teisipäev, 15. märts 2016

Igal pool on info - ja see on raske

Kui mul olid viimased päevad vana kohvipakiga (milleks oli suvaline Luxus, hea, aga mitte väga hea), rõõmustasin vaikselt juba ette, kui hea saab olema uus kohv.
Ja kuram, on küll hea.
Ikka on mingi vahe natuke odavamal ja natuke kallimal kohvil. Kusjuures "natuke kallim" on ka allahindluse raames ("keegi ei osta normaalhinnaga kohvi, selleks on allahindlused") elik natuke kallima kohvi allahindlusehind on veidi üle euro kallim, kui veidi odavama kohvi allahindlusehind.



Mulle lihtsalt see lugu rõvedalt meeldib - et ta nagu mingil määral mu teemasse ka ulatub: kuidas mida enam sa naerad, seda enam tunned pärast valu (ja mu praegune hea on tõend vastupidise ilmingu kohta), kuidas laulda kaotuselaulu kõigi sõprade üle, keda sa usaldasid, ja unistuste üle, mille sa selja taha jätsid, on lisaboonus.
See laul meeldiks mulle ka siis, kui sõnad räägiks koerte ja kasside sõjast, aga nii on veel toredam.

Olen enda jaoks avastanud fb funktsiooni "peida see postitus". Üldse ei valgu enam iga kord uudistevoogu vaadates silma juba sada korda nähtud pildid sellest, kuidas isik O-le meeldis mingi video ja isik U. jagab midagi nänni saamiseks ja isik M. üldse kettkirja ning lisaks veel artiklid, mida ma ei kavatse iial lugeda ning enesereklaam (mida mõned mu tuttavad harrastavad üldse-mitte-subtiilses vormis ning kuigi ma olen tegelikult selle suhtes väga tolerantne, kui sama teade mulle kolmandast kanalist näkku hüppab, ikka olengi tüdinenud juba).

Ah, kuna ma käisin jooksmas ja jälle mõtlesin selle kirjapanekule (olen päriselt umbes 9, võibolla ka 10 või lausa 11 kuud mõelnud, et niimoodi muutuks mu arusaam endast kui "mu aju ei vaja välist stimulatsiooni üldse teistele arusaadaval määral" ka teistele arusaadavamaks, aga alati arvuti taga ära unustanud seletamise), seekord siis kirjeldan ära.

Vaata. (Seekord on seal pun, kuigi te veel ei saa aru). Olen seda hästi palju enda puhul märganud: ma võin sealjuures joosta, kõndida, peol olla, söögilauas istuda, lihtsalt laua taga istuda.
Kui olen väsinud, ma ei taha silmi lahti hoida.
See ei ole "oi, hirmsasti tahaks magada"-väsimus-unisus. (Päris mind ei ole korduvalt magama saadetud selle suletud silmadega istumise peale laua tagant.) See on "ma ei taha väljastpoolt infot, seega hoian silmad niipalju kinni, kui saan"-väsimus.

Võibolla kõige arusaadavam teile ongi see, kuidas ma joostes panen silmad kinni ning, kui teel ees ei ole ühtegi teist inimest, posti, lompi või muud tähelepanu nõudvat ühikut, teen korraks lahti nelja-viie meetri pärast. Olukorra mittemuutudes sulen silmad uuesti.
See ei tähenda, et ma joostes nüüd hirmasti magada tahan. Lihtsalt see info, mida ma nägemisega kogu aeg olen sunnitud korjama, väsitab. Mõnikord olen nii värske, et suudan pingutuseta ka lõdvestudes silmi lahti hoida - ent enamasti ma nii värske ei ole.

Info, info, info igal pool. Kui veel esimesi perioode haiglas olin, ma ei suutnud raadiost tulevaid laule taluda, sest võtsin nende sõnades sisalduvat infot sisse. See ei olnud mõistuslik "oo, spetsiaalselt minule suunatud sõnum!", lihtsalt ei suutnud end välja lülitada.
Info. Seda on kõik kuramuse kohad täis!
Muidugi muutun tasapisi suutlikumaks seda taluma, toitude erinevad maitsed ning laulude sõnad enam ei kurna, olen vabatahtlikult isegi valmis mõnda filmi vaatama (kuigi arvestan ette, et väsin jubedalt ära), ent see, et inimestel on vaja mänge, raamatuid, muusikat kõrvu ning sarju vaadata, et igav ei oleks, on mulle täiesti tundmatu maa.

Mul ei ole kunagi igav. Lihtsalt vahel on ühesugust infot liiga palju, siis tahan selle eest teistsuguse sisse peitu minna.

3 kommentaari:

Liis ütles ...

Ma tundsin selles kuidagi ennast ka ära - noh, et väsinuna ei taha uut infot peale. Mul avaldub see muuhulgas ka nii, et kurnavamatel eluperioodidel suudan ma vaadata ainult neid filme ja sarju, mida ma juba kunagi näinud olen. Noh, et meelelahutust ja mõtete mujale viimist tahaks, aga mitte mingit uut asja, vaid vana ja turvalist, kus ma juba tean, mis juhtub...

notsu ütles ...

Mul on visuaalse infoga kergem, võib-olla tänu suurele lühinägelikkusele, ja vahel suudan ma ka väljastpoolt tuleva teksti välja lülitada. Aga muusikast väsin ma kiiresti, kusjuures see, kas instrumentaal- või vokaalmuusika, ei puutu asjasse: muusika on juba ise info ja mitte selline tavaline kaootiline info, mida kõik kohad täis on, vaid struktureeritud info, sama tihe kui keel. ja ühtlasi keel, mida ma kõigest pursin, nii et ühest küljest tajun ma seda kuulates, et infot tuleb peale, aga teisest küljest pean ise kõvasti pingutama, et seda vastu võtta.

umbes nagu teisest toast poolihääli kostvat juttu on raskem oma teadvusest välja lülitada kui kõvahäälset loba - vaikse jutuga hakkan ma tahes-tahtmata kõrvu pingutama, et sõnu välja kuulda.

Anomaalika Q ütles ...

Infoga on nii, et ise valid mida kasutad, sest ainult ise saame seda maha keerata ja ignoreerida. Arvan et enamus käitub meist sarnaselt nagu sina. Ja ajule ongi vaja erinevat infot loogiline ju, et aju salvestab erinevatesse kohtadesse oma info ja väsitab seega erinevaid piirkondi.Sul on väsimine nähtavasti traumast tingitud.

Ja nüüd tehke katse:
Kas suudate 1min. jooksul mitte mõelda „Valgest ahvist“.
Nii, aeg läks käima. :)