pühapäev, 14. veebruar 2016

Sooline

Nii kummaline, kuidas see paariselu ikka paistabki toimivat inimestel.
Võibolla olen nii kaua harjunud sellega, kuidas üksi asju teha, mitte ühegi teise täiskasvanuga arvestada, elada oma elu (või surra oma surma) - ning seda kellegagi jagada olekski juba eripingutus.
Võibolla olen õige aja harjuda mööda lasknud, nüüd olen isegi teoreetiliselt mõeldav kaasa ainult neile, kes viibivad kodus ainult mõõdukalt, stiilis meremehed, sõjaväelased, kaugsõiduautojuhid.
Nagu vana aja viikinginaised (jaa, ma tean, stereotüüp eriti viimaste viikingi sõjardite soolist koosseisu puudutavate avastustega arvestades): kodu on MINU valitsusala.

Ilusat meest salliks ikka, võibolla isegi armuks temasse üha uuesti ja uuesti (mul on praegu ovulatsioon, seepärast loodan nii. Orgasmi ikka ei saa, ent huvi vähemalt on meeste ja seksi vastu ajuti), aga teha asju tema heaks ümber ... Milleks?!
Tema elu ja minu elu oleks kokkupuutepunktidega alad, aga nende üksteist kohati pikemaks või lühemaks perioodiks kattev kulg oleks liiga väsitav, liiga vaevaline korraldada. Mina küll end igapäevaselt kohanda ei kavatseks, aga talt seda oodata oleks sedasi veel eriti nõme.

Ma tean küll, et inimesed elavad koos, lahedad elavad lahedatega ning moodustavad täiesti arusaadavaid paare, ajavad mingit ühist asja, ideaalis sobituvad omavahel - ent mina ju ei sobitu!
Iga kohanemine teisega oleks iseendast loobumine.
Olin selleks valmis, kui endas ja oma piisavuses pidevalt kahtlesin, ent praegu - milleks?! Mul hea niigi!

Muidu: kirjutasin proovitöö ühte seksist rääkivasse võrgupäevikusse, aga kuna viis päeva pole mingit tagasisidet tulnud, siis palun: siin ta on, valentinipäeva puhul.

***

On üks poos, millega mul on vaimselt ainult head ühendused, aga füüsiliselt paraku igasugused. 

Naine peal – see, kus naine põhimõtteliselt istub mehe kõvastunud peenise tupe sisse –, ja on tegelikult põhimõtteliselt ebaoluline, kas emane siis istub-põlvitab või istub-kükitab, see on olemuslikult sama asend, ning selle plussid-miinused väga sarnased (kuigi mitte täiesti samad).

Plussiks – hiigelsuureks plussiks minu puhul, kes ma olen selgelt dominantse loomuga – on kontrollitunne, mis tekib koos mehe kohal kõrgumise ning tempo määramisega. Oma elu esimese orgasmi sain sellest asendist, ise teadmatagi, mis tunne orgasm on (ses mõttes olen väga vanamoodne naisterahvas, et mastrubeerimine ei pakkunud mulle mitte midagi, enne, kui sain aru, et aaa, seal juures peaks ka fantaseerima! Ning selle avastuseni jõudsin kuskil 28. eluaastal), ja mees, väga noor selline, oli samamoodi üllatunud.
„Mis see veel oli?!“ küsis ta, hoides mu tema sooja ihu peale kokkuvajunud kehal ümbert kinni ning natuke naerdes. „See oli kuidagi ... väga teistmoodi!“

Vaimselt on see mulle niisiis, lühidalt öeldes, väga hea poos. Mina, ilus, endas kindel, imetletud mehe poolt mu all, määramas ise, mismoodi mulle meeldib, rinnad hüppavad, viskan pea selga või toetun kätega partneri rinnale ning ma ei häbene kröömikestki.
Juuksed on ka ohutus kohas üleval, keegi ei rullu neile kogemata peale.

Füüsiliselt on muidu (juuksed välja arvatud) aga natuke iseasi.
Esiteks nõuab see pealolemine päris head jalalihaste tööd.
Põlvili on tegu natuke ühtede, kükkis teiste lihastega, aga otseselt füüsiliselt kurnav on sedasi kolm ja viis ja kümme minutit nõtkutada. Põlvili on musklitel oluliselt kergem – aga kahjuks (teiseks, loendamine läheb edasi) vähemalt mina olen väga mitu korda selle asendi lõpetanud seepärast, et nahk labajalgade pealt läheb katki, hõõrdumine on nii tugev. Esimestel kordadel ma veel ei taibanud seda märgata ja kannatasin pärast nädal otsa katkihõõrdunud varvaste valu, hiljem täheldasin varem ning see viis tähelepanu kohe seksuaalaktilt kõrvale, jalgade tervishoiu pihta. 
Kolmandaks: kükki ja põlviliasendit saab muidugi vaheldada, aga päris nõme on „Mmm, nii on nii hea – ei tegelt, jalgadel on valus – olgu, proovime teistmoodi!“ iga minuti järel poosi muuta ning mitte kunagi oma lõpuni jõuda, sest ebamugav.
Ja seega on need asendid, kus mehel ka mingit muud tööd on, kui seliliasendis puusi nõtkutada, täiesti pädevad.
Mis ei muuda, et vaimselt on „naine peal“ mulle ikka väga hea.

Sellest, mil seda viimast korda proovisin, on ikka kaks aastat heldelt möödas.
Esiteks (mulle ikka meeldivad need loetelud =)) pole mul partneritki, sest see, keda mina tahtsin, mind ei tahtnud, ja kedagi teist jälle ei tahtnud mina, ning nüüd ei taha üldse kedagi. Eriti. 
Teiseks on mu huvi seksi vastu oluliselt langenud. 
Ja kolmandaks – oeh. Nüüd jõuan raske teemani.

Mu huvi seksi vastu on oluliselt langenud, sest ma elasin üle rongiallamineku (jaa, ise läksin, sellest on mujal kirjutatud), mu vaagen oli suht kildudeks, närvid juppideks ning aju sai väga kõvasti põrutada. Tasakesi kasvatan ennast kokku, aga pärast kohtumist rongiga olen saanud täpselt 0 orgasmi ning kuigi olen väga mitu korda proovinud (enne oli mu huvi seksi vastu järelikult päris suur, et ta isegi oluliselt langenud määral ikka kütab mind katsetama) ei jõua ma edasi faasist, mida tundsin noorena, mida tundsin enne seda esimest orgasmi, millest ülalpool juttu, nimelt „väga tore on, aga kaua võib, mis nüüd edasi?“

Loodan, et vaikselt kokku kasvamine viib selleni, et ükskord jõuan jälle selle päris lõpuni. Aga mul ei ole kiiret. Aasta-paar ees või taga, nii ebaoluline =)

4 kommentaari:

Anomaalika Q ütles ...

Mina ka ja ei tea, kuidas ja mis valemiga naised suudavad jalgadega isegi tapeedi maha kraapida ja kontrollimatlt küüsi kasutada. Hämmastav kuidas naise keha otsib kontakti kõigega, et kirgliku orgasmini jõuda. See on ainult normaalne, ka see, et sa oled nii suure kirega oma tegevuse juures ja fantaasia käib alati asja juurde. :)

udupea ütles ...

Loen praegu Ulla-Lena Lundberi raamatut "Jää". Seal on noor pastoripere ühe lapsega, kolivad Ahvenamaa saarele ja seavad ennast sisse. Tööd on palju, aga nad on noored ja jaksavad. Ja siis pastoriproua arvab, et üht last oleks veel vaja, et esiklaps ennast liiga palju arvama ei hakkaks. Nad panevad paika(kevadel oli vist see jutt), et laps peaks sündima juunis ehk siis oktoobris tuleb lapsetegu ette võtta ja ootavadki oktoobrini ning teevad lapse valmis. Tõelised tublid kristlased, ühte heidetakse ainult asja pärast, ülejäänud aja tehakse tööd ja ollakse liiga väsinud muu jaoks.
Paariselu toimis neil hästi, mõlemal omad ülesaned ja luuslanki ei vedanud kumbki.

Mitte, et see Sinu jutuga kuidagi eriti seotud oleks.

väga väga naine ütles ...

Aga mõtlemisruum on!

notsu ütles ...

väike tehniline märkus: "naine peal" on võimalik ka laisemalt, pmst tagurpidi misjonäriasendis. eks mingite lihastega tuleb tööd teha ikka, aga need on teised lihased. pigem käe- kui jala. liikumisamplituud on väiksem, aga kontakt jälle parem.