reede, 24. juuni 2016

... ja siis olid liha ja lõke ja kõik

Oi, tere! On jaanipäev ja kui Lõunalinnast tagasi jõudsin, sadas päris korralikult.
Tahaks öelda, et ole ometi originaalsem, loodus, aga vihmata jaanilaupäev võis olla juba isegi omapärane, ei tasu liiga palju ka tahta.

Seekord lausa olin kuskil, kus jaanipäeva peeti (eelmisel aastal vingerdasin välja ning mu jaanituli oli küünal köögilaual), ja mulle meeldis. Mis ei tähenda, et ma täna poleks pooleks väsinud, ei näe eriti, sirgelt käimisega on raskusi ning vaid see, et edasi on ette näha 0 inimest jooksval õhtul ja homme, hoiab mind veel vertikaalis.

Oot, ma tõstan kolm asja esile.

Esiteks meeldivad mulle teatavasti tited ja seal, kus käisin, oli tittesid kohe kõvasti. Või noh, lapsi vanuses 0 elukuud kuni 4 eluaastat. Ja siis veel üks, kel oli eile sündimise tähtaeg, aga paneb natuke ema kõhus üle. Tited on nii toredad - aga seda, kui toredad, tajusin eriti selgelt, sest sõitsin sinna rongis ja minuga ühes pingis istusid kaks seitsmeaastast tüdrukut.
Ei, jaa, ei, ohhhh.
Mulle meeldivad lapsed vanuses 0 - 3-4. Ja siis umbes kümnesed ning vanemad. Mu poeg oli päris adekvaatne juba kaheksaselt, aga tütar ... Brrr. See vahepealne aeg, 4-10, tuleb lihtsalt kuidagi ära kannatada. Et jaa, nad on lapsed, kõik nende nõmedused ja ebaloogikad on põhjendatavad sellega, et nad on lapsed, aga samas ma ikkagi nagu eeldan nendega suheldes, et saab jutust aru, võiks natukenegi mõistlikult mõelda.
Ei.
See, mis toimub nende sees, ei allu mingile loogikale. Ja siis need kaks seitsmeaastast rongis mängisid omavahel, riidlesid, lõugasid, kuigi ühe isa ütles iga kolme minuti tagant "Vaiksemalt!", vaatasid (häälekalt) pilvi, arutasid selle üle, kuidas puud paistavad jooksvat ja ilmselt nad jooksevad rongi eest ära, ning ma olin varsti-hakkan-ulguma-kurnatud, kui lõppjaama jõudsin.
Siis olid kohapeal aina tited ja tited, kes tahtsid sülle ja jalge vahelt läbi joosta ja kallistada ja süüa, mis on kõik täiesti arusaadavad ja mõistlikud soovid (erinevalt näiteks "ma tahan seda ilusat pruuni värvipliiatsit, mitte teist pruuni!" värviraamatus šokolaadiküpsise värvimiseks -vajadusest) ning see tundus nii lõõgastav.

Teiseks oli - ei, oot, tegelikult praegu ON - Aw sünnipäev ja ta meeldib mulle hirmsasti. Tead, nagu kassile tahaks jälle pai teha, mis siis, et oled liialdamata 3000 korda enne teinud, tahaks talle üha ja üha midagi rõõmustavat teha. Sest kassid ja Aw on nii toredad!
Koerad ka, aga mul pole üle 20 aasta koera olnud, ei tundu kuidagi kohane neid mängu tuua.

Kolmandaks oli mul väga mõnus võõras telk spetsiaalselt minu tarvis üles panud ja siis käisin seal iga kolme tunni tagant magamas umbes, sest inimesed, suhtlemine, võõras koht - aina kurnavused. Mingil hetkel, kui olin taas telgis magamas, keerasin külge ning arusaamatu häältekõmina sees, mida inimesed ikka teevad, kui neid palju koos on, kostis korraga sõna "kohv".
Mispeale tõusin üles, panin rinnahoidja ümber, kleidi selga, rõngad kõrva, kingad jalga ning läksin otsima, kus?!
Kohv oli selleks ajaks muidugi ära joodud, kõik toast läinud ning vaid tühi kann alles. Mispeale ma tegin loomulikult uue kannutäie ning jõin selle vaikselt omaette müügides ära. Kui aus olla, isegi pakkusin laiale kivile, ent kui kedagi ei ilmunud, jõin kõik ära ja olin rahul pealegi.
Oo, kohv!

Ja siis kuulasin kuuendat korda juttu, kuidas ühel aastal oli jaanipäev külmem kui jõulud ja say something once - why say it again?



Kommentaare ei ole: