reede, 15. jaanuar 2016

Väike inimene

Kui olen nii väsinud, et juba kuus tundi tagasi komistasin vastu trepikäsipuud ning mul oli üsna vahetult seejärel raskusi tee lumest roogitud osal püsimisega, kas on kombes võrgupäevikusse kirjutada, mitte magama minna? Isegi kui tunde järgi saaksin ilmselt magada?
Isegi kui kirjutatav tundub isegi väsinud mulle natuke liiga ennastimetelev? Isegi kui olen täna olnud üleni kangelaslik, seisnud praktikal 5 operatsiooni jagu seina ääres, toonud Tütarlapsele kleidi ära veel pärast ning mul on õhtu jooksul käinud 2 eri külalist eri aegadel?

Nojah, aga kui ma tahan?! Tahan olla mitte tark, vaid teha nagu tunne on? Olen teistele ning endale halvima, mida seesugune tahtmine kaasa tõi, nagunii ära teinud, mida ma veel hoian?!
Läheb.
Kui endakiitmine väga häirib, lugege näiteks viimast peale-pausi-lõiku, seal kirjutan natuke sellest, mida pidutsemine mulle tähendab ajalooliselt ja muidu.

Aga muidu on mu vaade maailmale ning inimestele suremise järel põhjalikult muutunud.
Enne ikka arvasin, et surm on kole tähtis asi. Iga elu lõpp oluline, isikliku maailma lakkamine ühe terve maailma lakkamine ning see, et ükski inimene ei tunne tervet maailma, saab tasa tehtud selle väga paljuga, mida ta ette kujutab.
Surm on nii eriline!

Nüüd vaatan surma täiesti rahulikult. Väga palju inimesi ei plahvatanud korraga? Keskkonnakahju ei sündinud? Noh, siis on sitt lugu küll, et mu laps suri, aga mitte katastroof. Mul on sitt, teistel tema lähedastel on sitt, aga üleilmselt on see päriselt ka täielik tühiasi.
Kui tapetakse korraga palju inimesi, on mul õudne vaid tapjatele mõeldes, surnutel on kombes ning nende kallid saavad samuti targemaks.
Kui ei saa, kehvasti küll. Aga midagi mastaapset ei tähenda seegi. Üks inimene, tema saatus, tema õnn või õnnetus on universumi ning ajaookeanide arvestuses tühisem kui ühe raku eksitents meie organismile.

Objektiivselt võttes on inimkond samuti väga pisike nähtus.

Olen selle suhtumise eest siin võrgupäevikus päris palju kolakat saanud, aga suhtumine ei muutunud, ainult inimesed hakkasid lollimad tunduma. Pea inimesi tähtsateks, karjatasid mitmesugused siin hingeliselt, mismõttes sa ei pea, sinusugused on üldsegi väkk! Oska armastada, ole tänulik, et elad, kahetse, et surra soovisid, pea oma lapsi ja ennast olulisteks, muidu oled värdjas!
Ahsoo? Arvate nii? Nojah, elage omamoodi edasi, elage nagu tahate, see
ei
ole
oluline.
=P

Mida ma nagu ei oska seejuures päriselt mõistuslikult lahterdada, on mu meeletu empaatilisus. Täna seisin viis opi seina ääres, pärast viisin voodeid koos patsientidega ära, ning mulle oli igaüks neist opihaigetest pea nutmaajavalt armas, kõik haiglatöötajad südantmurdvalt kallid, ning see, et üks arst, üks koristaja ja üks hooldaja tundusid ühte nägu olevat ning takkajärgi mäletan vaid ühe patsiendi väliseid detaile, üldse ei takistanud ega takista hellust nende kõigi vastu.
Ja mõtlen, et see on vast see, mida mulle nagu ette heidetakse. Et kui inimesed ei ole tähtsad, ei saa nende suhtes ka hea olla - ning nii lihtsalt ei ole.
Ma tahan nende suhtes hea olla tundetasandil, mitte mõistuslikult! Kuna on ka täiesti kama, kas mina, üks väga ebaoluline inimolevus, teen nii või teisiti, võin teha täpselt nagu tahan.
Juhtumisi tahan hell olla.

Ja mõtlen, kuidas siis nii, miks igaüks ei pea inimeste tungi teiste vastu hell olla loomulikuks? Kust tulevad kõik, kes räägivad, et inimesed ei või teha, mida tahavad, ühiskond laguneks, imikud jäetaks maha, keegi ei hoolitseks vanade ja/või haigete eest?
Kas olen mingi eriti hea, kui niimoodi hellust tunnen? Ei ole ju!
Kõik annavad oma parima! Ka need Kölni ahistajad. Lihtsalt inimesed on erinevad. Nende arusaam heast ja halvast on erinev. Aga see ei tähenda mitte inimeste üleüldist halbust, vaid ainult headuse ja halbuse suhtelisust.

Kui laps olin, võeti mind sageli täiskasvanute pidudele kaasa või toodi pidu meile koju. Mäletan neid pidusid kui toredaid, midagi tehti, vahel mängiti lauamänge, vahel oli mingi kultuuriline tähistamine (jõulud, aastavahetus, lihavõtted), vahel oli kellelgi sünnipäev, ent see oli alati lahe. Ma sain teha, mida tahtsin, olla nagu tahtsin, ning ainus ebameeldiv osa oli vajadus enne võõrustavat  pidu kodu koristada - kusjuures alati oli pärast pidu laga suurem, kui enne oligi.
Nüüd on mul pidude suhtes väga suur eelarvamus, sest ma garanteeritult ei saa teha seda, mida tahan. Omaette raamatu lugemine söögitaldriku taga toob kaasa ümbritsejate suhtumise "Oi, sul ei ole tore, haarame sind rohkem seltskonda!"
Olen seega omandanud pealtnäha-lõbutsemisoskuse, lastes sellega koos täielikult kaotsi päriselt lõbutsemise. Ja enam mulle peod ei meeldi.
Ent kui arvestada sellega, et inimesed on erinevad, nende arusaam lõbutsemisest ka erinev, ning lasta kõigil, kaasa arvatud mul, teha, mida nad tahavad, äkki oleks kergem?

Krt. Anarhism, mille omaksvõttu pidasin maailmavaate raiskamiseks, vist ikka on mulle.

8 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

0 kommentaari? Ma ei saagi kellegagi vaielda?
Pagan =)

Liis ütles ...

No ma võin kommenteerida. Iseasi, et kas see kuidagi vaidlust tekitab :D

Lugesin just enne su postitust ja oli väga mõnus mõtteaine "värske õhu hingamise" pausi tarbeks :D

Inimeste tähtsusest rääkides siis. Ma olen viimasel ajal hakkanud mõtlema maailmast kui süsteemist, mis toimib täpselt sellisena nagu ta toimib just seetõttu, et selles on kõik need osakesed, mis selles on. Ehk, et iga inimene mängib tegelikult (imepisikest) rolli selles, et maailm tervikuna on nii nagu ta on. Ja see süsteem on isekohanduv. Ehk, et kui mingi osake ära langeb, siis muidugi kohandub süsteem ümber ja toimib edasti. Lihtsalt natuke teistmoodi - vahel paremini, vahel halvemini, vahel on vahe peaaegu märkamatu.
Et siis öesõnaga. Me kõik oleme süsteemi osakestena ühtaegu tähtsad ja tähtsusetud ka. Süsteem on nagu on sest me oleme, aga kui ei ole, siis süsteem jääb ikka alles, lihtsalt natuke teisiti.

väga väga naine ütles ...

Vaidluse osas eriti ei päästa tõesti, aga hea, et viitsisid =)

Karu ütles ...

Kui on nõrk jutt, pole midagi vaielda :)

Tali Tuli ütles ...

Jah, inimene võib olla väike ja tema surm tühine. Kui vaadata galaktikate levelilt, siis on ka maailm, mida sa eelmises postituses päästad samuti tühine, sest galaktikais on taolisi „maailmu“ must miljon. Universumi levelilt on ka galaktika tühisem kui ühe raku eksistents meie organismis, sest universumis on galaktikaid väidetavalt kümneid miljardeid. Muidugi tuleb mõelda suurelt, kuid ei saa ka probleeme suuremaks mõelda kui need tegelikult on. Ehk siis objektiivselt võttes on iga nähtus pisike või suur, sõltuvalt millisest punktist seda vaadata.
Oponeerin sinuga inimese olulisuse osas, ükskõik kui lollina ma ka nüüd ei tundu. Kelle jaoks või kelle eest siis päästa maailma? Eks eelkõige inimese jaoks ja ka eest. Muidugi ei saaks inimene hakkama maailmata, küll aga võika maailm eksisteerida ka inimesteta, kuid vahel tuleb lihtsalt laskuda suurtelt kõrgustelt raku tasandile.
Inimese surm võib ju olla ka statistika, või siis lihtsalt sitt lugu, eelkõige aga paratamatus. Aga sitt lugu, et laps suri, või teisiti, mis siin kurvastada – surm uue elu jätk? Lapse surm on tragöödia mis saadab sind terve elu ja ma kahjuks tean millest räägin. See tragöödia on lokaalne, kuid siiski tragöödia või isegi katastroof. Oluliselt suurem katastroof kui mõne tundmatu galaktika kadumine universumist. Eelkõige ka loomuvastane.
Tegelikult tunnistad ju isegi, et su empaatiavõime pole kuhugi kadunud. Seda on hea lugeda. Su postitus on vastuoluline ja tundub, et provokatiivsena mõeldudki.

väga väga naine ütles ...

No tuli ära! Jee!
Põhimõtteliselt siis on mingi väga väike vahemik "õige"? Et vaadata ainult enda vaatepunktist on jama ja vaatata universumi vaatepunktist on ka jama, ainult mingi vahemik, kus pere-ühiskond-rahvas on tähtis, vaadata on ok?

=P

Tali Tuli ütles ...

Kosmose teema oli kujunduslik, mis ei lühenda kuidagi seda „õige“ skaalat. Mõte oli ju selles, et üks ei välista teist. Jah ka pere-ühiskond-rahvas on tähtis koos kõigi teiste, sinule antud hetkel tähtsamate asjadega. Miks välistada, vaata asja positiivselt :)

väga väga naine ütles ...

aww =)
KÕIK on tähtis!
Põhimõtteliselt nii ongi ju. Lihtsalt kõigega korraga arvestada ei jaksa.