pühapäev, 1. november 2015

Arhetüüp

Vaata. See on miski, mida aset leides ei teadvustanud, aga hiljem oli see nii selge, et ei kirjutanud üleski.
Üllatav, et vaevun veel selle üle detailides mõtlema, tegelikult.
Üllatav, et see kõigile lugejatele lambist mõistetav pole, samuti - aga samas muudab ühes postituses sõnastamine asjad arusaadavamaks ka mulle endale.

Et.
Suure Õe arhetüüp, eks ole. Minu oma.
Mu kalduvus võtta endale suure õe positsioon, olla see ressursirikkam, naeratavam, nõuandev ning hell, tõi kaasa, et kui mina läksin nii katki, et tükid taga, kui südamik ja põlv läksid kildudeks, isegi kui seda ise ei tunnistanud, mul ei olnud kuhugi minna, kellegi poole pöörduda, et tema sülle pea panna ja kuulda, et kõik saab korda.
Ma olin ju see tugev, kes haldab ennast ära, kellele võib jalaga anda, ta saab aru, et see on lapsik jonnimine, paneb enda kokku ja läheb edasi. Isegi ise nägin end sellisena - kui mul oli nii raske, et igalt poolt valutas lakkamatult ning kõvasti, tähendas see lihtsalt, et pole piisavalt tehtud. Parem inimene olemiseks võiks rohkem joosta, tööl käia, õigemini mõelda - peab ju korda saama!
Suur õde

Kui ei saanud, kui ikka veel oli valust silme ees valge, siis ma lihtsalt ei olnud piisavalt. Isegi ei mõelnud, et kui olen nii hea, kui vähegi suudan, ja ikka on valus, on hetk abi otsida, teiste poole pöörduda, ma ise ei halda ära.
Oma meelest olin teistelt kõik kätte saanud, mis neil anda oli, ning kui ma ikkagi ei suuda, on järelikult viga minus. Ise vastutan enda eest. Kui enam ei jaksa, siis on see minu viga, suutmatus olla suur õde, suutmatus olla inimene, noh, ja siis on ilmselt aeg mitte olla.
Ka minu vastutus.

Enam ei taha, kuigi nüüd olen veel enam suur õde, isegi osad neist, keda varem endast targemaks pidasin, tunduvad nüüd lihtsameelsed, asju tobedalt nägevad.
Vahepeal pidasin end lollimaks kui ükskõik keda, kes rongi alla ei läinud, nüüd olen selle kogemuse endale ära seletanud ning olen selle võrra targem.
Võibolla pidingi olema vahepeal kõige lollim maailmas, et seda tarkust ja kogemust koguda, kuidas üldse nõnda endale tunduda on.
Ma elan ikka veel suure õe arhetüübina, kuid selle vahega, et kui nüüd katki lähen, kui mul on halb ja valus, otsin häbenematult kedagi, kes aitaks, kes võtaks mu pea sülle, laseks endale toetuda, ütleks: "Kuule. Kõik saab korda," ning kui mulle ei taheta seda anda, saadan täiesti külmalt persse.

Täiesti. Külmalt.
Isegi teatud rahuloluga, kui järele mõelda. Te väidate, et olin isekas? Oi, ma veel näitan, mida isekus tähendab =)

11 kommentaari:

irve ütles ...

Kaalu hüpoteesina ka Dunning-Krugeri efekti :)

väga väga naine ütles ...

Ma juba tegin seda =) Enam ei.
Täpselt nii nagu ma tunnen, ma tahangi seda asja näha. Kui minu eest ei kanta hoolt, kuradile! Mitte et "ma näen valesti" vaid kui ei taheta kanda, siis mulle pole ka neid inimesi vaja. Mida ma valesti näen siis? Tunded ei saa olla "valed".

väga väga naine ütles ...

Või noh - tegelt ma ei saa üldse aru, millest sa räägid. Mul oli juba enne rongi tunne, et mul pole kuhugi ega kellegi juurde minna oma valudega, kui üritasin, siis lõpptulemus oli ikka, et mul tuli see targem ja tugevam olla, keegi teine ei võtnud vastutust mulle pai teha ja "maailm läheb hästi, sa oled hästi" öelda.
Kus saab olla pädevuse-ebapädevuse hindamise viga? Et kõik teised hindasid ennast ebapädevamateks kui mina? Jama küll, eriti on mul nendega siis midagi peale hakata.

notsu ütles ...

kas see, mis nüüd on teisiti, on julgus või otsus minna valutades ka nende juurde, kes ei ole tugevamad-targemad, vaid lihtsalt olemas? (ma usun, et ega see, kelle juurde minna, ei pea olema ALATI tugevam ja targem, piisab sellest, kui tal on hetkel rohkem jaksu.)

väga väga naine ütles ...

Otsus.
Ja see ka, et enne ma ei arvanud, et kui mul valus on, on see põhjus kellegi juurde minna. Saa üle, mõtlesin ma endale. Ise ju vastutad!
Nüüd ma mõtlen, jah, ise vastutan, seepärast olengi valmis abi otsima, kallistust küsima, ma tegelikult tahan, et ei valutaks, eriti veel, et ei valutaks nii, et surm sellest pääsemiseks tundub täiesti hea valik.

notsu ütles ...

mhmh. (mul olid selles küsimuses julgus või otsus niikuinii peaaegu sünonüümidena mõeldud ja küsimuse rõhk oli sellel, et kas uus asi on see, et nüüd sobivad appi ka endasugused inimesed (kes on vahel tugevad, vahel nõrgad, vahel valmis aitama, vahel vajavad ise abi))

Mul on mulje, et Irve rääkis teisest asjast, mitte vastutamisest ja abiküsimisest, vaid puhtalt intellektuaalsest võimekusest. mis vbla ei olnud su postituses üldse teema, aga kui kuskil on juttu sellistest mõistetest nagu "tarkus" ja "rumalus", siis võib lugeja kalduda seda lugema puhtintellektuaalse võimekuse võtmes.

väga väga naine ütles ...

Oh, notsu, sa oled niiiiiiiiiiiiiiii tark (ei, krt, EI OLE iroonia!)

Et tõesti, irve rääkis ses üldise intellekti võtmes ning ausalt öelda MINA küll ei saanud aru, ma tean lihtsalt seepärast, et läksin isiklikult üle küsima.

Aga mulle sobisid tegelt ka varem tavalised inimesed, sel hetkel targem ja tugevam tähendaski SEL HETKEL ressursirikkamat.
Uus asi on selles, et ma arvan, et kui mul on valus, on üldse teised ja abiotsimine teema, mitte et peab ise ära haldama ning juhuliku kallistuse õigeaegsuse peale lootma. Et lohutust võiks ka küsida näiteks. Et kui on halb, sinna ning nende inimestega ei lähe enam, näiteks. (Vastandina vanale endale, kes arvas, et oma küündimatus, kui ei meeldi, ja läks ikka.)

notsu ütles ...

hea mõte (see uus).

sest arvestades, et teised ei ole laias laastus targemad ega tugevamad - vähemalt mitte nii palju, et vabalt mõtteid lugeda - , on neil kergem appi tulla, kui neile puust ja punaseks teha, et abi on vaja.

notsu ütles ...

selle abiküsimise jutu peale tuli Väikese Nõia ammune postitus ja sellealune diskussioon meelde (just oma vajadustest märkuaandmise teemal).

väga väga naine ütles ...

Ooh, 2008. aastast pärit post ja täiega huvitav arutelu - mis inimesed on inimesed ikka ning 7 aastat nooremana olid nad ikka inimesed..?
=)

väga väga naine ütles ...

Minu panus, vales kohas, aga mulle endale piisavalt tähtis - phmt postistus "Hind". Kui oled sõber, siis sult võib küsida kõike, kallistust, lohutust, pai - sa annad, sest sul on endal ka hea, et sult küsitakse.
Kui ei ole, mine ära, ela oma elu kuskil mujal teistmoodi. Ma ei hoia kedagi kinni =)