teisipäev, 14. juuni 2016

Ei taha enam!

Oo, tere hommikust!
Suvealgus läheb muudkui hästi, Loen mitte midagi tegemise asemel tasapisi Bulgakovi "Valget kaardiväge" üle ja mõtlen, et vbla kirjutan sellest pärast isegi Loteriile. Üle mitme aasta midagi. Sest see on nagunii mu lemmikraamat Bulgakovilt (mis ütleb palju, sest Bulgakovit ma armastan), iga kord lugedes korraga lõikab sisse ning samas on nii tore ja naljakas, ma ei või - aga kuidas ta toonib kõike ja kõiki mu ümber isegi sedasi 5 lk korraga lugedes, see on - midagi erilist ikka.
Tahan seda ekraanidele välja elada.

Üks titt on ka taas sündinud ja nii hea.
Kas minu elus on midagi, mis ei oleks? Ok, peale pearingluse, väsimuse, kahekorranägemise, parema käe olematu koordinatsiooni ja selle, et kuramuse elutoa aknale on sittunud mingi lind ainult kaks-kolm kuud peale aknapesu.
No hea küll, ei ole arusaamatult liiga hea, lihtsalt nüüd on see käes, et olen oma füüsise ja sellest lähtuvate probleemidega ära harjunud ning kuna nad on Tavaline Elu, ei riiva enam. Oskan lusikaid arvestada, tean, kuhu kulub rohkem, kuhu vähem ja et ei tule taevast juurde, nagu on, nii on. No valan kohvi nii, et vahel läheb kruusist mööda, no valan. Pühin kapipealse kuivaks, ei lase end segada, nii on lihtsalt.

Et mingid jalgpalli Euroopa meistrikad toimuvad, ei olnud mul üldse meeles, aga tasapisi on siiski sotsiaalmeediast teadvusse lekkinud, et nii on. Võibolla isegi vaatan mõnd mängu. Panustaksin millelegi alates veerandfinaalidest ja vist finaali ka, ükskõik kes mängivad.

Aga see, kuidas ei tea, ei huvita, on korraga naljakas ja veider ikka. Mäletan, kuidas suvel enne Poeglapse sündi, kui elasin Tütarlapse isa pilti näitava telekata majapidamises, käisin jalgpalli baarides vaatamas. Raha eriti ei olnud, aga Tütarlapsele mingit mahla ja snäkke või suppi ikka ostsin õhtu peale, isegi kui need olid mu viimased kroonid, sest muidu oleks nelja-aastast baaridesse kaasa vedada, et seal telekat vaadata, eriti alatu.
See oli mulle nii oluline samas! Hoidis mind natuke rohkem mõistuse juures pärast Poeglapse isast lahku minekut ja oh, ma mäletan finaalmängu, mis lõppes penaltidega, toimus Prantsusmaa ja Itaalia vahel ning kogu baar peale minu oli Itaalia poolt.
Suvel enne Rongi vaatasin mänge arvutist. (Kuna toonane oli mul üsna vana, läägas jubedalt.) Ühel larpil, mis oli mulle emotsionaalselt eriti räige, olid kergendavad ainult need osad, kui sain netipulgaga varustatud arvuti ekraani põrnitseda ja jalgpallis oma eraelulised piinad mitte nüüd unustada, aga nad tahaplaanile lükata.
Nüüd - nojah, on mingid meistrikad. Mind ei puuduta eriti.
Maailm muutub. Mina olen muutunud. Veider ikkagi, kui palju. Uus elu, uus mina, nojah.

Brr, olulised lahkuminekud on ikka jubedad olnud mulle, ei oska kohe kirjeldadagi, KUI jubedad.
Ei taha enam, tõesti ei taha.

Kommentaare ei ole: