuda fakti, et iseseivalt, ilma millegi muuta
see
juba
oli
kunst.

Näed, siin ma olen Hilise Lõikuse peol oma auhindadega =) Pilt Itilt.

seekord ilma lillekeseta =)

3 kommentaari:

kaur ütles ...

Ma larpinud pole, aga d&dnud (ja muid süsteeme mängind) küll. See on, jah, interaktiivne iseloodav muinasjutt; larbil lisaks füüsiline tegevus ja karneval.

Ma arvan, et keegi ei pea teistele aru andma, miks talle üks lõbustus meeldib v teine. Ma ise teen praegu mingeid imetrikke, et laupäeval rattaga sõitma saaks minna.

väga väga naine ütles ...

Ma ei arva, et ma peaks aru andma =P See on esiteks reklaam ja teiseks tänuavaldus ja kolmandaks eesti keeles TÕESTI pole siukest teksti, mis räägiks larbist kui ühest kunstist teiste omataoliste hulgas.

väga väga naine ütles ...

https://www.youtube.com/watch?v=TeCJX-OeJz8

Inimene luges ja andis mulle lingi, öeldes, et phmt sama asi, mida ma kirjutan, aga siiski üleni teine asi.
Vaatasin. Mhmh!