kolmapäev, 2. detsember 2015

Hinne - ja hind

Peavalupoeg. Hästi kerge, loodetavasti ei lähe hullemaks, eriti kuna ma 400 mg ibukat just sisse kütsin, kui aru sain, et nüüd ta tuleb.

Aga valmidus hullemaksminekuks on ning ma tean tegelikult, millest.
See on mu igavene needus. Kenaolemine. Kui mul on nii halb, et lihtsalt ei huvita, on kõik hästi (välja arvatud kõik see, mis on väga halvasti). Aga kui mul on nii hästi, et olla see suurem, targem, ressursirikkam, see naeratav ja sõbralik, ma ka olen.
Ja praegu olen haiglas. Enam-vähem kõigist, mõned, kuid kaugeltki mitte paljud, töötajad välja arvatud, siin tugevam, targem, ressursirikkam. Elan ühes palatis kuuekümneaastase naisega, kel oli infarkt, vasak külg hästi ei liigu, ning potitool on voodi ääres. Olin arvutijärjekorras ratastoolis Soome mehe järel, kelle nina ees pidin käega vehkima, et ta üldse märkaks, et keegi temaga räägib - ning olin pärast preemiaks sunnitud temaga suhtlema, kuna ta istus minu kõrval, kui arvutis olin, ning kõneles soome keeles.
Praeguse vahetuse õde on sellise kurva näoga venelanna, käib kühmus ning kõneleb peenikese häälega ja tasa. Söögitädi räägib kõvasti, aga vastab naeratusele hirmus kiiresti ja varmalt. Üks hooldaja on nii hirmus usklik, et isegi mina tean.

Ma olen nende kõigi vastu kena, sest nad on ju suuremates raskustes kui mina, püüavad maailmas toime tulla, haarates õlekõrtest, millest mina ei haara (kuradi telekas mängib palatis päev otsa, teisel pool seina mängib teine telekas, ma olen seekord nelja voodiga ruumis, ning puhkeruumi oma hääl tuleb ka läbi avatud ukse - uks aga on lahti, sest infarktist paranev naine tahab), aga nad on nii koormavad!
Kenaolemine on küll lihtsam valik kui midagi muud, aga sellel on oma hind. Esiteks tulevad kõik hullukesed ja nõdrakesed minu ümber kokku, sest ma olen ju nendega kena - ning teiseks hakkab mul pea valutama sellest, et kogu aeg on pinge sees, kogu aeg võib mu palatinaaber mind kõnetada, isegi kui magan (sest ta ei näe, et ma magan, vedasin keset palatit oleva kardina natukest privaatsust ihates ette), ma ei saa kusagil peale kempsu lõdvestuda ja lihtsalt olla.

Õnneks koht ei ole päris uus, siin haiglas ma olen kaks korda juba olnud, mul on sama arst, kes ennegi, ma olen samal korrusel kui ennegi, tean hooldajaid, õdesid ja koristajaid nime- ja nägupidi - aga siiski. Siiski. Inimesed on nii kurnavad!

Oh, paistab, et peavalu ei tule - või noh, ta tõmbas ibuka peale tagasi. Jee.

Jätkuvalt täiega rahul selle äratehtud eksami ja ausa D-ga, mis hindeks sain.
Tähendab, olin täiesti valmis selleks, et teen seda eksamit mitu korda, üldse poleks kellelegi pahaks pannud, ei endale, ei õppejõule, ei kellelegi.
Olin selleks rõõmsalt valmis.
Aga ma ei pea. Sain asja esimese korraga kirja. Kuigi jaksasin õppida ainult 1 km tunnis kiirusega, kuigi seal oli küsimusi, millele ma üldse ei osanud vastata ja selliseid, kus tulnuks kirjutada kolm rida ning mina oskasin ainult "valu" öelda. Muidugi ma oleks ka ainult siis kirjutanud, kui oleks teadnud, mida. Käsitsi kirjutamine on raske, seda tööd niisama ette ei võta.
Rohkem mul enam eksameid ei tule, tulevad arvestused ja siis tähelise hindena veel lõputöö, aga ma sain normaalse inimesena selle D kirja.
Nii rahul endaga!

Kui ma kevadel kuidagi veel intensiivõenduse praktika üle elan, on diplom põhimõtteliselt taskus =)

1 kommentaar:

udupea ütles ...

Mul on ka hea meel selle D üle, kuigi mul selles mingit panust ei ole.