laupäev, 12. märts 2016

Oleme indiviidid

Mõtsin, et seda sõna, mil nagu oleks mingi sisuline tähendus, aga tegelikult on ta peamiselt sümbolväärtust kandev märk, tuleks proovida kõnekeeles-kirjasõnas-filmides vähem kasutada kui sellele sümbolile viitavat ning rohkem reaalsete inimeste kohta.

Ema: kui minuvanusel on ema, siis see on vanaldane ja vähe lollakas, kes ei saa asjadest aru, aga soovib lastele parimat. Peseb nõusid hoolega ja vabal ajal vaatab telekat.
Kui umbes minuvanune või veidi noorem on ema, langevad tal kohe inimlikud väärtused maha ning ta muutub mingiks kantseldavaks-ennastohverdavaks ühikuks ning kõik muud omadused peale emaduse ja töölkäija-omade on kuuendajärgulised.
Kuigi mina tunnen oma ema ja oma põlvkonnast vist ühte sellist kokku, on ema selline sümbolväärtusega sõna.
Paneb päris mõistma neid naisi, kes lapsi ei taha. Noh, mitte et see tähendusväli, mida sõna ema kannab, kuidagi tõene oleks, aga see on päris vastik tähendusväli. Isa ümber, kusjuures, on seda ka, kuigi mitte nii tugevalt. Saad lapse, siis nagu oledki osa neist gruppidest, mil pole eriti palju pistmist grupiliikmete tegeliku käitumisega, aga mis sellest hoolimata eksisteerivad.
Kuskil kellegi mõtetes.
Nagu pagulane. Ma ei saa aru neist, kes suudavad mõelda sõna sümbolväärtuslikes tähendusväljades, ent mitte reaalsetes inimestes. Kuidas kuhugi teise gruppi kuulujad on automaatselt "nemad". See on tase enesepettust, kuhu ma ei taha küündida, aga paneb ikka päris imestama, et selliseid inimesi on ja nad moodustavad lausa mingi ühiskonnagi.
Võibolla on siiski ka mu enda jaoks parem olla autistlike kalduvustega ning vaadata ühiskonda kõrvalt, kulm tõstetud.

Järgmise teema sissejuhatuseks


See laul sobib siia. Aga eriti see video, sest süda, noh.

Nüüd olen ennastimetlev, võibolla arvateski endast liiga palju. Aga tunnen nii suurt hingesugulust Nadia Savtšenkoga, et seda salata oleks pisut liig. See, kuidas ta on valmis oma tõe eest, selle eest, mis tema arust õige, mida tahes tegema, on mulle nii omane.
Mitte midagi karta - jah.
Me ei karda midagi.
Teeme, mis on vere hääl, mis on südames õige ja mingi elu on üleni sihuke asi, millest oma tõe ees ka loobuda võib. Mingi valu on vastuvõetav. Oma tõde on tähendusrikkam kõigest, konkurentsitult.

Nii väga tahaksin, et ta eluga pääseks. Nii. Väga.

Aga vaatan ennast ja mõtlen, et kui ma oleks tema asemel, ma tahaksin küll eluga välja tulla - aga kui tuleb surra, siis sureksin ja mõtleksin sellest kui viimasest kindast vaenlasele näkku. Ta on juba piisavalt teinud, et kõik senine oleks piisavalt kinnas nagunii, isegi kui ta paindub ja roomab nüüd veidi. Aga kui peab lõpuni vastu, saab välja või sureb, vahet pole, siis on ka minu süda pisut lisakinnitust saanud, et suudan, kui vaja.

Me ei karda midagi. MIDAGI.

Mul on Ukraina vapp ripatsina kaelas. Kingiti. Seesama mõõkadega, mis tema särgil.

4 kommentaari:

Anomaalika Q ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
väga väga naine ütles ...

Ma tõesti ei tunne, et peaksin sinuga vaidlema. Mul on täiesti kama, mis sinu meelest tõde on.

Anomaalika Q ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
väga väga naine ütles ...

Mu vaene ema, kes jälle selle üldistamisega pähe sai! Mul kriibib see hinges.
Nagu. Ta on olnud mu ema 36 aastat ja natuke peale, ei ole loll ega nõrk inimene. Ta ka tunneb mind veidike. See, mida ma arvan ja kuidas asju näen, ei ole talle põrmustavaks uudiseks.

Dohh.