kolmapäev, 28. oktoober 2015

Peaaegu

Kodust väljumiseni, kui ma lähen varasema rongiga ning saan enne loengut veel 20 minutit istuda ja aknast välja vaadata (mis ei ole üldse paha asi!), on 36 minutit.
Kui ma lähen hilisema rongiga, millega jään loengusse umbes 10 minutit hiljaks (mis ei ole  KA paha asi, 0 minutit läheb raisku ning preemia mulle, et kohale jõudsin üldse!), on aega maa ja ilm.

Huvitav, kas peaks riidesse panema?

Tegelt ei ole meil tunniplaanis ühtegi (!) loengut, ka see kõlab ametlikult kui "seminar". Aga jee mu meelest on seminar see, kui istun kuus tundi klassiruumis (ei, päriselt, ma hakkan juba neli ja veerand aastat pärast sisseastumist ära harjuma sellega, et Tervishoiu Kõrgkoolis, nii valesti kui selle ametlik nimi ka kirjutatakse, on õpetajad, klassid ning klassiruumid), õppejõud püsib klassi ees ning võin kogu aeg vait olla, kui midagi öelda ei taha.
Jaa, meid istub seal tunnis tudengitena umbes kuus. Asja sisu ju ei muuda, et meid on vähe?
Jaa, segadus terminitega on tahtlik. Mis ei muuda, et niimoodi, segamini, mõtlengi.

Võiks vist riidesse panna.
Päriselt ka.
Varasema rongi peale minekuks väljumiseni jääb alla poole tunni.
(Panin riidesse. Enne olid öösärk, hommikumantel ja sokid. Sokid on tähtsad. Ma isegi magan sokkides, mul on spetsiaalsed unesokid, kui just väga soe pole, sest jalad kalduvad muidu külmetama).
Kui lähen varasema rongi peale, tuleb väljumiseni nüüd umbes 10 minutit. Hm. Natuke peab kiire olema - aga laisk aeg enne loengut on kuldaväärt.
Ning tegelikult ma ei kiirusta ju, lihtsalt olen tegevustes konkreetne.

Ok, nägemist!

 ***

Väga igav jutt, ent ega mul midagi põnevat öelda olegi. Väsinud. Kool. Olen lahe. Väsinud. Kool. Väsinud. Olen lahe. Väsinud. Kool. Väsinud. Olen lahe. Väsinud.

Seda, et raha on tore, polegi viimasel ajal rõhutanud.
No ma siis räägin sellest, mida nagunii kõik teavad - et raha on tore.

Ega ma sellest siis aru saagi, kui üldse ei ole. Või kui on näiteks kaks eurot teist päeva järjest ja siis saan kaks veel. Aga kui üldse ei ole ja siis tuleb näiteks 60 raha (aitäh, emme!), siis on korraga määratu vahe.
Agoonia, kas saada suitsu või maksta ära Poeglapse klassi- ja sõbrapildid, leiab lahenduse.
Võib söögipoest osta mitte seda, mida hädasti vaja (vahukoor ja piim), vaid seda, mida tahaks. Broileriliha ja šokolaadi, mõlemat. Võib mõelda, kas minna kaltsukasse - ma ei hakka sinna üldse tükkima, kui raha pole. Tegelikult oleks minu ja Tütarlapse peale kokku ühte talvemantlit veel vaja küll. Arvestades, et talv on tulekul.
Midagi toredat võib aga seda otsides ka silma jääda! Ja nii tore on juba sellele võimaluselegi mõelda!

Täna pärast kooli käisin läbi poe ning tulin sealt välja kookidega, mis olid sel hetkel soodushinnaga ning kuna šokolaadisõõrikuid polnud, tundusid glükoosivaeguses minule parima tehinguna.
Isu ja hinna parima suhtega rakendamisena.
Aga kui mul raha poleks, ma lihtsalt poleks sinna poodi läinudki - või kui oleks läinud, siis ostnud piima ja vahukoort, vaatamatagi, mis on kookide või šokolaadisõõrikute hinnad, sest ma nagunii ei oleks oma viimset raha ju nende peale kulutanud. Kui raha natuke on, ma VÕIN.

See vatitekivõrdlus, mille Aweron tõi ja mida ka varem korra kuulnud olin, on täpselt tabav. Vaesus on nagu paks vatitekk üle kogu keha, pea kaasa arvatud - mõneks ajaks polegi nii paha, aga kui ta kogu aeg sul peal on, lämmatab lakkamatult, iga sõõm värsket õhku on teretulnud.

Praegu on mul hästi, ma ei riivi seepi, et pesu pesta, ei mõtle, kuidas paki piimaga kolm päeva läbi saada, mul ei kulu ära kuivatatud maitsetaimed, et supil üldse mingi muu sisaldus ka oleks kui makaronid, raasuke hakkliha ja vedelik, ning kapis on koguni kamakas juustu, millega ma ei oska õieti midagi pihta hakata, sest tegu on sellise juustuga, mis peamiselt kõlbab kuhugi kas riivitu või kuumutatuna, ning ma ei tee kumbagi sorti toite. Sest ma olen korraga väsinud ning söön jube vähe. Poeglaps eelistab nagunii krõbuskeid piimaga igaks söögikorraks, vahel teen ka liha köögiviljaga, aga mida selle juustuga muud peale hakata kui kuumi juustuvõileibu, ei teagi.

Aga see hetk, kus raha on otsas, otsas, otsas ja siis äkki tuleb - see on nii hea!
Selline vabanemise tunne. Vatiteki pealt viskamise tunne. Peaaegu väärt seda, et raha saamise nimel tööd teha!

6 kommentaari:

notsu ütles ...

Mis juust see selline on, millega just riivimise-kuumutamise dihhotoomia tekib?

väga väga naine ütles ...

See on mingi gouda. Aga mängib peamiselt, et ega ma seda tavalist kollast juustu eriti süüa ei viitsi, siis peab tal mingi eriline hea maitse olema (nt Pikantsel), ja seda tol goudal pole.

notsu ütles ...

Õunaga segamini salatiks? siis pole vaja riivida, piisab tükeldamisest.

ambr0sius ütles ...

Ma lõikaks selle juustu siis kuubikuteks ja tšillipipart riputaks peale.

See on tõesti hea tunne, kui raha saab. Kahjuks endal on seda viimasel ajal väga harva juhtunud, et raha otsa saab, aga need vähesed korrad, kui on juhtunud, on seda eredamalt meeles.

udupea ütles ...

See rahatu olemise vatiteki all istumisega võrdlemine on tõesti tabav.

Been there, done that

notsu ütles ...

sry, ma saan aru, et see oli väga margignaalne teema, aga ma ei saa sellest juustust ikka veel üle - tahtsin lisada, et pirniga tuleb veel parem salat kui õunaga, kui pirne peaks olema. (võimaluse korral ja maitse järgi võib panna ka lisandeid: küüslauk, lehtsalat, mingisugused pähklid või seemned...)