laupäev, 21. november 2015

Üks põlvkond

Oi, tere!
Mul kodus tegi internetipakett esimest korda seda asja, et "maht täis, enam ei saa".
Nüüd mul seal netti enam ei ole ja kuna detsembris lähen kümneks päevaks haiglasse, ei tasu uut paketti osta ka.
Aga nüüd on mu elurutiin täiesti murtud ja see, et saan teile kohvikruusi kõrvalt kirjutada, tuleb sellest, et olen emal külas ning siin on teistmoodi =)

Mitte et kohv täiega hea poleks igal pool - on küll. Emal on ka mingi hea kohvisort, mida Eestis ei müüda. Kodus on mul Tchibo, millele linki ilma poe- ja hinnainfota oli raske leida, mis on ka jube hea. Mulle sobib tavaline Luxus, Löfberg's Lila, Paulig (kuigi Presidenti ma ei taha, liiga hapu) vms samuti, aga hea kohv on veel parem.

Täna hommikul rääkisin tollesama emaga ning kiitsin seda, et ta on ikka hea isa mulle valinud - temal ja ta õdedel on kõigil väga huvitavad ja lahedad lapsed. Me kõik oleme imelikud, aga sellised lahedad-imelikud, mitte nõmedad-imelikud.

Mina kui kõige vanem olen muidugi lahe =) Aga mu tädipoeg, kes on 3 ja peaaegu-pool aastat noorem, on ka täiesti püstilahe.
Ma ei tea, kas kõigist neist jõuangi nii detailselt rääkida, aga kuna ta on mulle oluline ning ka vanuselt järgmine (loe: ma tean temast rohkem, sest me oleme ealt sarnased), jutustan oma vanemast tädipojast, olgu ta koondnimi praegu näiteks Lemmik, teile.

Huvitav on näiteks see, et mul on meeles, kui teda esimest korda nägin. Ta oli siis mõnekuine imik ning magas võrevoodis, mis mulle tundus uus (mitte see, kus ka mina samas majas maganud olin). Mulle ta meeldis, kuigi selleks mingit muud põhjust polnud, kui et ta ei käinud mulle kuidagi närvidele (mida magajal ongi raske teha). Mis veel huvitav, on see, et ta oli juba siis oma nägu. Tal on selline spetsiifiline kena laia laubaga näolapp ning kuna tema kaheaastasena tehtud portreed rippusid mu vanaema majas igal pool üleval kaua aega (no hea küll, enamik neist toetus lihtsalt tagaoleva seina vastu), on selle näolapi iga vanus mul päris hästi meeles.
Nüüd on ta kena mees, enne oli kena nooruk, enne oli kena laps ja enne kõike seda kena titt.

Mis on täiesti veider, on Lemmiku suhe pikkusesse (ja see, et ta on minu sugulane, on ka põhjuseks, et keeldun mõtlemast oma Poeglapse pikkusest kui teda umbes kogu elu saatvast nähtusest).
Nimelt on Lemmik olnud kogu aeg väga sportlik (mis jätkub ka nüüd - poolmaraton? golf? täismaraton on ka kindlasti kuskil mittekauges minevikus, mul lihtsalt ei tule meelde, triatlon on natuke kaugemas minevikus vist) ning kui ta noor oli, meeldis talle korvpall.
Millega seoses oli ta vahepeal kogu aeg kipsis. Väga ohtlik harrastus. Eriti on mul meeles üks kord, kui ta oli luumurruga kipsis, kips võeti maha, mispeale tema läks rõõmsalt korvpalli mängima, sai mängukaaslasega, kes hüppas ning siis raskusjõu toimel maa poole vajus, pihta, murdis rangluu ja oli jälle kipsis. Päev oli kahel kipsil vahet.

Nojah, aga kuna Lemmik oli kogu aeg pigem lüheldane olnud, oli korvpall tema jaoks selline "lahe küll, aga eluaeg ta sellega kindlasti ei tegele"-harrastus. Ta oli selline lühike ja jõuline, mitte kunagi isegi paksupoolne, aga ka mitte kõhn, sihuke normaalne lihaseline tema. Ta oli must kogu aeg lühem, mitte natuke lühem, vaid kõvasti lühem.
Kui ma keskkooli lõpetasin, tegi tema pilte (huvitav, neid pilte pole ma näinudki!) ning mul on tast foto aparaadiga sellise pisikese poisina. Pidasin teda juba siis lahedaks, aga mu teadvuses oli tema kui lüheldane isik.
Aastad läksid. Ma olin ülikoolis, siis ainult ülikooli nimekirjas, väga depressiivne ja õnnetu, ning Lemmik sai 16.
Ja hakkas kasvama. Emake maa, kuidas kasvama! Ta muudkui kasvas ja kasvas ja kasvas ning nüüd on selline - noh, 2 meetrit täis ei tule, aga 190 cm küll.

Korvpalli jättis maha, on hoopis ettevõtja, 10 aastat ühes suhtes olnud ning kahe imearmsa tütre isa, neist noorem nii umbes pool aastat vana.
Ta on üleni täis sedasama vunki, mis minagi oma parimatel päevadel. Vunki, mis ütleb: "Sa pole kindel, kas suudad seda? Noh, järelikult ongi millegi nimel pingutada!"
Ma armastan teda väga-väga.

Mu vend on vanuselt järgmine.
Me kõik oleme imelikud? Noh, aga tema on kindlasti kõige silmatorkavamalt, kõige eredamalt, kõige ühiskondlikumalt imelik. Ma tahaks seda au endale, aga paraku - ta võtab ära =)
Mina jätsin pooleli ülikooli - tema keskkooli. Mina olin üsna noor ema, sünnitades natuke enne 22. sünnipäeva? Noh, tema tütar sündis, kui ta oli just 19 saanud. Praegu elab ta vist Püreneedes, aga ma kindel ei ole - ta on väga mitu aastat elanud kord Prantsusmaal, siis Hispaanias, aga vahepeal oli näiteks Austria ka plaanis. Mingil ajal omas ta vagunelamut, see on võibolla tal alles, aga võibolla ka mitte.
Ütleme, et see on kõige lähem asi, mis tal kinnisvarale (olnud) on.
Vangis on vend olnud kaks korda, esimesel korral Saksamaal meeleavaldusel politseiniku õllepudeliga viskamise eest, teist korda Prantsusmaal kuskil kõrtsikakluses käeluu purustamise eest. Kusjuures mu vend ei ole tegelikult ÜLDSE vägivaldne inimene. Lihtsalt kuidagi läks niimoodi.
Saksamaa vangla meeldis talle oluliselt rohkem.

Ta ei ole ühiskondlikult ÜLDSE normaalne, aga ärgu teile pähegi tulgu, et ta loll on. Kui ta vangis oli, polnud tal muud eriti midagi teha kui meile kirju saata, mida ta siis ka hoolsalt tegi. Need kirjad olid nii vaimukad, nii hea sõnastusega (kuigi ta pole Eestimaal ligi 10 aastat elanud - või ongi juba 10?), et kui ta oleks natuke kauem vangis olnud, ma oleks tõsiselt mõelnud nende raamatuna avaldamisele.
Kahjuks olid mõlemad vangistused mõne kuu pikkused =) Või noh, mis kahjuks.
Tegelikult meeldib talle mitte vangis olla oluliselt rohkem ning ma armastan teda väga-väga ning soovin talle head. Ärgu olgu vanglas!

Noh, ja nüüd ongi jäänud ainult mu noorem tädipoeg ja mu täditütar.
Nad on umbes ühevanused (eri tädid, noh!) ning mõlemad must umbes 10 aastat nooremad, miska tunnen neid vähem. Nende imelikkus on ka selline - õide puhkemata veel. Täditütar elab kuskil Havail ainult, on seal selline ilus blond beib, ning tädipoeg on sportlik nagu tema vanem vend, hea nagu tema vanem vend ning kena nagu tema vanem vend.
Aga nad veel jõuavad =)

Geenide vastu ei saa =)

4 kommentaari:

ritsik ütles ...

Nii armas lugu. Mul on ka kamp onu- ja tädilapsi, aga kahjuks ei saa öelda, et armastaksin neid väga-väga, kohtume harva ega pole üksteise eludega kursis. Aga meil on minevikus olnud palju ühiseid hetki ning lõuna-eesti juured on ka vist miski, mis jääb kogu eluks.
Lapsena ma nii unistasin, et mul oleks vanem vend, paraku olen ainus laps peres.

moonike ütles ...

Nii lahe lugu! Aitäh, et kirjutasid :)

Tho ütles ...

Sellised suure(ma) suguvõsa lood tekitavad minus alati mõningast segadust - kuidas yldse käib nii, et on omavanuseid või vanuselt enam-vähem lähedasi sugulasi - õde on pere, ta ei lähe sugulaste mõttes arvesse. Kõige lähemad muud oksad mu võsas lahknevad umbes sealt, kus vanaisa vennad (okei, yks õde oli ka) ja vanaema õed. Alanejaid on sellises mõõtkavas kyll mingi hulk, ent nad on kauged, mitte-nii-omad ja vanustelt kah keerulised. Ei mõista niisiis kontseptsiooni ja olen tundmatus-kade.

väga väga naine ütles ...

Muide, mu isa helistas ja rääkis umbes tunni nooremast tädipojast ja täditütrest.
Nad on ka lahedad-imelikud =)