neljapäev, 12. mai 2016

Abi küsimine-palumine-anumine

Kui ma ei kirjutaks mõtteid välja, neid sõnastamiseks selgemaks ja loogilisemaks mõeldes, saaksin loota ju ainult sellele, et sõnastan sõpradele?
Emake maa, kui palju peaks suhtlema siis!
Kusjuures normaalse sotsiaalsuse teesklemisega läheks võimatult raskeks, sest see aeg, kui räägitakse ilmast, kuidassulläheb-mullähebhästi ning tervisest, on see aeg, kui ma oma päris mõtete, nende, mis kriibivad ja vajavad selgemat sõnastamist, avaldamise viisakalt edasi pean lükkama.

Aa, muide, hakkan juba muretsema, et vihma ei ole, kõik see, mis kasvab, tärkab, elab taimedes, tahab ju vett?
Mul on tervisega kõik imelik, tänan küsimast.

See, mida ma üritan seekord sõnadesse panna ning selgemaks saada oma peas, on abi küsimise ja andmise värk.
Ma olen hästi kaua - tõesti hästi kaua, olin näiteks kaheksa, kui see stseen mulle mällu vajutus - mõelnud selle hetke üle "Röövitud-is" (raamat, seesinane, lugesin seda lapsena phmt iga kord, kui Sinna Kohta külla sattusin, kus see olemas oli), kus peategelane on kokku keeranud maailmatu jama ning ta kaaslane ta peale solvunud ning too peategelane mõtleb, et vabandusest ei piisa - aga kas abipalve võiks teise ta juurde tagasi tuua?
Ta õnnestub oma palves, sõprus puhkeb taas õitesse ja kõik on lill. Ühest küljest oli see maailmailus stseen, teisest täiesti julmalt kaine kaalutlus (millest õppisin muuhulgas ka seda, et dramaatilised žestid võivad olla kellegi kained kaalutlused) ja kolmandast ütles mulle, et abipalumine on Tähtis Asi.
Seni ma ei olnud abipalumist selliseks pidanud. Noh, on ju normaalne, et palud emal oma kartulid kahvliga peeneks teha taldrikus, kui need on nii kõvad, et kartuliga taldrikul peab võitlema (aga siiski mitte pooltoored, olen kaks korda elus ka selliste kartulite peale sattunud ja lihtsalt mitte suutnud neid süüa). Kui sa ei ole kunagi elus referaati teinud ega tea, mismoodi see käib, on ju lihtsalt tervemõistuslik abi küsida?
Lapsena oled sa kogu aeg olukordades, kus vajad kelleltki mingit abi ja abipalumine ei ole seega mingi selline elujuhtum, millele pikalt mõelda.

Aga mida suuremaks ja vanemaks sain, seda enam võtsin omaks üldist seisukohta, et peaksin Ise Hakkama Saama. Mul on isegi sellest mõtteviisist kirjutamisega raskusi, sest lähen sedavõrd vihaseks kogu teooria peale, et inimene peab Ise Hakkama Saama, muidu on läbi kukkunud ja vilets - aga paraku ma uskusin seda.
Võtsin tolle arvamuse oma kodust, oma ühiskonnast. Oli jube häbiasi, et ma ise ei teeninud piisavalt, et ennast ja edaspidi ka oma last/lapsi õnnelikult üleval pidada. Loomulikult ma ei eeldanud, et lapse/laste isa(d) midagi neile kinni maksaks, lõpuks oli see minu enda otsus mitte aborti teha ja sünnitada ning lastetoetuse sain ka oma kätte ju.
Et mul oli vaid oma lähedase sugulase lahkusest katus pea kohal, oli mulle lakkkamatu häbi allikas. Normaalne olnuks ju kõigega ise hakkama saada! Teenida raha piisavalt, et korter üürida, lastele mugavat elu võimaldada, samas laste eest ka vahetult hoolitseda, neid arendada, hoida kõik puhas-korras ning lisaks ise ilus ja sportlik püsida, lapsehoidu vajada nii palju, kui kinni maksta suudan professionaalset lapsehoidjat. No ja et mulle meeldib kirjutada, on mu eralõbu, täpselt nagu rollimängud ning lugemine, kui ma tahan nendeks ressursse leida, pean lihtsalt rohkem jaksama!

Ma ei suuda? Minu nõrkus järelikult.
Sellega tuli elada, leppida, aga ma leppisin sellega nagu puuduva jalaga, mitte "oh, teen kõike niigi hästi!" vaid "no nii on, tuleb võtta sellest, mis on, parim võimalik".

Seda on väga raske kirjagi panna, tõesti. Nii sissekasvanud veendumus, et pidasin seda osaks iseendast. Ei, ma isegi ei pidanud seda mingiks osaks - nii oligi ju?
Vat see teooria on küll mu viha allikas ja natuke saavad selle vihaga pihta mind kasvatanud inimesed. Ise tuleb hakkama saada. Miks, miks niimoodi elada ja mõelda? Mitte kellelegi pole ju hea niimoodi asjadest aru saada?!
Aga seda, et abi palumine on mingi Suur Asi, hakkasin ses taustsüsteemis muidugi paremini ja paremini mõistma.

(Oi, Marca kirjutas ka tugevatest (kõvadest?) ja õrnadest (pehmetest?) inimestest! Paistab mingi üldteema hetkel olevat, mitta ainult minu oma.)

Sa küsid abi, kui enam teisiti ei saa. Kui nägu on vastu seina ning ühtegi teist väljapääsu su hädas ei paista, kui abi paluda.
Mis tähendas, et treenisin end elama miinimumiga, tõesti oli mul häda käes siis, kui ka seda miinimumi mitu päeva kätte ei tulnud. Kui lapsel mitte lihtsalt et said ühekordsed mähkmed otsa, raha neid juurde osta ei olnud, (muidu riideasjade kasutamine koos kilega oli minugi titeajal täiega teema, mul on kaks tolleaegset kilet jätkuvalt alles viletsateks aegadeks mähkmelapsega), vaid samas ka pesumasinat polnud.
Kui ma mitte et elasin makaronidest ja teest, vaid oli selge, et ka makaronid saavad otsa, enne kui uus raha peale tuleb.
Ja õudne on tagasi mõeldes seegi, kuidas mul alati sees värises, kui midagi ka nendel tingimustel küsisin. Kuidas üldse ei tahtnud, kuigi tegin valiku abi küsida, sest see oli vähem halb, kui ilma abita toime tulla. Kusjuures see oli mul mõttes mitu korda, et noh, aga ma ei sure ju?
Kui ma muidu sureksin, oleks abi küsimine õigustatud, aga kuni ma ei surnud, pidin enda meelest kuidagi ise toime tulema.

Kusjuures - mis mõttes "ise"? Umbes aasta otsa töötasin sõbra jaoks, kes maksis mulle kohusetundlikult (küll üsna väikest) palka, aga ma siiamaani ei näe, et ta neid töötulemusi kuskil kasutanud oleks. Noh, 10 aastaga oleks vast jõudnud?
Tööotsade sebimine läbi erinevate sõprade-sugulaste-tuttavate ja tuttavate tuttavate oli üleni teema.

Kuni ma sellest väsisin, et olen alalõpmata teiste armul, ise otsides leidsin mingeid töid stiilis "raamat aastas toimetada, palk tuleb veel poolteist aastat hiljem", ning läksin õendust õppima, sest vähemalt tööd ikka saab sel alal ilma tuttavate abita.
Kirjutamisest elada? Mis te nalja teete v? Ok, näide - loo, mida kirjutasin umbes aasta, tihedalt, mitte päris iga päev, aga 15 päeval kuus küll, honorar oli 240 eurot. 
Kahtlemata on 240 eurot parem kui null eurot ning mulle meeldis ja meeldib kirjutada. Aga elatusallikaks see lihtsalt ei sobi. 

Oi, täiega olen oma teemast kõrvale kaldunud ja heietama jäänud ja kaks kolmandikku sisulisest jutust on täiesti rääkimata veel!

Ühelausega: ma nägin abiküsimist juba suure asjana, alati esitasin ka soovi sedasi, et noh, ega ma ei sure muidu, aga kui sa saad - aga siiski lõi mul iga kord karbi lahti, kui ära öeldi.
Raamatus "Röövitud" seda küll ei olnud!
Ma olin end nii kokku võtnud, et abi küsida, mu meelest see oli üleni halb valik - aga kui asi lõppes sellega, et ma mitte et lihtsalt ei saanud, mida küsisin, vaid tundsin end lisaks veel boonushalvasti, et olin teiselt tahtnud asja, mida tema üldsegi praegu loovutama ei olnud nõus, teinud oma tahtmisega talle halba, mul oli endal kohutavalt paha.
Ja kui kõigil oli mu abiküsimise järel halvem, oli see ju minu halva valiku tagajärg ning süüdi ainult ma ise, ise, ise!
Vähemalt sain üsna kiiresti selgeks, milliste sõnadega ja tooniga küsida, et seda olukorda vältida. "Ah, see pole tegelt väga oluline"-tooniga.
"Alan, ma suren, kui sa mind ei aita!" (ebatäpne tsitaat, sest mul pole seda raamatut endal ikka) oli selgelt väga dramaatiline eneseväljendus. Nii et ma palusin abi tooniga: "Kui sulle sobib, aita mind vähe ses asjas!"

Sellele, et noh, ma ei anu ja teisel on kombes ära öelda, ma mõtlesin. Aga sellele, et selline küsimine lähedust ei suurenda, mitte.

See ei ole mingi uus avastus, et kui sa tahad eluks ajaks sõpra, küsi talt abi - ent kui ma küsisin äraütlemist hästi kergeks tehes, see mind ja palutavat eriti lähedasemaks ei teinud. Väärikus säilis mõlemal poolel üleni, ent  võrgustikku selline küsimine ei tihendanud, sest ega ma ka küsinud neilt, kes oleks uued mulle andma. Küsisin vanematelt, laste isadelt, vanema lapse vanaemalt.
(Noorema lapse vanaemalt? Mis te jälle teete nalja või?! Ma isegi ei tea ta kontakte, sestsaati, kui me lapse isaga lahku olime läinud, muide sellesama vanaema ärgitusel, olen teda ühe korra poes näinud. Ilmselt ta ei tundnud mind ära.)

Amanda Palmeri raamatut "The Art of Asking" loen praegu uuesti ning olen juba üsna lõpu lähedal.
Seal on väga mitu head tõdemust küsimise ja saamise kohta, aga mulle hakkas silma ning tõi üles valuvahu, mida olen siinsamas mitu ja mitu ja mitu korda kirjeldanud, aga mitte nende sõnadega sõnastanud, hoopis üks teine teema.
See oli seal. See oli "Serenitys". Ja tegelikult ma vist ootasin, et see juhtub ka minuga.
Amanda kirjeldab, kuidas ta sõidutas oma eluaegset sõpra ja mentorit keemiaravilt kodu poole ning kuidas too tal autos vaimselt laiali lagunes, katki murdus, avalikult nuttis - ning kuidas Amanda sai aru, et seekord ta peab see tugev ise olema. "My turn," mõtles ta.
See oli ka "Serenitys". Seal kõikide asjade lõpus, kus Simon saab haavata ja River sõnab vaikselt: "My turn!" ning muutub tapjate suhtes hävitusmasinaks.

Ma ei olnud inimeste vastu kena ootuses, et kunagi maksavad nad mulle tagasi. See oli vastastikkune andmine-võtmine, millel polnud mu peas hinnasilti küljes - aga kui ma enam ei suutnud, ei suutnud, ei suutnud, kui ma väljendasin söögi alla ja peale, kui halb mul on, tegelikult alateadlikult ootasin, et keegi ütleks: "My turn!"

Ruudu Rahumaru pilt

Keegi ei öelnud.
Seisin mere kaldal, tuul peksis mulle juukseid näkku, nii et salgud lõid nagu piitsad, ning ma tundsin end nii üksildasena nagu saab tunda vaid see, kes on jäänud üksi vastu oma tahtmist ning ootamatult. "See ongi minu osa," mõtlesin. "Olla kõige tugevam, see, kes lohutab teisi."

Nüüd, takkajärgi ma näen, mis oli minuga võrreldes teistmoodi Simoni ja Riveri juures, teistmoodi Amanda ja Anthony juures, mis oli teistmoodi Alanile esitatud palve juures.
Simon sai reaalselt ja nähtavalt haavata, veri jooksis. Anthony nuttis Amanda autos, öeldes ikka uuesti ja uuesti: "Ma ei taha seda läbi teha!" Ja (Stevensoni kangelase nimi oli vist David?) noh, David ütleb ise, et kui teda ei aidata, ta sureb.

Ma ei teadnud, et kui mind ei aidata, ma suren.
Olin nii paljuga hakkama saanud, hambad ristis edasi sõdurdanud olukordades, mis kirjeldades tunduvad kohutavad, ent läbi tehes olid "Rõve. Aga ei tapnud? Ei. Noh, elame siis oma elu taas."

Kuidas kirjeldada, määrab nii palju.
Davidi kaine kaalutlus teemal "kas abipalve tooks mulle Alani tagasi?" oleks võinud ju ka päädida sõnumiga: "Kuule, saada mind veel veidi edasi kuhugi, kus ma vähemalt tean, kus olen - sa lähed ju nagunii, vaevalt sa siia tühermaale jääda kavatsed."
Minu puhul oleks ilmselt päädinudki. Ma ei osanud abi paluda.

Kui sa armastad inimesi piisavalt, nad annavad sulle kõik.
Aga - nad peavad siiski teadma, et nüüd midagi tuleks anda.

18 kommentaari:

  1. Poolenisti teemaväliselt: huvitav, kui hästi too Stevensoni jutustatud variant päriselt töötaks? Ma kunagi lugesin seda jälle üle ja mõtlesin, et see stseen ja see, mis järgneb, meenutab kangesti hurt/comfort fanfici ja siis guugeldasin ja leidsin, et ma pole sugugi ainuke, kes nii arvab (praegu üle guugeldades leidsin ainult sellise möödaminnes-märkuse). Ja see paneb mõtlema, et ega see ometi lihtsalt Stevensoni enda märg unenägu ei olnud. Mis teisest küljest muidugi ei välista, et ikkagi võib toimida. (või noh, nagu sa märkinud oled, pärast rongi hakati nagu rohkem aitama jne. tähendab, tglt tulevad inimesed appi küll, kui nad selle info kätte saavad, et hädasti on tarvis.)

    a see selleks, mõtteviis, et alati peab kõigega hakkama saama ja kui lõpuks siiski mingi rändom asjaga ei saa, siis on kõik persses ja "keegi ei armasta mind enam", on laastav küll. ma pillasin ükskord unevõlas mingi kohvipaksu või muu pudi köögipõrandale laiali ja ahastasin seal otsas, kuidas ma olen elus TÄIESTI läbi kukkunud, TÄIESTI mõttetu inimene, isegi kohvipaksu ei oska korralikult komposti panna (unevõlg aitas kindlasti mind silmipidi asja traagilises küljes kinni hoida).

    VastaKustuta
  2. Mus on tasapisi vormunud mõte, et hurt/comfort fantaasiad äkki mingitel tingimustel võivadki tõeks minna-tõelised olla ja awww-stseenid kirjanduses tegelikult ei tähenda, et neid tegelikult ei ole ega saagi olla. =)
    See, et mu ette haiglas põlvitab Nägus Isane ja tahab mu kätt hoida, mu eest hoolt kanda, nüüd ta alles mõistab, kui haavatav ja vapper ma olen, oli natuke üle pakutud fantaasia, aga tegelikult, tegelikult on nii juhtunud pikema aja vältel, ilma põlvitamise või asja armuelulise külje vms.ta.

    Aga just, inimesed ei TEA kuidagi iseenesest, et on vaja, ja kui ma kuidagi teisiti ei väljenda ka kui kainete sõnadega "Tee mulle pai, praegu on vaja", nad lihtsalt ei saa aru.

    Mis sa tahad öelda, et mu vaimsed-armuelulised probleemid olid nagu kohvipaksu mahaajamine v?!
    See on NALI. Ütlen igaks juhuks.
    Aga vahetu ajend oli tõesti umbes sama koomiline. Ma ei saa seda siia avalikult kirja panna, sest teised inimesed on tuttavaile selgelt ära tuntavad, aga see sulg, mis murdis kaameli (minu) selgroo, oli väga naljakas =)

    VastaKustuta
  3. just, seda ma mõtlesingi, et vahetu ajend võibki olla selline koomiliselt tühine, ja sis teised imestavad, et sellise väikese asja pärast lähed nii endast välja?

    VastaKustuta
  4. Tvaliselt abiküsia alahindab rängat eeldatavat abiandjat. See viletsus paistab lihtsalt välja, suurem osa paistab välja abipaluja tausta, käitumise, kõnnaku ja kehahoiaku pealt mille järgi abistaja otsustab otsustab.
    Teoreetiliselt saad palgapäeval mõne väiksepalgalise tuttava käest pai küsides, kõige väiksema vaevaga suurima pai.:)

    Tahad sõbrast lahti saada, laena talle raha.:)
    Mnul 1 vana sõber oli võlgu, ei võtnud telefoni noh suhelda oli kohati kuidagi võimatu olgugi, et ma temalt ei nõudnud, ega tahtnud seda ja äkki maksis ära on kõik jälle normaalne. Nii et inimpsüühika on nii ettearvamatu. AGA vanasõna töötas.:)

    Nots kui inimene on sterssis(Frustratsioonis), siis ta ongi juba endast väljas ennem kui midagi juhtub, aga kui see midagi juhtub laseb ta sellel välja paista(peab ju põhjuse leidma). Tegelikud põhjused on kusagil mujal(paha tervis,kellegi halb käitumine,vähe raha,jne.või kõik koos).

    VastaKustuta
  5. Huvi pärast küsin - kuidas sul väikeste asjade osas võõrastelt abipalumisega on? No kui näiteks ei ulata poes kõige ülemiselt riiulilt midagi võtta, kas siis on imelik abi küsida?

    VastaKustuta
  6. Ma olen suht pikk, ulatan.
    Aga vanasti ma oleks otsinud mõne poetöötaja, kui ei ulata, mitte pöördunud mõne pika kaasostleja poole.
    Nüüd - kui poetöötajat ei paista või kui kaasostleja on minust oluliselt pikem ja kohe kõrval, pöörduks tema poole. Aga kui paistab, oleks töötaja ikka esimene valik, mitte suvaline samal ajal juhuslikult poodi sattunu.
    Ma arvan, et võiks abipalumist teadlikult harjutama hakata. Tõsiselt. Kellelegi pole hea, kui ma üritan ikka Ise Hakkama Saada.

    VastaKustuta
  7. Aga miks sa küsid? Kuidas sul sellega on? Mingi teooria?
    (Selgelt mul on suhtlemisvaegus, ega kuna homme sotsiaalne sündmus nagunii, eeldatavasti surnuksväsitav, ma isegi ei hakka mõtlema, et peaks rohkem suhtlema, lihtsalt haaran ka blogikommentaaridest.)

    VastaKustuta
  8. Lihtsalt hakkasin mõtlema, et kuidas mul on. Mul nagu väikeste asjadega pole üldse probleemi, ma olen (enne ronimist, kui mul veel tavainimese õrnad sõrmed olid) astunud tänaval võõra mehe juurde, kui ise limonaadipudelit lahti ei saanud, või palunud kaasostlejal midagi ülemiselt riiulilt ulatada (nüüd ma ronin mööda riiuleid ka üles lihtsalt, sest tehku siis madalamad riiulid, kui neile ei meeldi). Või trennis näiteks - kui ei viitsinud ise rauast kolakat mööda redelit alla tõsta, palusin hetkegi kõhklemata mõnd meesterahvast. Või nägin piisavalt abitu välja ja ohkasin ning nad pakkusid ise abi. Ja suuremate asjadega ma otseselt abi ei küsi, aga ennast tühjaks rääkida tahan enamasti küll, nii et see jagamisoskus on mul suht hea (mingist artiklist lugesin, et näiteks lahkuminekutest jms stressirohketest asjadest ülesaamine käib minusugustel hulga kiiremini kui introvertidel, kes kõik sissepoole elavad, toodi siis võrdluseks ekstravertide ca kolm kuud vs introvertide aasta, minu puhul vastab suht tõele).

    VastaKustuta
  9. Ma olen kusjuures võõrastelt inimestelt palju agaram abi küsima kui tuttavatelt. Poes küsin kohe abi, kui ise midagi kätte ei saa, kui ainult keegi on küllalt lähedal. Ja hääletamisretkedel võõras linnas seigeldes ma lausa nautisin nt ilusatelt hollandi metrootöötajatelt juhiste küsimist (sest see oli hea ettekääne ilusa hollandi metrootöötajaga suhelda). Kui ma nüüd mõtlen, siis hääletamine kui niisugune on ju puhtalt abiküsimise jõul edasiliikumine.

    Tuttavatega on raskem ja kui ma nüüd üritan välja mõelda, miks, siis vbla sellepärast, et ma kardan, et äkki on nad _vastutahtsi_ nõus, noh, et tuttavale ei sobi ära öelda. Võõra autojuhiga pole seda probleemi, kui ta ei taha mind peale võtta, siis ei võta, ja kui võtab, siis järelikult on tema tahtmine mind aidata pluss rõõm minu seltskonnast suurem kui see tülin, mida ma talle põhjustan.

    Mõni ime sis, et hääletamisretked mõjuvad nii teraapiliselt. Selle käigus kohtab ridamisi inimesi, kes lihtsalt tahavad mind aidata ja/või minuga suhelda, ilma et neil selleks mingid olemasolevad suhted sunniks.

    VastaKustuta
  10. Ma olen (klaas)pudelikaela katki löönud, sest ei saanud pudelit lahti. Ei tulnud selle pealegi, et emake maa, kelleltki teiselt võiks ju abi paluda!
    Ei peljanud mikroskoopilisi klaasikilde joogis, kuigi sellele ma tulin, et nad võivad olla. Sain pudelisisu kätte, jõin plasttopsist, aga ma lihtsalt ei mõelnud sellele, et aa. Vbla keegi teine suudab, kui mina ei suuda.

    notsu - jaa. Sinna ma postitusega ei jõudnud, et mis vahe on tuttavalt abi palumise ja võõrastelt küsimise vahel, ent see on. Hästi suur. Ja siis on veel suur vahe tuttavate ja tuttavate vahel.
    Et kui küsid inimeselt, kelle osas sul samas on vastutustunne, et tal halb ei oleks, on see hoopis teine asi, kui küsida kelleletki, kelle osas seda vastutustunnet pole. Võõralt või kelleltki, keda usaldad niivõrd, et usud: kui ta tahab, aitab, kui ei, siis ei, ta ei hakka vastumeelselt ja ennast vägistades midagi tegema sinu heaks.

    VastaKustuta
  11. Muide, mulle väga meeldis hääletada (nüüd on kuidagi raskem, pole ammu teinud), aga ma mäletan, KUI KOHUTAV seda esimest korda teha oli. Seisin seal tee ääres ja tundsin, et nii häbi on, kõik naeravad minu üle jne jne jne. Teine kord oli natuke häbi ja kolmas kord polnud üldse. Aga alguses oli see võõraste ees (sõna otseses mõttes) käe pikale ajamine ikka väga suur eneseületus. Ja näiteks juhtus hääletades tihti, et kaitsetule tütarlapsele pakuti raha, et tal kergem oleks (enamasti soovitusega bussi peale minna, kuigi ma ütlesin, et no ma EI te seda) - seda olen ma ÜHE korra vastu võtnud, siis kui pakkujaks oli moslem. Oli parajasti ramadam ja ta ütles, et ta on ramadanireegleid rikkunud, sest oli pühal päeval tööl, nii et ta tahaks nüüd heateoga vähemalt natukenegi oma patte lunastada (see oli ka põhjus, miks ta üldse mind peale võttis). Siis võtsin tõesti vastu. Muidu pole võtnud, et mitte juurutada seda seisukohta, et hääletavad ainult vaesed näljased inimesed. Sõpradelt palun abi pigem siis, kui ise välja ei mängi (nagu nüüd, kui oli vaja lihtsalt koerale iga päev lõuna ajal ka silmarohtu panna, ei saa teda ju tööle kaasa võtta).

    VastaKustuta
  12. Hääletamine on lõbus tegevus, Mulle tundus küll nii, et osad juhid on lihtsalt piidrid, et nad meid peale ei korja, kui tühjalt sõidavad. Ise võtan küll peale hääletajaid, juhul kui nad kained on, ega pea seda küll mingks abiks, kuigi kellelegi võb see nii tunduda. Abiks muutub alles siis, kui kellelegi on vaja kiiresti või kuhugi.
    Üldiselt on loomulik kui keei aitab seda teha milleks sul on vähe annet, aga see on ka kohe aru saada kui keegi kasutab abipalumist mingil manipulatiivsel eesmärgil. Imelik on aga see -"See ei ole mingi uus avastus, et kui sa tahad eluks ajaks sõpra, küsi talt abi". Sõpradelt saad ainul sellised asju tasuta, nagu aeg ja nende jaoks kasutud esemed ja ootad vastu ka sama. Muidugi armusõprus võb € ka konventeeruda, et see välja ei paistaks. VVN rõhub tagastamatule abile ja sellisele veel mis iial otsa ei lõppe, sest ega me taha et üks kui teine äralõppeb.
    Muidugi vvn on selle miinimumi treenimise, piiramisega ja koondamisega, endale ja mõtlemisorganile kõvasti liiga teinud ja vastupidi, ta sobiks koonduslaagri ülemaks:) Muidugi on huvitav lugeda kuidas ta seda kõike õigustab-vabadusega vabaksvatusega, kui vahendeid pole, ongi kõik vaesuspunk ja anarhia.:)
    Ja marulahe on lugeda kuidas ta surnud vanaemade riietes ja erivärvi sokkides naudiskleb elu,
    kuid tundub, et sellel oleks nagu mingi kavalam eesmärk.:)
    Kuhu küll on jäänud kõik need sõbrad nägusad põlvitavad kätt ja hoolt kandvad, habrast ja vaprat ilu saanud isased keda vvn on aidanud ja võibolla aitaks veel.:)
    Krt. pikaks kiskus.:)

    VastaKustuta
  13. Ma nüüd kommenteerin riskiga jälle mingiks külahulluks või millekski muuks tituleerituks saada (kellele ikka otsekohesus meeldiks), et nagu su postitusest nähtub, pisendad sa oma probleemi sel viisil abi küsides (kui sul mahti on, kas saaks vähe abi) julmalt. Ära pisenda, ütle, nagu asi on. Muidu on sama, et lapsel lüüakse lasteaias uksega sõrm otsast ära ja kasvataja helistab emale sõnadega: "On juhtunud väike õnnetus." Kuradi suur õnnetus on juhtunud, raisk!

    VastaKustuta
  14. Ma siis seekord ei tembelda - mul on üks teine Pärisuse-tõestaja ka siin võtta - aga phmt ma sinna olen ise ka jõunud nüüdseks. Et krt, abi küsida ja abi vastu võtta ei ole kuidagi vale ja kui ma olen haavatav, võib näidata, et olen - kõige hullem, mis juhtuda saab, on see, et haavun =)

    VastaKustuta
  15. (Aga tegelikult: vaata, minu meelest ei ole olemas väljendusviisi "ütled nagu asi on". Näpu äratulemisel saab vähemalt fakte esitada, aga kuidas oma tunnetest isikliku hinnanguta rääkida, ma küll ei tea. Mõni esitab oma äratulnud nööpi ja nii piinlik on teiste ees olla nüüd kui katastroofi, mina ütlesin "mul on halb", ja siis oli umbes kogu tutvuskonda hõlmav šokk pärast Rongi.)

    VastaKustuta
  16. Kalibreerimisraskused.

    Sinu jaoks oli see olukord "tavaline halb", sest sa ei teadnud, et see ei ole teiste inimeste jaoks tavaline. Ja nii sa siis väljendusid sõnadega, millega teised väljendavad seda, kui on korraks veidi sitem seis.

    natuke teisest vallast, aga Hornby "Pikast teest alla" tuli meelde see, kus raske puudega lapse ema selgitab, kuidas tal on raske teistega suhelda:

    "Inimesed arvavad, et Matty on see, kes ei lase mul teiste hulka sulada. Aga Matty polegi nii hull. Raske töö muidugi, kuid... Hoopis see, mismoodi Matty paneb mu tundma, on see, mis ei lase mul teiste hulka sulada. Sa ei tunne ühegi asja õiget kaalu. Sa pead kogu aeg endalt küsima, mis on kerge ja mis raske, eriti nende asjade puhul, mis on sinu enda sees, ja sul ei tule see kaalumine kunagi õigesti välja ja see käib inimestele närvide peale."

    VastaKustuta
  17. Mul on see ikka veel =)

    Leebemal kujul, aga "see on sinu arust probleem?! jube kerge elu peab olema, mul on väga raske empaatiline olla!" on mul alaline tunne sees. Vahel harva ei ole, kui inimene ise ka ütleb, et ei ole nagu probleemikoht, aga TUNNE on halb - siis ma olen ausalt empaatiline.

    VastaKustuta
  18. a seda Hornbyt ma muide soovitan. Eesti tõlge on väheke konarlik (minu arust: st tõlge on küll järjekindel, aga seal on osa tõlkeotsuseid sellised, mille mina oleks teisiti teinud), aga raamat oli küllalt hea, et ma lugesin ta isegi tõlkega vaieldes tõlkes läbi (originaali ei puutunud näppu).

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.