pühapäev, 17. aprill 2016

Käisin Rüütelkonna Seltsi Kevadisel Suurkogul 1937

See peavaluvärk on ikka päris jube. Mu mulje, et ketoprofeen aitab, oli paraku esimese korra puhul aitamisest tulnud eksitus. Tegelikult on tast abi umbes sama palju kui ibukast - vahel aitab, vahel mõjub natuke, nii et on valus, ent mitte kõva häälega niitsuma ajav. Vahel on ibukas ja ketokas korraga piisava mõjuga, et tund aega oleks ainult natuke valus, ent kindlat viisi valust vabanemiseks retseptivabana pole.

Ja oleks siis nii, et mu kogemustega oleks "ah, peavalu, see pole midagi XXXXXXi kõrval!" Ei, mul on just vastupidine mulje - lapse sünnitamine ega luumurrud pole nii jubedad kui tugev pea- või menstruatsioonivalu. Kunagi kooliajal oli mul isegi mõte, et sisemine valu on kordades jubedam kui väline, traumast tulenev, viimast ma suudaks taluda üüüüsna kaua - aga siis adusin, et kui keegi nt piinab mind, hakkab mul olukorra õudusest pea KA valutama ning siis on lihtsalt kaks koos, jee.

Käisin larpamas ja tegelt olin larpipäeval veel valuvaba ning imestasin ja rõõmustasin selle üle täiega. Et järgmisel päeval oli ja on õudne olla, on niigi vedamine, pinge ei löönud seekord mitte ette läbi, vaid takkajärele. Mängust ei kirjuta siia väga, aga mida märkasin (mõned asjad on uuele minale uudsed, mõned kinnitavad enne juba tehtud avastusi):

* Noored. Mehed. On. Nii. Kenad. Ja. Toredad.
Puhtesteetliselt. Puht-nii-tore-et-selliseid-inimesi-on-nad-teevad-mu-maailma-paremaks-vaatekohast. Oleks siis selliseid olnud 1 või 2 või 3! Ei, Kümmekond, kelle läheduses oli lihtsalt hea olla.
Ma ei tea, naisi ikka ses suhtes diskrimineerin vist täiega, neid oli selliseid umbes-täpselt üks.

* Seda üht ent vaatasin ja kuulasin muudkui mõnuga. Nii sire ja kaunis ja ehe! Mitte sellel larpil, aga varem olen veel üht sellise kehakujuga riietumas näinud ja toona mõtlesin, et krt, võiks ikka kümme kilo alla võtta, see siugjas ilu on nii ilus! Nüüd tean, et "ega lahja lehm ole veel kitseke"-lause kannab sügavat tõde, sellist kehakuju ma ei saavutaks nagunii kunagi ega kuidagi, ja tegelt on mul endanagi päris hea olla.
Aga krdi ilus ikka =) Ja lahe inimene!

* Õuduslarpides, õudusfilmides ja -raamatutes on oluline see, mis sind päriselt hirmutab. Ma juba varem ei olnud eriti kartlik inimene, mulle õudusfilmid ega -raamatud üldse peale ei läinud, sest filmides ehmusin aint ootamatu kaadrivahetuste peale ja kui kedagi rõvedalt tapeti, oli rõve (mitte hirmus, vaid vastik). Raamatud olid otseselt igavad. Mul oli ning on kama, mis jubedaid asju juhtub ja kuidas üldse neile vastu ei saa. Huvitavad on need lood, kus probleemid kuidagi lahendatakse, mitte need, kus nad on igavesed ning tulevad jälle ja jälle. Frustratsioon ei ole see emotsioon, mida kunstist otsin.
Enam ma ei karda ka eriti midagi, miska õudslarpide õudusosa läheb must täiega mööda. Ainus õudne hetk, mis mind kuidagi mõjutas, oli ühe tegelase nähtamatute olendite poolt lõhkikiskumine, mida pealt nägin. Mul oli sest vennast teravalt kahju. Aga et mul oleks hirm, et need kollid nüüd ka minu kallale tulevad? Eeeee ... jama küll, kui tulevad? Võibolla suren ära, nojah?

* Veider oli tunda ka larpimaailmas, kuidas "see on minu asi" ja "see mind ei huvita" olid selgelt erinevad asjad. Et mõis maalihke käigus, mille mängijad esile kutsusid, hävines, oli mulle üle mõistuse. Surin. No surin siis.
Mina tegelesin peamiselt kahe asjaga - et ma olin 30 aastat tulevikku nihkunud ning et ainus inimene, keda uues ajas teadsin, oli mälukaotusega - ning et ma mälukaotusega isikule lõpuks meenusin, oli minu suur võit ja surin õnnelikuna.

Oh, peavalu on kella üheksaks õhtul taandunud peaaegu olematuks. Isegi mõte suitsule ei aja enam iiveldama kohe.
Lähen ja ostan sigarette ja siis mõtlen, kas üks ka ära teha või on see liiga suur samm veel.

Ja siis see, et
* larp on nii väga kunst ning nii väga kollektiivne kunst. See, mida mängutegijad teevad, on korraga hirmus tähtis mängu õnnestumiseks ja samas täiesti kõrvaline, kui mängijad peale lastakse ning nemad oma tee leiavad. Mitte keegi ei ole tähtsusetu, ainult need on ebaolulised, kes mitte midagi ei tee, mitte kuidagi välja ei näe ja kogu mängu keldris peidus on.

Kommentaare ei ole: