reede, 5. veebruar 2016

Rohkem on uhkem

Saatsin praktikajuhendajale sõnumi, et homme ei tule, sest olen nii pagana väsinud, et - oh üllatust! - ei saa magada. Lisaks on köha kasvanud ning peavalu algmed ja appi.
Ilmselt mu lusikad on nii otsas, et kuna ma ise sellest aru ei saanud, pidi Organism tegevusse asuma.

Ta on mul on ikka lahe. Saatsin sõnumid (ka ühe sünnipäeva kohta, kuhu homme õhtul ei lähe) laiali ning meel on nüüd nii kerge. Magada muidugi ikka ei saa, ent kohustuste õhku haihtumine on ikka pagana magus tunne.
Peaks Organismi rohkem kuulama juba enne, kui ta vägivalda rakendab. Aga võiks ju veel pingutada ikkagi, ma ju suudan! Jaa, jaa, ma tean, pingutamine ei vii kuhugi, rõngas, millest ma iga päev läbi poen, ei veni ka - aaaaaaaaga võibolla hakkab, kui ikka piisavalt venitada?
Ühelausega, ma tean küll, et keha on tark, aga millegipärast üritan teda ikkagi mõistusega juhtida, ei usalda, ei kuule, kui ta just ei röögi, katsun ignoreerida, kuni saan.
Vat seda võiks tõesti muuta oma elus. Me oleme õppinud, et keha ei tohi kuulata, ta on laisk, sööb liiga palju ning valesid asju, ei taha midagi teha, kui võimalus anda - aga minu keha ei ole ju selline! Organism on täiesti arukas! Ma ei ole mingi keskmine, pagan võtaks!

Ok, tehtud. Edaspidi suhtun Organismi soovitutestesse lugupidavamalt ning panen neid ka siis tähele, kui nad pole puust ja punaseks tehtud ning mulle siis nendega pähe löödud.

Muidugi nõuab see teatud hoolt omaenda reaktsioonide märkamise suhtes, kuid ma olen neid tegelikult ju kogu aeg märganud. Lihtsalt varem pidin kaevama reaktsioonide, tahtmiste ning huvide väga suures pesukorvis, et üles leida, mis siis just nüüd see liikumapanija oli. Nüüd on korv tühi ning seal põhjas üksik sokk, mille mõjukuse mõistmisega on mul teatud raskusi, sest pole ikka üldse harjunud selle tühja korviga.

Mõnes mõttes olen endaga ikka väga rahul.
Ma ei ole ju kunagi olnud mingi peente varjundite ning ettevaatliku minimalismi naine. Olen hinnanud kirge kõigest ülemaks, mu lemmiktsitaatide hulgas on "Kui teha lollusi, teha neid korralikult" Vladimir Neffi trükimasinast, tugevad soojad värvid ja lopsakus on minu teemad ning see, et oli väga-väga hirmus elada, on selle teine pool, et võib olla ka väga-väga ilus.
"Kui sa ei tee seda kirega, miks sa seda üldse teed?" oli mu allkirjaks ühes foorumis, kus aastate eest palju käisin, ning mõtlen siiamaani nii. Et kui ükskõik millisesse hullusesse või hellusesse sukelduda, tuleks seda teha ikka täiega, üleni, kõike mängu pannes. Ja mis siis, et nii pole tark! Nii on väga elus.
Kuigi nojah - sukeldumine võib ka surmaga lõppeda.

Noh, ja nüüd on see väga-väga hirmus möödas jälle mõneks ajaks. Kõik on hea, eriti kui Organismi kuulata ning mitte sundida teda peavalu tegema.
Teatud moel olen üleni järjekindel olnud, teinud täpselt seda, mida endalt ootasin, ja kuigi mu oma osalust teiselt poolt nii hästi välja tulemisel vähemalt teadlikult on olnud üsna vähe, olen endaga silmini - oot, mis on silmadest kõrgemal? - kulmudeni rahul.
Ma ei karda midagi.
See on nii tähtis ja nii tõsi, et ei saa aru, miks mu vastav avaldus ei ole üldist furoori tekitanud =)
Ma ei karda midagi.
Midagi.
Loomulikult ka mitte kedagi niisiis.

Nii on hea elada.

Kommentaare ei ole: