neljapäev, 17. detsember 2015

Ettemõtlemine vs ettemuretsemine

Istun üleval, kuigi juba tund aega tahaks niivägahirmsasti magada.
Ootan oma kuramuse Tütarlast, kes täna ööbib chez moi, sest homme on 8.20 minu linnas arstiaeg ning sinna on nii pagana varakult natuke kergem jõuda, kui enne saab natuke kauem magada.
Aga mina tahaks selgelt rohkem magada kui tema! Ammu juba tahaks uinunud olla!

***

Siis ta tuli (tegelt poole sõna pealt, olin kirjutanud "Ammu ju") ja nüüd on hommik ja kõik lapsed on läinud.
Kurat, kui lahe see Tütarlaps mul on! Kusjuures ta ise ei saa sellest aru. Tal on imelised pikad paksud juuksed ja talle ei meeldi =) Olevat "liiga puhvis". Ta tahaks õhemaid ja siledamaid.
Tütarlaps on nagu mina, ainult parem.  Mu rehabilitasiooniplaani kirjutas psühholoog, et olen "väga tundlik, väga sihikindel", ning noh, olen küll.
Aga ma küll ei mäleta, et oleksin vanuses 13 väga sihikindel olnud. Siis olin ainult hea vabandusi leidma, miks mitte midagi teha, mis mulle ei meeldi. Aga tema on juba nüüd.
Midagi ma olen ikka väga õigesti teinud, et ta on selline, nagu on.

Mitte et Poeglaps üleni lahe poleks, aga ta on alles 9 ning see, milline ta suurena on, ei paista veel välja. Tütarlapse puhul paistab.
Neil mõlemil on lahedad kulmud ka, muuseas =P

Eile oli mul selle aasta viimane koolipäev. Väsisin nii väga ära (millega seoses ka jäin nii uniseks, et põrkusin vastu seinu ajaks, kui Tütarlaps tuli), kuid selle plaani täitumine, et kevadel-suvealgul võiks nagu lõpetada, tuli taas sammu lähemale. Ainult see kuramuse (miks ma nii palju vannun?) intensiivravipraktika on risti-põiki ees. Kuidagi pean selle ära tegema, aga emake maa, kui ära väsitab mind juba neljatunnine koolipäev, kusjuures koolis ma tunnen ju juba nii inimesi kui kohta!

Aga ma ei muretse ette eriti. Ettemuretsemine on halb harjumus, mida mul ei ole. Neid asju, millel võiks ette muretseda, kui seda juba teha, on niiiiiiiiiiiiiiiii palju. Kõik "võibolla läheb see asi halvasti"-d tuleks arvesse võtta. Milleks?
Eks siis vaatan, kui praktika peale hakkab, kuidas selle ära teen. Praegu on elu lill? On lill. Nautida!

Kuigi natuke võiks siiski ette mõelda. Näiteks rohkem enam selle aasta sisse inimestega kohtumise plaane ei tee. Mu ülemine piir on täis, aitab!
Rohkem enam "jaa, lahe!" ei ütle =)

Ettemõtlemisel ja ettemuretsemisel on vist samamoodi üks telg mu jaoks nagu on ka meeldimisel ning armastamisel, viitsimisel ja jaksamisel. Et mitte "lõputult rohkem/vähem on hea", vaid mingi optimum leidub, kus tasub püsida ning nii "rohkem" kui "vähem" on halvad-valusad-vastikud. Mida kaugemal optimumist, seda vastikumad. Seda valusamad. Seda raskemad taluda.

Inimesi, keda ma tõesti ei talu ja kelle kohta mõtlen, et maailm oleks nendeta parem koht, on neli. Varem oli kuus, aga sealt kaks olen täiesti ära unustanud. Tegelikult olen isegi unustanud kolm, sest üks on uus. See õppejõud.
Et ma tõesti, tõesti pean inimesteks umbes kõiki füüsiliselt inimesteks liigituvaid oma teel. Kõik annavad oma parima ning neid, kelle parimat ma kuidagi sallida ei suuda, on väga vähe.
Aga selleks, et ma tahaks inimesi enda lähedale, peaks me vahel rohkem olema kui lihtsalt inimestena sallimine.

Ah, panen pildi ka. Endast ja oma oivalistest lastest.

Helen Illend tegi

Kommentaare ei ole: