esmaspäev, 18. jaanuar 2016

Isetu lahetseja

Oleksin täiega õhku täis ning servatult rõõmus, kui ma nii väsinud ei oleks.
Õnnetuseks olen. Väsinud. Väsinud. Väsinud. Väsinud.
Vä.Si. Nud.
Üritasin magada teist lõunaund, aga olin liiga väsinud (ja võimalik, et ka näljane, ma ju väsinuna tunnen vähem ning muuhulgas ei söö siis tunde järgi vaid süstemaatiliselt - ent ma ka mõtlen väsinuna vähem sellele, et nüüd peaks sööma). Esimene lõunauni läks nagu tilk vett kuumale kivile.
Ilmselt ma oleks ilma seda magamata veel väsinum, aga kuidas see väljenduda võiks, ei tea. Praegu tuigun,ei jaksa kõvasti rääkida, vaatan ühe silmaga, enesetunne on ...

on
on

nojah, väsinud.

Sest mul oli täna praktika.
Ja enne seda, kurat ja põrgu, käisin kell 5.48 kempsus, mispeale organism (oo, tere Organism!) otsustas, et äratuskellani on nii vähe aega, et ei tasu enam uinuda.
"Eideke, sul on hommikul kella peale ärgates nagunii nii vähe aega, nüüd on just paras aeg uimerdades elamist alustada, jõuab ka midagi!"
Mis tähendas, et magasin öösel alla 6 tunni ja seda, kurat, kurat ja põrguline, pärast seda, kui nädalavahetusel käisin rollimängjate kokkutulekul. Seal magasin ka umbes 6 tundi ning tihe programm, suhtlemine, inimesed - appi! Jaa, mulle väga meeldis, täiega meeldis kohe, nii tore oli, ent APPI.

Algas asi larpiteemalise inglise dokumentaali Eesti esmaettekande vaatamisega - päris hea film oli, ainult natuke pikk - ning selle filmi lõpuks olin ma juba väga väsinud, sest esiteks oli see umbes kaheksas film, mida ma sedasi algusest lõpuni pärast Rongi vaadanud olen, päris ma jaksan mingit süžeed kehalise tasuta nii pikalt jälgida, teiseks oli saal külm ning kolmandaks istusin kõrvuti oma tütrega, kes esiteks on mu tütar ja kelle juuresolek tähendab seega automaatselt, et ma kogu aeg kontrollin oma mõtteis, kas tal ka tore on, ning teiseks küsis ta mult asju nagu "Miks meil selliseid koole pole?" (filmis näidatud kooli kohta, kus rollimängud on peamiseks õppetöö viisiks) ja "Aga kui ma 15-16 olen, kas siis tuleb?" ja pealgi oli tal seljas aint pikad püksid ning õhuke pluus ning minul oli MANTLIGA külm, ning seega küsisin mina ise alalõpmata: "Ega sul külm ei ole?"
Nii et ma olin filmi lõpuks väga väsinud, üritus aga alles algas.

Ja edasi ma vestlesin ja mind suudeldi õrnalt laubale ja tegin suitsu ja kallistasin inimesi ja mulle tehti singileib ja köögis oli soe ja kuulasin ja jõin väga head brändit ja mind suudeldi õrnalt põsele ja vestlesin ja anti kahe aasta larpiauhindu.
Üldiselt oleks nagu traditsiooniline anda aastaauhindu, aga möödunud aastal ma ei olnud larpide vastu huvi tundmise vormis ning ei olnud ka teised veel päris teadlikud, et kui nemad ei tee, ei teegi keegi. (2013. panin küsitluse üles, aga selle tulemusi endast mitteolenevatel põhjustel ei näinud iial - siiamaani huvitab, et mis seal OLI siis.)
Aga nüüd anti kahe aasta auhindu ning oh pagan! (pun intented) - ma sain kaks.

Ei ole kunagi varem ühtegi saanud.

Kusjuures kostüümiauhinnast sain aru - esiteks ma ei saanud seda üksi ning teised kaks olid - efektsemad, ja teiseks on kuldseks värvitud suhteliselt alasti inimesed eesti larpidel ebatavalised, eriti jahedatel mõisamängudel.
Aga teine auhind võttis mul tõsiselt karbi lahti. Nagu mida!?
Auhinna nimi on "istule lahetsejale lahingmängul" ning selle algeesmärk oli anda eraldi mängijaauhind neile, kes efektselt ja hästi kaotavad või teevad ägedaid asju väikese eduvõimalusega, sest need on lahedad.
Teha lahedusi, saamata samas oma tegelasele nende arvelt otsest kasu, on kasulik kõigile mängijatele, teistele, sulle endale - kuid paraku on lahingmängudel levinud siiski võidu peale mängimine ning see muudab isetu lahetsemise asjaks, mida eraldi hinnata.

Mina, teate, ei ole eriline sõjard. Nüüd veel eriti.
Aga sain oma auhinna mängusituatsiooni eest, kus tegin ainsat mõeldavat asja. Ma isegi ei mõelnud, et teistel või mul endal on lahedam, ei mõelnud "minu tegelane vist teeks nii" - sest see oli minu arust ainuvõimalik tegutsemisviis ning mu tegelane pidanuks väga eriline olema, et nii MITTE teha.
Ainult et - ainult et ma olin kogemata ainus, kes nii mõtles ja nii tegi.

Ma reetsin oma poole, läksin vastaste laagrisse ning andsin teada, et meie pool otsustas nende pealinnale tuumapommi visata.
Siis läksin omade juurde tagasi ja ütlesin, mida just tegin (üks mängujuht andis poole lausega kogemata mulle selle idee, ise polnud niimoodi plaaninud, ent ma ei olnud muidugi ka valmis, et mind valveta üksi teiste laagrisse jäetakse).

Ja sain selle eest isetu lahetseja auhinna.

Mis nagu on teenitud, kui mõtlema hakata, minu info algatas väga põneva lõpulahingu, toimus reaalne countdown stiilis "Noh? Nullis! Nüüd peaks pomm plahvatama?! Aaaaaa, VEEL mingiks asjaks läheb kaks minutit, ütleb programm?!" aga ma tõesti ei tegutsenud natukenegi selleks, et kõigil lahedam oleks. Tegin lihtsalt ainsat asja, mida teha sain.

Nüüd on mul auhind =)
Krt, isegi väsinud peast ma siiski jaksan selle üle rõõmustada, siin kirjeldamine aitas kõvasti.

Paneks teile pildi ka, aga minust ainsana kokkutulekust häid pole, teistest keelab eetika ... ah, tean! Panen pildi sellest mängust, mille arvelt isetu lahetseja auhinna sain!


Oh, olge nüüd, kostüümiauhinnalised pildid hoian endale. Vaadake muid alastipilte!

Kommentaare ei ole: