laupäev, 19. detsember 2015

Väikesed lapsed

Oi, tere hommikust!
Olen nähtavasti uurimas imelikel aegadel postitamise sügavusi. Täna läks mul uni ära veidi enne kuute hommikul kempsus käies ning kuna asjalikke asju, mida saab teha lapse (olgugi suure lapse) magades on vaid piiratud arv, siis siin ma taas olen. Kirjutan postitust imelikul ajal.

Ja joon kohvi. Nii väga meeldib! Mul selle kohvipaki põhi paistab, järgmisena teen lahti kingituseks saadud iiri viski ja rõõsa koore maitselise ning kuigi ka praegune kohv on hea, ootan põnevusega.

Käisin eile külas ühel, kel on neljakuine titt ning proovin õnne teemaga, mis on seni võrgupäevikus väga teravaid reaktsioone kaasa toonud. Sest kuna reageerin enamikule mõjuritele mõistuslikult, on mul praegu head santsud saada sellest natuke rohkem aru, ning kuna selgesti on tegu ka teemaga, mis läheb inimestele korda, jagan vaimuvalgust ning ühtlasi panen end tulejoonele =P
Lüüa võib, aga jätan endale õiguse vastu lüüa.

Tean küll, et mulle meeldivad tited täiesti irratsionaalselt. Mulle meeldib nende juures kõik, see on instinktipõhine meeldimine selgelt, aga ega ta seepärast olematu ole, et põhineb mul kui inimloomal, mitte mul kui mõistusel.
Piisab isegi mõttest, et kuskil on, kohe tuleb või on näiteks aastajagu olemas olnud titt, kui kogu maailm tundubki milligrammi jagu toredam. Nähes on veel parem. Kuidas ma sulan, kui hea tunne on, kui ebaoluline on kõik muu, titte süles hoides, seda on raske sõnadesse panna.
Nagu armumine, aga see ei ole üldse piiratud ühe konkreetse titega, mulle meeldivad nad KÕIK.
On isegi raske ette kujutada titte, kes mulle ei meeldiks. Kahe peaga? Meeldib. Muidu väga moondunud ihuliikmete ja näoga? Meeldib. Halvatud? Meeldib. Kui nad suuremaks saavad, kaob see universaalne meeldivus ära, aga väikestena on kõik awwwwwwwwwww.

See on nii absoluutne, nii täielik ning nii kehaline tunne, et sellest piisab, tekitamaks olukorda, kus mu enda hormoonid on ka kõige õnnelembesemad, kui mul on oma titt. Kui mul ongi hea lihtsalt seepärast, et väike laps.

Ja siis tulevad mingid (paljud!) inimesed imestama, et mismõttes tahan veel lapsi, kui senised lapsed ei hoidnud mind tagasi ennast tapmast.
Vabandust, aga nad ei ole enam tited! Jaa, nad meeldivad mulle väga-väga, näivad nii ilusad ja targad, et päris veider on mõelda nende kord minus kasvamisele, aga see ei ole see irratsionaalne vaimustus, mis mus tittede vastu on! See ei ole loomalik, see on juba mõistuslik, ning loom minus tahab ka pai saada. Ta ei ole mingi väiksem ning ebaolulisem osis kui mõistus! Tahan uut titte, sest mulle meeldivad tited, jumalaita!
Kaks ühes

Emainstinkt, noh, käivitub nende ... hiigelsilmade ja väikese lõua-nina peale, vist. Kuigi mulle pole isegi neid vaja, võib olla väga moodunud imik väikeste silmadega, üldse ilma ninata või piraka viltuse ninaga, mul käivitub ikka. Võibolla suur pea on võti? Ilmselt. Kui kujutlen titte väikese peaga, tundub ta väga imelik ning vale.

Kui laps on juba suhteliselt täiskasvanu moodi väliselt, töötavad hoopis teised mehhanismid kui see instinktiivne, loomalik vaimustus. Nad ei ole hingetuksvõtvalt nunnud, võivad olla ilusad, aga see on hoopis teine asi.

Aah, kui armas see titt eile oli! Kui hea oli tema raskus mu kätel, mis siis, et need käed kohati valutama hakkasid!
Ja siis on need, kes mõtlevad, et titt peaks kuidagi mehe jaoks olema. WTF?!
Ja siis on need, kes mõtlevad, kas lapse jaoks ikka piisavalt raha ning tingimusi on. WTF?!
Ja siis on need, kes ütlevad: "Aga sul on juba lapsed!" Jaa, need mu olemasolevad lapsed on ositi põhjus, miks tean, et tahan seda tunnet veel, mida imik mus tekitab!

12 kommentaari:

  1. Kaheaastase emana mõtlen, kuidas läheks elu väikelapsega piiratud lusikate tingimuses. Vahel on endal, eriti praegu, kus lusikaid uue lapse ootuse tõttu vähem käepärast, ka tunne, et lusikad saavad otsa juba enne, kui hommikul lapsega koduuuksest välja jõuan. Riietamine, söömine, potitamine, ei-taha-lasteaeda jonn... Mida rohkem endal jaksu ja särtsu nalja teha ja laulda ja jutustada läbi kõigi nende toimingute, seda hõlpsam.

    VastaKustuta
  2. Mulle ka on viimasel ajal tited hakanud meeldima, aga veel ühte poolmagamata ööde viisaastakut ma kindlasti ei igatse.
    Sul ju varsti diplom käes, sebi end sünnitusmajja tööle😊.

    VastaKustuta
  3. Hea postitus, kõik on õige, eriti kui vähe halvemini kui mul noorema lapsega (kes oli kuldtitt!), aga see peakski näitama, KUI väga mulle tited meeldivad. Ma olen valmis taskunoaga draakonit tapma, et aint saaks omaenda tite kätte!

    VastaKustuta
  4. Mul on üks tuttava tuttav, kes asutas samade tunnete pidevaks kogemiseks mingi emade kooli või tittede muusikaringi vms. igatahes mingi sellise ringi, kus ta saab pidevalt kellegi tittesid kantseldada. Sest iseenda omade saamisele tuleb millalgi looduslik piir ette, isegi kui praktiline meel ei takista, aga neid emasid, kes on rõõmsad, kui keegi nende titte vahepeal nende eest kantseldab või vähemalt kantseldamise koormat jagab, jagub ikka.

    Vahepeal tegi ta ka Tartu Hansapäevadel titehoidu, mis ilmselt samuti palju emasid rõõmustas. win-win olukord, titeemad saavad hinge tõmmata ja tema saab tittedega koos olla.

    VastaKustuta
  5. Ma tuletan meelde Sulle, et oled SIETi liige, kas läbisid ka imetamisnõustaja koolituse? Tuleta see amet meelde:)
    Imelistel tittedel on kindlasti oma osa selles, et mina imetamisnõustajaks hakkasin. Ja oma laste puhul ei väsi ma imestamast, et oli ju mul see kolmas, kes röökis 24/7 ja oli igatpidi raske laps, allergiad ja värgid, ikka oli ka temaga tegelemine puhas rõõm. Lapse esimene eluaasta- kui imeline see on! Kõik edasine on mage ja tülikas sellega võrreldes:P
    Mõtlesin vahepeal, et tegelikult on emadel sigaraske leida paarikuusele lapsele paariks tunniks hoidjat, et hakkaks näiteks selliseks lapsehoidjaks. Kahjuks nüüd rabelen mujal ja elu ei võimalda enam.

    Tervitab Kairit

    VastaKustuta
  6. Ah, oleks vaid asjad nii lihtsad, et saaks veel raha ka selle eest, et last süles hoida!
    Kahjuks nii töö sünnitusmajas kui imetamisnõustamine (jaa, olen koolitunud =P) nõuavad pigem tööd emadega ja sellest olen OLULISELT vähem vaimustatud. Ja lapsehoidmisega on jälle see, et ühe lapse hoiust on raske mingit ametit teha, kui just otse lapsehoidjaks ei lähe, aga mitu koos, nii et pole aega ühte sülle võtta, sest teine nutab ja kolmas on selline vahepealne, viril, ei tea, kas nutma hakata või mitte - on nii räme töö, et isegi titearmastaja minus ajab sõrad vastu ja ütleb, et nooooo ei.

    VastaKustuta
  7. Head lapsehoidjad on muide väga taganõutud.

    VastaKustuta
  8. Me viimane titt käis kohalikus illegaalses minisõimes. Üks hakkaja naisterahvas peab siin sellist. Tal on umbes mõned (2-5) last vanuses 1-3, s.t. sõime-ealised. Ei tundunud olema räme töö - pigem lust ja lillepidu. Aga ta on muidugi proff. Esiteks koolitas ta iga uue tite vanemate laste abil välja - kõik hakkasid superkärmelt käima potil, ise riietuma, ise sööma ja mida veel. Eeskuju nakkab! Teiseks tegid nad hirmpikki matku piki Kadriorgu, kolmandaks olid tal laste lõbustamiseks kass ja koer. Mingeid tülisid ei olnud, kedagi virisemas ma ei mäleta et oleks näinud, lapsevanematega tal mu arust suurt suhtlemist ei olnud. Mõnikord jäi mõni neist õuele pikemaks lobisema, aga see ei olnud "töö lapsevanematega".

    Kõige tipuks sõitsid tited ühel päeval Tallinki laeva kaptenisillal Helsingisse ja tagasi.

    Ehk, kui oled lastega ringikäimises osav, siis ei ole see privaatne titehoiu töö nii nadi midagi. Ja raha tuleb selle eest vist enam-vähem normaalselt. Kindlasti rohkem kui medõe või riikliku lasteaedniku amet sisse toob.

    VastaKustuta
  9. Noh, jäägu Kaurile tema arvamus, aga minu arvates on vanusegrupp 1-3 aastat äärmiselt tülikas iga...
    Alla-aastased on need nunnukad. Nii kui jalad alla saab, hakkavad lollused pihta ;)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.