reede, 5. veebruar 2016

Uhkus mu hävitab

Kunagi 2014. aasta lõpul oli vestlus, kus mulle öeldi: "Su uhkus su hävitab!"
See oli aeg, millest osa on meelest läinud, aga see lause oli korraga nii tõsi ning samas nii palju reaktsioone tekitav, et jäi minuga.

Mu uhkus mu hävitab.

See oli tõsi vähemalt kolmes võtmes:

1) Kui ma oleksin maas roomanud ning kõigile nähtavalt tükikesteks läinud, kui oleksin nutnud ja kõigele käega visanud, sest miski ei olnud ju tore, oleks inimesed ju ka varem aru saanud, et heihoo, see inimene vajab vist rohkem lohutust praegu! Võibolla isegi ravi!
Aga kuna ma seda ei teinud usus, et kõigega tuleb ise hakkama saada ja kui ei saa, on ka see minu vastutus, minaminamina, siis - siis läks nagu läks. Kusjuures see oli ja on mul ikka veel sügaval sees, lagunen ikka veel ainult siis, kui pean.
Aga kui mina juba pean, olen nii kaugel teisel pool piire, et enam pole millestki kasu.

2) See, et kõik võetud ülesanded ka ära täitsin ning kui mulle meeldis pakutav, võtsin selle vastu, tõi kaasa selle, et täitsingi ainult ülesandeid. Ega ma midagi tegemata siis jätnud, kui juba lubatud, ja ega ma mingi lollakas olnud, et meeldivast ülesandest ära ütlesin! Aa, et need ülesanded ka, mis ei ole meeldivad, aga tulid näiteks kooli ja lastega kaasa? No loomulikult olid need ka õigeaegseks ärategemiseks, ning seda enam oli põhjust meeldivatele asjadele "jaa!" öelda, sest nõmedustele pidi ju ikka mingi vastukaal ka olema!
Kui ei jõudnud, oli see minu viga, et üldse ülesanne sai võetud, ning vaja niisiis ikkagi õigeks ajaks ära teha või süütundes supelda. Ma suudan ju küll, kui pingutan! Muidugi võin veel pingutada, ega ma mingi hädine ole!

3) Ma ikka ei tahtnud ka, et keegi väljaspool lähiringi mu hädisustest liiga palju teada saab.
Et jaa, muidugi olin ka siin võrgupäevikus aus, aga ka ausust on mitmesugust (kunagi keegi siin kahtlustas mind just täpselt selles, et teen mingit nägu avalikkuse ees, mis faktide poolest võib ju tõene olla, aga tegelikult on kallutatud. Noh, olen seda teinud, kuigi väga õrnal moel. Natuke tugevamat nägu) ning võisin ju katki olla, kuid et keegid A. ja P. olid saanud jälgida, kuidas tahan, tahan, tahan ning siis ikkagi ei saa - oli mulle kohutavalt valus.
Kusjuures ma ei arvanud kunagi, et nad midagi halba teeks mulle oma teadmistega, aga oleksin tahtnud seda verist nahatut keha, kes olin, paruka ning meigiga varjata. Nende ees oleks tulnud hoopis põhjalikum olla kui enamiku inimeste ees ning nii kaugele mu varjamiskihk ei ulatunud.
Aga see, et nad teavad, oli mulle õudne.
See oli nende lahkus, et nad mu verist nahatut keha liivaga ei pildunud, ning ma nii üldse ei tahtnud olla armualune.

Vat ses osas mõtlen küll nüüd teistmoodi, et usaldan inimesi. Ma ei karda, mida nad minust mõelda võivad, et nad teevad mulle halba, et nad mõtlevad must teisiti, kui ma end esitelda tahan, et nad on pahased, kuigi ei ütle seda välja.
Jaa, muidugi on nad minust erinevad inimesed, mõtlevad ja teevad omamoodi oma parimat otsides, aga
mis see minu asi olema peaks?
Usun, et nad teevad oma parima, kui nende parim mulle sobib, on meie suhted või suhtepuudus soojad, kui ei - noh, pahasti küll.

Seda teen ka teistmoodi, et tean, et mu suutmistel on piirid ning neid tasuks arvestada.

Aga laguneda ära, kui ma veel ei pea, tundub nii võlts! Abi küsida, öelda, et mul on halb, avaldada konkreetselt oma soove ja vajadusi on täiesti kombes, aga elukogemus on näidanud, et see ei jõua inimestele kohale.
Pärast on nad üleni üllatunud, et mis mõttes sul nii halb oli.
Ja ma ei tea, mida teha. Laguneda kõigile nähtavalt rutem näib ainsa lahendusena, aga no ma ei lagune ju!

8 kommentaari:

  1. Koosmõju, mis on selle ja eelmise postituse pealkirjadel, ei ole planeeritud, aga on võibolla tõeline. Sest kirglikkusest ma ei taha loobuda, ei taha, ei taha - aga päris ei ole ilmne, et see on ohtlik ning võib mu hävitada.

    VastaKustuta
  2. Räägin omaette, aga kurat sellega.
    On üks asi, mida ma ei oska kuhugi mujale panna juba kaua aega, aga mis vist vajab väljaütlemist.

    Et ei ole teemat "mina ja rong".
    Meid ei saa lahutada. Täpselt nagu ei ole teemat "mina ja mu lapsed", ma olen nende ema kogu aeg, kõige juures, mida teen. Ma olen mina kogu aeg, ükskõik mis riietes, mis ametis, kellega räägin, ma olen mina.

    VastaKustuta
  3. Jah,sa oled hingelt ilus inimene, aga ka eriline. Sa mõtled mõnikord mina ennast nii puntrasse, et siis tekkib äkki mingi sulgumine kogu maailma eest mis tekitab selliseiste lahenduste ja mõtete realiseerumise. Sa nagu unistaks, et keegi näeks sind läbi kuni viimase hetkeni, kuni kõik lusikad on otsas. Hoia mõned hõbelusikad ikka tagavaraks ka :)

    VastaKustuta
  4. See teiste nähes lagunemise hirm on mullegi tuttav - sinnamaani välja, et ma ei tahaks teiste ees laguneda isegi siis, kui peab, ja kui juhtub, tunnen suurt piinlikkust. ja nii jätan ennast abist ilma ja täitsa võimalik, et mind ka armastataks rohkem, kui ma laseks ennast... ee, armastada, selle asemel, et mingit superkangelast mängida.

    selle vahega, et isegi abi _küsida_ on mul raske. õnneks on mu enesekontrollivõime piiratud, mis tähendab, et kuigi ma küsida ei suuda, juhtub ikka, et ma kellegi nähes tükkideks pudenen (ükskõik, kui piinlik see ka oleks), ja siis ta tuleb ise appi.

    VastaKustuta
  5. Ohoo. Mulle meenus seda mõtisklust lugedes ( no tegelikult mitte mõtisklust vaid ikkagi korralikku kuuseladvast kostvat hõikumist!), et väga varajases lapsepõlves olin korduvalt tunnistajaks, kui mõni internaatlasteaias elav laps pidi elama üle oma elu madalaima punkti. Enamasti oli selleks hetk, kui selgus, et pissihäda tuli kiiremini, kui esialgne hinnang lubas arvata ja ka vahemaa plekist pissipotini oli pikem, kui esialgsed arvutused näitasid. See oli alati hale hetk, kui sa nägid kuidas su saatusekaaslase sukkpüksid kiiresti märgusid ning ta suu nutule venis. Selles oli kibedat äratundmist ja vaoshoitud häbi. Muidugi kaasnes sellega ka väike rõõm ja õnnetunne, et seekord oli saatus täringuid teisiti visanud ning hukatuse karikas oli sust möödunud. Kuid ikkagi.
    See mälestus meenutas mulle ka seda, et me kõik oleme saatusekaaslased ja jagame samu katsumusi. Täna ei jõudnud sina potini. Võib-olla ei jõua homme mina? Vahe on vaid selles, et mõnd tabas pissihäda otse keset rahvarohket liivakasti kuid mõni sattus olema silma eest eemal heki varjus. Kuid sukakad läksid ikkagi märjaks... :(

    VastaKustuta
  6. No need märjad sukad, need on üldjuhul tühiasi kõige muu kõrval, mis elul veel varuks on, vähemalt minu puhul. Aga võrdlus on iseenesest huvitav ja järeldus, mis me sellest teha saame, on: hoia end alati kuseämbri lähedal.

    Vabandust VVN, et nüüd siin aia asemel aiaaugust rääkisin.

    Aiast rääkides, aga - kõlab küll banaalselt, kuid meil kõigil oma rist kanda jne.
    Minul on selleks põhjendamatult madal enesehinnang, mille abil olen ma ise oma tiivad kärpinud. Ja argus, mis ei ole lubanud sildu põletada, kannapöördeid elus teha. Me võime seda ka alalhoiuinstinktiks nimetada, vahet pole, tegusi pole tehtud. Tasapisi on tammutud keskteel, tehtud seda, mida teised ootavad, oldud tagasihoidlik ja kannatlik - kaugel ei ole aeg, mil tuleb nentida, et elu jäi elamata.

    VastaKustuta
  7. Sinul?! Krt, see põhjendamatult halb enesehinnang ikka ilmutab end igal pool!

    VastaKustuta
  8. Jah, ka minul. Aga Sa näed - ma juba tunnistan, et on olnud põhjendamatu.
    Mitte, et see minevikku muudaks, aga ikkagi edusamm, vbl lihtsalt vanusest pähetekkiv tarkus.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.