reede, 2. oktoober 2015

Ämblik

Olen ikka veel väsinud.
See võiks olla naljakas: veel üks saatuseiroonia, sest enne rongi olin ka kogu aeg väsinud. Aga olen liiga väsinud, et seda naljakaks pidada.
Kõik kurnab: hääled, mida Poeglaps teeb omaette mängides, talle ütlemine, et ärgu hääli tehku (ja võimalik tülitsemine sel teemal), poeskäik, söögi puudumine kapist kellegi teise isude rahuldamiseks, pissihäda, et tuleb vannitoas töötavale mehele öelda, kui pissile tahad, kooli vabanduskirja saatmine, sest laps oksendas hommikul, ärkamine, uinumine, söömine, nälg, kõik, KÕIK. See, kui mult kuupäeva küsitakse, ka!

Lusikate mittekulutamine ei ole sellise faasi tekkides variant, sest neid kulutab iga viimne kui kuramuse asi, saab lihtsalt vaadata, kuhu neid kulutada.
Aga arvutis kirjutamine kulutab aeglasemalt kui mõni teine =)
Ma läheks, kui saaks, arvutisse peitu kõige muu eest, see kurnab palju aeglasemalt kui elu väljaspool.
(Mispeale läksin lihtsalt voodisse külitama, tühja sest arvutist, jäin poole tunni pärast magama ja olen nüüd väga natuke värskem. VÄGA natuke.)

Põhimõtteliselt tahtsin kirjutada millestki, millest olen juba korduvalt kirjutanud, aga et olen (teiste abiga) seal jälle grammi võrra uusi avastusi teinud, võtan teema taas üles.
See on mulle tähtis, pealegi.
Vaata, ma seon ennast maailma külge suhetega. Need moodustavad võrgustiku, mingi võrgu, milles ripun-kiigun-elan nagu ämblik, ning sellisel kujul, võrgustiku kokkusidujana, on mul tähtsus. Aga kui mingi suhe, mis mu meelest on piisavalt tähtis, ära kukub, kui nöör, kuhu ma seni üsna julgelt toetusin, muutub korraga kolm korda õhemaks, selliseks, et sinna ei saa enam toetada oma raskust, ma võin läbi võrgu lihtsalt ära kukkuda, olematuks muutuda.
Ise ei kahetse ka, et oh, ma olin ju ometi nii tähtis. Kellele? Milleks? Üks larpar sajast, üks endine tüdruksõber kümnest, üks võrgupäevik neljasajast ...
Lähedased veresugulased loevad, neile ma olen oluline, aga see ei hoia mind ju maailmas. Ma peaks sel juhul mõtlema, et mu veresugulased on jube tähtsad, tähtsamad kui teised inimesed, aga ei mõtle. Nad on täpselt samasugused inimesed nagu kõik, nagu ma ise, ja kogu inimkond ei ole universumi plaanis tõesti üldse oluline.

Seda võrgustikuloomist võib nimetada ka suhtesõltuvuseks.
Kui nöör on piisavalt tugev, et mind kanda, ma ikka toetun selle peale julgelt. Võrgustik on see, mis hoiab mind maailmas, ning olla piisavalt oluline, et kellegi maailma muudaks minu lakkamine, on mu jaoks väga väga tähtis.
Näiteks mu väikese lapse ning minu vahel on väga tugev nöör, tema maailma muudaks minu lakkamine mastaapselt - aga mida suuremaks ja iseseisvamaks laps muutub, seda peenemaks nöör jääb. Jaa, ta on ikka seal, aga mu võrgu jaoks järjest vähetähtsam. See ei seo mind enam maailma külge, ei kanna mind läbi raskuste, nagu ma võrgustikult ootaks - missugune ootus muudab mu samas üleni suhetest sõltuvaks, paneb mu otsima uusi väga lähedasi suhteid ja hiljaaegu näiteks lasi mul otsustada, et ma ei suuda enam meestega proovida, läheb nagunii sada aastat, et mehest vähegi kõlbulikku nööri välja tuua - aga uus laps on teema küll.

Sest tema toodav nöör on alguses väga tugev ning muutub siis peenemaks aegamööda ja ühtlaselt, mitte äkki ja vapustades.
Nagu juhtus mõne mehega, eks ole.

Ma vist pean ka - täpsustama.
Et. Inimesed kipuvad üldiselt eeldama, et ma kahetsen oma rongiallaminekut. Ma nagu peaks mõtlema, et oi, nii loll otsus vms.
Mul on teile uudis: ei kahetse. Ma elan nüüd paremini kui enne.
Lill.


Aaa. Seda, et mõned inimesed pelgavad, et ma tõmban nad kuivaks ning jätan siis kestad võrku rippuma nagu ämblik kunagi, vist ei pea ütlema? Peab?
No ma ütlesin.

5 kommentaari:

Tho ütles ...

Samal ajal, mida rohkem peenikesi nööre, seda peenemad saavad/tohivad nad olla. Mäletan nööride, just nööride ja võrkude (kohati ka taevasammaste) metafooride abil mõtlemist mingist ajast mingeid aastaid tagasi, kui hakkasin esimest aega päriselt märkima, et mul on kahtlasem, kui sõpruskonda ymber ei ole. Peamiselt jõudsin ma just järeldusele, et on hea, kui on võimalikult palju, siis "maksab" yhe purunemine vähem. Aga lõpuks jääb aega puudu ja siis kasvavad jälle osad jämedamaks ja teised kuhtuvad - hea on, kui sel perioodil midagi ei katke.

väga väga naine ütles ...

Jah, täpselt.
Palju peenikesi nööre peaks tegelikult moodustama sama palju kandva võrgu kui mõned jämedad. Aga seal on see moment, et kui mõni jäme nöör kaob ootamatult ära, võib tast jääda auk, kust ma läbi pudenen, mis siis, et phmt võrk ju isegi nagu kannaks.

udupea ütles ...

Ja siis oled sa kunagi vana ja sul on alles ainult mõni peenike niit ... vot siis on perse majas, ma ei tea mis siis saab. Ainuke lootus, et ehk on vajadus võrgu järele väikseks jäänud, taandunud füüsiliste vajaduste rahuldamisele e kui keegi kord nädalas söögi koju toob, tuba soe on ja telekas teiste eludele kaasa elada saab, saab kuidagi hakkama.

tumen ütles ...

Palun kirjelda, mismoodi sa nüüd paremini elad. Mida millega võrdled ja miks?

väga väga naine ütles ...

Mul on oluliselt parem olla.
Sest see on ainus, mis loeb =)
Võrdlen siis ennast läbi aastate enne rongi ja ennast pärast rongi - kuigi pärast rongi ja enne antidepressante oli ikka väga augus olla.
Aga nüüd... Olen enda meelest tubli palju vähemat tehes, teised teevad mu eest ära asju, millele ma ise varem ei jaksanud mõeldagi, mind hoitakse rohkem, kui mina ei tee ning on tähtis asi, teeb keegi teine, ja see kõik on ka minu meelest täiesti ok.