reede, 8. jaanuar 2016

Kõik. On. Hea.

Ok, permanentse heaolu ainus negatiivne külg: millegi üle pole kaevata.
Mingeid asju tegelikult oleks, mis võiks segada - mu õenduskooli üliõpilasnõustaja avastas alles paar päeva tagasi, et ühte ainet, mida mul lõpetamiseks vaja, saabki teha ainult sügissemestril, nii et suvealgul ma ei lõpeta. Kusjuures mina teadsin seda, aga arvasin, et ju mu andmed on siis vananenud, kui tema arvab, et seda saab ka kevadel teha.
Ja siis algab mul praktika mitte kunagi veebruaris, nagu ootasin, vaid teisipäeval.
Inimesed ka ei ole üldse sellised, nagu ma ootaks (issand, ma olen emasena nii popp! See tähendab, nende seas, keda ma ise kas ei taha või moraalsetel kaalutlustel ei taha. Noh, et abielus ja lastega ja isegi oma armuavalduses toob selle esile, et KUI ei oleks neid faktoreid ...)

Appi, nüüd avaldasin kogemata täiesti pooliku postituse!

... inimesed ka ei ole üldse sellised, niisiis. Paljud on nii armsad ning nunnutavad mind üleni, aga on ka mõned, kes on wtf-mittetoredad. Mis mõttes, minuga mittetore olemiseks peab ikka kas pagana julge (mille eest saab plusspunkti tegelikult) või väga teadmatuses (mille eest saab miinuseid) olema!

Aga mind ei häiri üle kolme tunni eriti miski neist ülesloetud negatiivsustest.
Ikka on kõik lill.
Ja siis ei saa üldse võrgupäevikusse kurta, sest kurtmistuju pole, ent positiivsused, mida öelda, saavad ka ju ühel hetkel otsa! Palju sa ikka kiidad, kui hea kohv on ning kui tore on end mitte halvasti tunda?!

Tütarlapsel oli üleeile 14. sünnipäev. On ometi saabunud aeg, kus ma ei pea peokorraldamisega üldse tegelema, ta võtab sõbrannad kaasa ning läheb nendega pontšikuid sööma täiesti iseseisvalt. Olen valmis maksma ka ühe grupi jagu exitroomi eest, aga peamine on see, et ma ei pea midagi korraldama, sinna ta ka kutsub inimesi ise. Jipii!
Mu suhtmine vastikutesse tegevustesse on sama, kui suhtumine inimestesse, kes mulle ei meeldi. Ei tule peale nostalgiat, et ooo, oli nii armas aeg see sünnipäevade korraldamine tegelikult!
Kui mulle ositi meeldis, meeldis mulle kohe, mitte ei avasta seda hiljem, kui enam ei saa. Ei, kui ma saan vastikust asjast-inimesesest-tegevusest lahti, on ainult tore.
Ja oo, ma vihkan neid laste sünnipäevade korraldamisi!

Kõik. On. Hea. Isegi Tütarlapse sünnipäeva ei pea enam organiseerima!
No ma järgmised 3 postitust teen vanainimeste heietuste teemal ehk räägin minevikulugusid. Kui muud peale ei tule. Kaua seda "kõikonhea" juttu ikka ajada saab =)

7 kommentaari:

notsu ütles ...

Ma mõtlen ikka selle peale, kuidas inimestel, kellel on väga halb, olemist paremaks saada. Mõnda aega tagasi märkisid sa, et aitas antideprekakuur; kas siis vahe varasema ja nüüdse vahel on selles, et enne pauku ei olnud antidepressandid kättesaadavad (mingitel haigekassalistel põhjustel, nt sellepärast, et psühhiaatri juurde ei saanud niisama lihtsal aega, aga pärast rongi saadeti juba automaatselt sinna)? või võib su ajukahjustus ise antidepressiivselt mõjuda, näiteks "siin ja praegu" olemisse lükkamise tõttu (a peapõrutus ei ole ilmselt ravimeetod, mida inimestele peale soovitama hakata)?

sest ma kõrvalt vaatan mõne teise rabelemisi ja ilge jama on, ravimid ei mõju või mõjuvad halvasti ja küll tahaks siis teada, mida teisiti teha, et aitaks.

irve ütles ...

nodsu: enne ravi algust oli tegelt päris koledaks kiskumas see seis. et siin on puhas keemiline lülitus mu hinnangul

väga väga naine ütles ...

antidepressandid raudselt.
Enne rongi ma lihtsalt ei taibanud, et mul oli nii halb. Depressiooniga ju on keeruline voodist välja saada ja midagigi teha, aga mina rabelesin nagu pöörane? Kool, töö, lapsed, kirjutamine, trenn... Eieiei, ma küll ei ole raasugi õnnelik, aga see ei ole haiguslik, inimene ongi lihtsalt rõve olla.

Aga praegu ma nii raudselt ütlen seepärast, et pärast rongi oli tükk aega ka rõve. Väga rõve. Ja siis, kui rohud peal, nende toimima hakates(11-12 päeva, täpselt ei mäleta) mõtlesin jahmatusega: "Oi! Niimoodi ongi siis elada, kui kogu aeg valus pole! Oi kui tore!" Ning kui paar kuud hiljem psühhiaater soovitas annust tõsta, tõstsin ära ja olin: "Issand, nii ongi elada, kui miski päriselt meeldib?! OI!"

notsu ütles ...

ok.
jääb siis loota, et neil, kellest ma rääkisin, hakkab kah lõpuks miski toimima. et lõpuks ilmnevad ikka ka mõjud (mitte aint kõrvalmõjud) või et leiab lõpuks AD, mis sobib. nad sunnikud ei sobi ju kõigile ühtmoodi.

väga väga naine ütles ...

Kurat, ma ei mõelnud selle postitusega,et täna võiks pea valutada!

ep ütles ...

mulle tundub, et depressiooniga võib olla see probleem, et ta ei pruugi ilmtingimata olla iseseisev haigus, vaid võib olla ka mõne muu probleemi üks sümptom. näiteks mõne autoimmuunhaiguse sümptom. sel juhul võib depressioon kaduda või leeveneda, kui tegeletakse mitte otseselt depressiooniga, vaid selle teise haigusega. aga võib muidugi olla ka vastupidi, et depressioon annab kehalisi sümptomeid.

võibolla oli vvnaise juhtum lihtsalt suhteliselt lihtne. ma oletan, et ta on kehaliselt terve (või vähemalt oli enne traumat), lihtsalt tema organism ei tooda piisavalt mingeid mõnuhormoone. ja kuna on teada, mis olukorras tema organism vajalikke hormoone toodab (näiteks väikeste lastega), siis oli psühhiaatril ehk suhteliselt lihtne välja mõelda, mis see on, mida tal puudu on. kuid võimalik, et sama mehhanism/ained näiteks meestel ei toimi.

väga väga naine ütles ...

Väikesed lapsed tulid küll psühhiaatriga jutuks umbes pool aastat peale ravimi määramist, aga muidu suhteliselt nii-võib-olla-küll jutt, ep.