kolmapäev, 29. juuni 2016

Keelekümblus

Eile oli mul väga venekeelne päev.
Kuna mul oli ainult kaks protseduuri, tulin peale lõunat haiglast välja plaaniga üles otsida supelrand, sest kell oli alles pool kaks ja ilm nii kaunis, aga massöör hoiatas mind ette, et viimane selline selge, homme (s.t. täna) läheb pilve.

Nii väljusin ja olin vaevalt 300 meetrit kõndinud, kui korraga naisterahvas, kellest just vastassuunas möödunud oli, tegi mingit häält ja kui ma tagasi vaatasin, võttis pilkkontakti ning alustas küsimusega, kas ma vene keelt natuke oskan? Ütlesin oma väga puises vene keeles vastu, et no natukene, ja siis laskusime diskussiooni, kus tema küsis, kus siin ujuda saab ning mina valmistusin seletama, et täpselt vastassuunas kui ta kõndis, ent kuna mul läks aega, et välja mõelda, kuidas vene keeles "teine suund" öelda, rääkis tema juba, et teda oli siiapoole juhatatud, kuskil peaks olema "maljenkoje ozjera".
Naisterahval oli matkakott, seal küljes magamiskott ning armsad lokks juuksed, kõvasti lühemad kui minul.
Arvasin, et mis see "väike järv" ikka muud olla saab kui Väike Viik, näitasin selle talle kätte, ja otsustasin hoobilt ka ise sinna randa otsima minna, aga enne osta vett, sest esiteks oli mul janu (kuna ma siin ei saa üldse oma tavalises koguses kohvi juua, on mul kogu aeg janu) ja mul polnud ka pudelit, kuhu kraanist lasta, sest haigla, mitte kodu.
"Ma selle järgi vaatasin," ta näitas käega, et kaelaripats "et võib vist küsida."
Mul on ju kaelas ukraina vapp, kallis kingitus.
"No moi russki jazõk (paaniline mõtlemine, kuida "still" öelda vene keeles, loobumine) ploha, ja tolka solidarnaja," vastasin ning naeratasin nagu värskelt värvitud kiikhobune.

Siis läksime lahku, mina vett ostma, tema eeldatavasti Väikese Viigi randa.

Olles ostnud vett ja pastaka (millest puudust tundsin haiglas, ja ma isegi mäletan, kuidas viimasel päeval pakkimisnimekirjas ristide tõmbamiseks pastaka kotist välja võtsin - tagasi aga ei pannud) suundusin Väikese Viigi suunas ning leidsin vees ujuvaid inimesi tuvastades üsna kohe ranna üles. Natuke läks aega, et sinna kõndida, veel veidi, et ujuma minna (hästi ruttu läks sügavaks, mis oli phmt tore, sest mul kadus tasakaal ära ning vaarusin edasi, mille iga pealtnägija võis panna selle arvele, et tõttan innukalt sügavamale), siis ma ujusin ja pärast istusin "Valge kaardiväega" rätikule (haigla omand, aga on mulle kasutamiseks antud või ei?!) ning lugesin, Ukraina vapp endistviisi kaelas nagu ta mul umbes kolm kuud kogu aeg olnud on (oot, või juba neli?).
Ja siis jõudis pärale ka naine seljakoti ning lokkis juustega. Ta oli ilmselt teinud ringi ümber Viigi, aga ausalt öelda ma ei põdenud üldse - jõudis kohale? Jõudis. Ta pani päevukad selga, ujus kaugele (mitte nii kaugele kui mina, aga siiski), tuli tagasi ning heitis pikali.
Olin rahul, et ta mind ära ei tundud, sest mu vene keeles rõõmsalt ja rahulikult vestlemise võime on null, ning kindluse mõttes olin tema poole ka seljaga. Alles hiljem taipasin, et kaelaripats oli päevukate nööri vahele kinni jäänud ning rippus selja peal.

Aga võibolla eelistas ka tema puukeelset vestlust võõraga mitte pidada.

Kuid see polnud veel kõik.

(Käisin praegu basseinis esimest korda grupiteraapias - sa kurat! Arvasin, et olen füüsiliselt tugev, pool tundi vesivõimlemist, see võib küll koormus olla, ent mitte suur. Aga kui veest välja ronisin ja avastasin, et käin kahekümnesentimeetriste sammudega ja riietusruumis tahan lihtsalt istuda ja mitte midagi teha, sain aru, et vist oli päris tõsine. Siis üks naine, kes ka esimest korda oli, hakkas minuga rääkima ja sain teada, et tema ka arvas, et on tugev ja nüüd on jumala läbi sest tempost ja et selle treeneri kohta on teada, et ta on positiivses mõttes hull. Ja mul on täna veel jõusaal ja füsioteraapia. Ma ei tea, oli vist natuke jama, et ma poole "nüüd on teil veel 15 minutit basseinis, pärast tehke saunu ja riietuge ja nii" ujumisele kulutasin [ning imestasin, miks üldse ei jõua, mis mul viga on?!]?!)

Nojah, aga eile siis. Vene keel.
Õhtu ja öö vahel nii 11 paiku läksin suitsuruumi suitsu tegema ja kuna minu järel umbes 5-meetrise vahega tuli sama teed üks mees, kes pealegi pani süütamata sigareti juba ette, nagu üle õla vaadates tuvastasin, jätsin talle ukse lahti.
Mispeale tema pakkus mulle tuld (samas unustaski avatud ukse avali: nagu mis mõte suitsuruumil üldse sedasi on? Läksin panin kinni, õnneks ta ei häirunud) ja hakkas vene keeles vestlema. Küsis ka, et kuidas mul selle keelega on, vastasin, et aru saan, ei räägi, millele tema vastas, et ta oskab eesti keelt veel halvemini ja sama halvasti ka inglise keelt. Noh, ja siis rääkisime vene keeles. Oma üllatuseks sain umbes kõik öeldud, mida tahtsin, kuigi korra väljus suust "hatjela" kui oli plaanis öelda "hadila".
Tore mees oli. Kuna olime sedasi haigla suitsuruumis, rääkisime tervisest, aga kuidagi lihtne oli. "Hea on elus olla" ütles ta mulle, kui ma olin ta puuduvate sõrmedega sõrmekönte vaadanud ja rääkinud, kuidas olin esimesel korral siia haiglasse tulles täiesti horisontaalis ja liikunud üldse.
Seda ütles ka: "Siin on tore puhata". Nõustusin entusiastlikult ja alles hiljem sain aru, et täpselt nii ongi - siin on PUHKUS. Kõik tehakse sinu eest ära, käi ainult protseduuridel ja söömas.
Nii paganama mõnus.
Nii. Mõnus.



4 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

See ka veel: ega ma eriline inimliku nõmeduse meelespidaja ole, mis möödas, see möödas. Aga siin on kõik nii toredad. NII TOREDAD. Ja siis mul on ikka meeles see, kuidas Keit leidis mu kaebamise peale pool aastat tagasi, kuidas üks inimene üldse ei olnud, et ma olen ära hellitatud, nõme olla on normaalne ja toredus siis - ülearune poputamine?
Mul on ikka päris õudne mõelda, milline õde ta võib olla. Patsientidest on kahju.

Keit Henning ütles ...

Kulla Triinu,

ma vist tegin eelmine kord Sulle ikka kõvasti haiget, kui sa siiani seda niisuguse vihaga meeles pead. Anna andeks.

Keit

väga väga naine ütles ...

Saad andeks.
Ja täh, et küsisid!

Jere ütles ...

Awww :)