pühapäev, 28. veebruar 2016

Teooriad

Selge, see on teema.
Ma siis ka väljendan, mida arvan, sest üldlevinud seisukoht on umbes see:

Ja siis on hästi palju inimesi (mina sealhulgas), kes mõttes õlgu kehitavad ning ei saa aru, miks nutitelefonis mängude mängimine on kuidagi kvalitatiivselt erinev tänaval kõndides raamatu lugemisest (mida olen teinud hästi palju kordi), miks arvutisse mattumine mingite õuesõpradega mängimise asemel peaks introverdile olema kaotus, miks mulda kaevumine "nii igav on, et isegi see sobib!" on kuidagi parem millessegi huviga suhtumisest.
Seda enam, et kui oma lapsi vaatan, siis nutiseade ongi igavuse peletamiseks, nad ei veeda seal iga vaba hetke. Ning nende kohta, kes veedavad seal iga vaba hetke, tuleb mulle peamiselt pähe "Kui nõme neil siis igal pool mujal on!"

Neile pole lihtsalt raamatuid näidatud!
Aga tegelikult võibolla nad loevadki, telefonist saab ju ka.
Minu Tütarlaps loeb sealt näiteks põhiliselt mangasid. Sandman meeldis talle ka, aga ma pole ikka veel talle ülejäänud raamatuid laenanud, nii et kaks esimest ainult loetud.

Aga me, tehnoloogia suhted rahulikud, ei väljenda eriti oma seisukohta, sest lõpuks on nutiseadmete vastased meetemed ainult mõne kooli eralõbu ning seaduslikke piiranguid õnneks pole. Pole nagu mõtet kisa tõsta.
Ent introverdid on alati olnud. Et nutiseadet polnud võimalik kaasa võtta, ei teinud neid ektravertideks. Et nutiseadet on võmalik kaasa võtta, ei tee ekstraverte introvertideks.
Inimesed on kes nad on, hoolimata tehnoloogilistest vahenditest, see muudab ainult välist käitumist natuke. Noh, ja võibolla ongi igavuse tundmine loovuse arenguks hea, kuid ka nutitelefoni, tahvelarvutit ning palju sõpru omavatel noortel on vahel igav. Kontrollitud.

Pisiasjad on need nutiseadmed, pisiasjad!

Tahtsin veel midagi öelda. Midagi selle kohta, kuidas lollus ja elukogemus ja lollus ja siis mõni ongi loll ikka, mõni lihtsalt teadmatuses.
Teen kohvi ja sõnastan.

Vaata, ma küll otsustan nüüd palju kiiremini ja kergemini, et see või teine inimene on lollakas, ma ei viitsi temaga tegeleda ja talle teadmisi jagada. Aga proovin esmalt siiski ning kui inimene tundub uute teadmiste suhtes vastuvõtlik, jagan ikka.
Mida ma ei viitsi enam teha, on rahulikult selgitada üle ja üle, et miks minu arvates on X-teadmine õigem kui Y-teadmine, millest ta lähtub ning mida halval juhul ka mulle pakub.

See on minu jaoks täiesti eieieiei, kui inimesed arvavad, et teen midagi valesti ja kui teeks-teinuks õigemini, oleks õnnelikum olnud juba enne. Murrang, mis tuli antidepressantide pealt, oli ja on ikka veel nii veenev, nii absoluutne, et "ole parem inimene" tundub sõnulseletamatult vale ideena.
Kui seda teemat pidada, siis korra viitsin selgitada, miks ma nii ei arva (et parem olles oleks mul parem olnud), ent mitte rohkem. Siis juba otsustangi, et "lollakas, ei viitsi" ning saadan persse.

Ning kuna ma ei karda midagi, ka väljendun täiesti nahaalselt. Mul ei ole üldse tunnet, et peaksin end pidurdama millegi ees.

Üks selgitas mulle oma teise-ilma-usku nii, et kui sa lööd endal naela läbi käe, siis ei ole eriti huvitav kuulata teisi seal kõrval seletamas, et tegelikult sul ei ole valus. Nii võib küll tunduda, aga tegelikult ei ole! Teise ilma suhtes see mind ei veennud, ent esiteks oli analoogia väga mõjuv ja teiseks sain absoluutse usu, et tema jaoks see üle ühe elu piiride ulatumine ongi nii.
Mul on meeles üks kord haiglast, kui seletasin kellelegi, et lõug rinnal näen ümbrust paremini. Too keegi, hooldaja või õde, seletas vastu, kuidas see ei ole loogiline ning tegelikult peaksin paremini nägema, lõug püsti ja pea kuklas. Ma isegi vaevunud vaidlema, sest ükskõik, mis argumente tuua, mina ju tean, kuidas ma paremini näen, sest - oh üllatust! - ma näen paremini ühtviisi ja halvemini teistviisi. Ükski argument ei muuda seda.
Sama analoogia on minu puhul kehtiv ka meeleoluküsimustes. Et mulle võib küll rääkida, et tegelikult ma oleks õnnelikum olnud õigemini mõeldes ja tegutsedes, aga see, kuidas endorfiinide tagasihaarde inhibiitorite juurdesöömine on mulle täiesti teistsuguse maailma avanud, on nii tunnetatav, et mulle ei ole mitte ainult et mingit mõju muudel teooriatel, vaid need on ka tüütud.

Räägi-räägi. Mina tean.
Ja kui ikka sama joru ajad:
"A mine persse!"



11 kommentaari:

Anomaalika Q ütles ...

OH ma kujutan ette kuidas sa vaatad altkulmu tervet maailma.:) Ega kõikide inmeste arvamust ei saagi ju endasisse võtta. Võtad ainult teadmise, et nii on mis parata. Muidu kui võtad, siis kirjutad kohe oma peas A4 täis seletuse miks ma ei arva nii ja siis veel terve raamatu kui rumalad kõik nad on kes teistmoodi arvavad. See, et õnnelikum olla tuleb võibolla teistega arvestada. Selle eieiei asemel võiks arvata, no võib ka nii. :)

Muide, kui su blogi sisu lugesin mängis taustaks "She Wants Revenge"

väga väga naine ütles ...

Mida ma üritasin väljendada, on, et OLEN õnnelikum. Lihtsalt oma tablettide peal, ilma parem inimene olla püüdamata, teiste arvamusega arvestamata, tehes täpselt seda, mis ise tahan. Saates persse, mitte mõeldes "no võib ka nii".
Mul on juba hea - mille poole ma veel peaks pürgima?

Anomaalika Q ütles ...

Saates perse tuleb ikka arvestada sellega, et pikasperspektiivis võib sitemaks minna. Alkohoolikud mõtlevad vist ka nii primitiivslt.
Sinul ju unistusi ikka on.

Kaur Virunurm ütles ...

Ektravertsus on sotsiaalselt aktsepteeritud, introvertsus ei ole.

Pidurdamatus ei ole ka sotsiaalselt lubatav. Kui oleks, sõimaks me kõik üksteisel hommikust õhtuni nägusid täis. Kui sa ütled, et lased endal ühe kihi tsivilisatsiooni pealt minema, teed enda elu mingis mõttes kergemaks (ei pea nii palju näitlema), teises raskemaks. A noh eks sa tead seda ise ka.

väga väga naine ütles ...

Vat see ongi mu uus avastus - tegelikult ei taha inimesed kogu aeg teisi sõimata. Nad on head loomu poolest ja kui vahel tahavad - miks ei? I can do whatever fuck I want.

Anomaalika Q ütles ...

:) Antidepressandid võivad muuta inimese iseloomu sõltub individuaalsest kogusest sellest ka avastused, sul vist spetsid omast käest võtta.

väga väga naine ütles ...

Õige, kõik on ad-st, selline kõrvalnäht, mis parata.
Mitte et ma mittedepressiivsena olengi sihuke =)

Anomaalika Q ütles ...

A-d jätavad ikka osa pidureid peale, päris ilma piuriteta on ju ka ohtlik sõita :)

notsu ütles ...

Inimesed on loomult nii head kui kurjad, enamasti läbisegi või vaheldumisi. Aga mu arust ei saa VVN jutust praegu tingimata järeldada, et tal on pidurid täiesti maas. Kirjelduse põhjal ütleks, et ta käitub umbes sama pidurdatult või pidurdamatult kui tavaline meesterahvas, lihtsalt kuna tema puhul (ja naiste puhul üldiselt) on inimesed harjunud suurema konformismiga, siis esialgu mõjub üllatavalt.

väga väga naine ütles ...

just, notsu, just =) KÕIK on õige.
Tegelt see "hea"-"kuri" on ka nii hirmsasti sotsiaalne kontstruktsioon, et olekski imelik, kui inimesed kõike ei oleks. Aga just, ega ma ei ole praegu pidurdamatu, lihtsalt pidurid on lõdvemad kui enne.

Anomaalika Q ütles ...

Nots kirjapildi ja sisu järgi on nagu raske hinnata käitumist, kui VVN veel nii võimekas on. inimesed on loomult kõik head, ainult mõtete tõlgendamine on neil erinev ja see oleneb meeleolust. Ad loovad meeleolu.