reede, 10. juuni 2016

Õige ja vale

Ausalt öelda oli mul mõttes, et ei hakka.
"Ööd on mustad, kõik teavad seda!" ja mida ma ikka sarjan ebameeldivat võrgupäevikus - lollid kas nagunii ei loe, ei muuda lugedes meelt või halvimal juhul hakkavad nii küündimatult vaidlema, et neile vastaminegi näib asjatu, ja mis teistele ikka ilmselget üle korrata.
Nagunii neid, kes lollakad, toredam olema ei õpeta, ainult kõigil läheb tuju kraadi võrra halvemaks.

Aga siis mõtlesin: kui ma ei ütle, et nõme, äkki olen nagu silmi kõrvale pöörav möödamineja, mina ei tea midagi, ei katkesta, ei ütle, ei tee välja - ja kurat, see ma küll ei ole, ei taha olla, see võimaluski on minu jaoks vastunäidustatud. Sündmused on mustvalged, õigedvaled, ja jee ma olen nõus vale puhul mitte välja tegema ja "See on ikka keeruline teema!" mõtlema.

Te ju teate seda toonase Stanfordi üliõpilase Brock Allen Turneri-poolset vägistamise juhtumit, talle mõistetud pooleaastast vanglakaristust, sest ta "ei ole teistele ohtlik", ja ohvri avalikku kirja? Teisel pool ookeani on see tõsine teema.
Aga seda Tiit Ojasoo poolset näitleja(nna) löömist ikka teate? (Tegelt peaaegu ilus intervjuu, vähemalt ta vabandab.)
Ma ei saa aru, ma lihtsalt ei saa aru, kuidas need teemad on "keerulised", kuidas neile meestele on 100 õigustust teemal "Ma absoluutselt ei kiida heaks, AGA ...", kuidas must ja valge, vale ja õige muunduvad mingiks halliks värgiks inimeste meeltes.

Kunagi üsna ammu, kindlasti üle 10 aasta tagasi lugesin või isegi kuulasin  (vist) Mihhail Lotmani suust silmiavavat ütlust: "Eurooplane ei ütle sulle, mis on õige, mis vale, ta selgitab, et see on keeruline küsimus, iga osapool näeb erinevalt ning igaühel neist on oma tõde - ameeriklane aga kehitab õlgu ja ütleb "See on õige, see on vale, ma peaks ikka eriti arg ja loll olema, et mitte näha vahet õige ja vale vahel!""
Toona olin väga eurooplane ning mulle tundus absurdne mõtegi, et on olemas mingi isiklik iseenesestmõistetav õige-vale käsitlus. Eri kultuurid näevad asju erinevalt, eri inimesed näevad asju erinevalt, võitjad kirjutavad küll ajaloo, aga vaid rumal ei näe ka kaotajate pilku asjale. Aga vahepealse aja jooksul olen kultuuriliselt ameeriklaseks hakanud: jaa, igaühel on oma vaatepunkt, aga ainus, millest mina peaksin hoolima, on minu isiklik vaatepunkt ning kõik muu on lihtsalt tolm seal ümber.

Minu isiklik vaatepunkt ütleb
* vägivald ei ole kunagi hea
* kes alustab vägivalda, on alustaja
* ei ole olemas füüsilist vägivalda vaimseta
* kui kahtled, ole nõrgema poolel

See vägistamisjuhtum on õudne, aga eriti lõikavalt õudne on just see, et ta ei ole kuidagi eriline, kuidagi ebatavaline, mitte milleski uskumatu või ootamatu. Sellised need ohvri ülekuulamised ju ongi. Nii käibki.
Mul on sellevõrra veel enam paralleele oma eluga, et ka mul on see periood, mida ma lihtsalt ei mäleta. Valge vagu ajutegevuses, mida tuli täita meedia pakutuga, sest see oli parim, kõige rohkem tõe moodi asi, mis saada. Siiamaani on asjad, mida ma ei tea ja iga uus detail "oh, räägi mulle, see on ju minu elu!" ning täielik arusaamatus nende suhtes, kes ei räägi. Nad teavad infot, nagu selgub, aga mulle ei öelnud, mina elan nagu kotis omaenda elu osas!
Mida rohkem teada, seda vähem on vaja valges toas magada, seda vähem on nimetut õudu, mis lihtsalt tuleb eiteakust, haarab sust kinni ning mähib oma piiiikad kõhnad käed su ümber.
Tolle avaliku kirja kirjutaja on kangelane. aga meedia on muidugi meedia. Jälgida mingit teemat seal, ükskõik mis teemat, viib mõne aja pärast tülgastuseni, sest uut infot ei tule, lihtsalt uued ümberjutustused samadest asjadest. Ei soovita süüvida.
Kirja soovitan küll lugeda, mis siis, et pikk. Ta kirjutab hästi ja on nii kuradi vapper, majakas pimeduses.

Aga millest ma ei saa aru, mida ei suuda mõista, ongi, et kus nende kahe juhtumi puhul tuleb kõrvalseisjatel sisse "teema on keeruline"-mõtlemine.
Vaata, sellest Kenderi-asjast veel saan: rääkisin ühe juristiga ja ta ütles, et see asi oleks ammmmmu üle parda visatud ning keegi ei veaks kedagi kohtusse, kui Kender ise poleks seda kogu aeg üleval hoidnud, tahtnud märter olla, ja ta ei imestaks, kui selguks, et Kaur Kender ise on kogu selle kaebuse taga ka.
(Ei, ei tsiteeri teda nägu- ja nimepidi, ma päris loll siiski ei ole.)

Pilt pole üldse teemasse, aga nii head nalja ei saa jagamata jätta =)
Aga kus on kaksipidi mõtlemise võimalus tõdemuse ees, et inimesi lüüa on vale? Kus on kaksipidi mõtlemise võimalus selle ees, et vägistamine on vale? (Ok, need kaks juhtumit tegelikult ka ei sobi kõrvuti, sest Ojasoo selgelt ei vägistanud kedagi ja teda ei mõistetud isegi kohtus süüdi, aga kõrvalseisjate reaktsioonid on need, mis mind mõlemal puhul hämmastavad. Mitte teod ise, maailmas juhtub ka vägistamisest palju hullemat, vaid just see, et - leitakse õigustusi?)
Loomulikult on pehmendavaid asjaolusid, neid on kuramuse alati, igal juhul, kunagi pole tegu ajuvabalt kuri, mingid põhjused ning põhjendused on alati taga. Nad keetsid inimese elusalt ära, sest olid ise nii kalestunud õudustest, mis tema hõimukaaslased nende küla kallal tegid, olid ka kaua sõda pidanud ning nende normaalses keskkonnas ei saanud pöörata inimeste inimlikkusele mingit, absoluutselt mingit tähelepanu, sest siis tuleks peale fundamentaalne keeldumine selles keskkonnas elada.
Mis muudab kuidas seda, et nad keetsid inimese elusalt ära, selle inimese üha kestvat valu, õudu iga millisekundi ees, hirmu valu ees enne - ning selle reaalsuseks saamise kohutavus on ikkagi üle kõige mõeldava? Et ka temal oli pere ja kui nad juhtunust kuulevad, on neil pimestav piin lihtsalt faktide kujutlemisest?

Vabandust, kui see nüüd liiga õudne ja terav sai. Kuna olen emotsionaalselt natuke tuim ikka, ei tõmbu ma ühegi teema ees tagasi ning vahel on see hirmus neile, kes on normaalsed, tundlikud, kelle elavad koed ja elav aju põrkavad ka nõelatorke peale eemale - mul on vaja ikka kuuma rauda, et tunda.

Mu iva on, et alati on pehmendavaid asjaolusid, alati! Igaühe puhul, kõik on inimesed, nii tegijad kui ohvrid, aga kust tuleb sisse see mõtlemine, et tegija on inimene, ohver aga - noh, lihtsalt mingi keha?
Tema kannatustest ei pea mõtlema, aint selle omadest, kelle ohver ta on?

Ma väga, väga tahan loota, et see ei ole soopõhine erinevus, et naised on kõrvaltvaatajate peas mitteinimesed võrreldes meestega. Et lihtsalt samastutakse agressoriga, sest ohvriga samastumine oleks liiga valus.
Aga siiski. Mõistetamatu!

6 kommentaari:

notsumaja ütles ...

ma arvan, et ohvrisüüdistamise kui niisuguse (mitte aint siis, kui ohver on naine) taga on kognitiivse dissonantsi talumatus: tahaks, et maailm oleks loogiline, tahaks, et oleks selged ja lühidad põhjuse-tagajärje ahelad, eriti halbade asjade puhul - muidu peaks leppima sellega, et heade inimestega tehakse vahel halbu asju ja see on ju väljakannatamatu, ei, kergem on uskuda, et "ju ta ise ikka kuidagi süüdi oli."

väga väga naine ütles ...

Point.

väga väga naine ütles ...

Mulle tuli postkasti kommentaar ühelt, kes oma identiteeti ei taha näidata. Kommentaar on asine, avaldan rõõmuga.

"Kaks seisukohta.
Esimene on lugu.
Ma olin siis teist korda abielus. Minu emal oli juubelisünnipäev ja väljas oli paha ilm (november). Kogu suguvõsa pidi sünnipäevale minema. Loomulikult ka minu ema esimene minia koos minu ema lapselastega. Meie perel (mina ja minu uus naine) oli auto ja nende perel (minu esimene naine lastega) ei olnud. Ma helistasin ja pakkusin, et ma viin nad kohale, see ei ole ju keeruline. Minu teine naine teatas ultimatiivselt, et see naine meie autosse istuda ei tohi. Ma leidsin (ja leian ka praegu), et kui mul on võimalik aidata oma laste ema, siis ma seda ka teen – see on natuke ka eneseväärikuse küsimus. Ultimatiivsus jätkus, kõvema häälega. Tunni pärast karjusime üksteise peale ja ma väljendasin, et kui üks naine keelab mul minu laste ema sõidutamast, siis ma selle naisega enam koos ei ela ja abielus ei ole. Ma otsustasin, et ma ei ole selle naisega enam ühte ööd kah mitte ühe katuse all ja hakkasin välja minema. Selle peale lõi ta mind rusikaga näkku, mina lõin teda kaks korda rusikaga kehasse. Siis me leppisime ja nutsime kahekesi koos. Ta oksendas pärast nädala takkajärgi. Meil ei olnud sellest rohkem juttu ja käsitsi kokku me enam ei läinud.
See ema juubelisünnipäev möödus meie pere osaluseta, ema ei küsinud pärast, et miks te ei tulnud.
Viis aastat hiljem me lahutasime ja kõik meie ühised tuttavad said kuulda, et ma olen naisepeksja. Ma ei kommenteerinud, olin ju löönud.
Teine on üldistav ja tähtsamgi veel.
Pooled olid läbi teinud lepitusmenetluse kõigi ohvriabi ja prokuröride kaastegevusel. Turvalindilt olla näha, et toimus rüselus, Ojasoo lükkas (siiani anonüümse) naise lumehange ja jooksis minema. Nüüd ei tahab avalikkus (poliitikud ja ajakirjanikud ja arvamusliidrid – kaasa arvatud Kenderi kamp) tunnistada lepitusmenetlus kehtetuks ja Ojasoo avalikult üles puua. Pärast filmitaks ja tuvastataks isikud, kes ei käinud laiba peale sülitamas.
Kes on praegu ohver?
Tuleb kaasa tunda nõrgemale …"

väga väga naine ütles ...

Omalt poolt: kes alustab vägivalda, on alustaja. Loo lõpp, negatiivne hinnang läheb selle pihta, kes alustas.

Teine lugu: aga poliitikud, ajakirjandus jne on teisejärgulised selle inimese kõrval, keda löödi-lükati-misiganes. Mu jutu iva on, et tal oli ka kindlasti rõve, ka emotsionaalselt rõve, vägivald ei teki tühjast kohast, kui Ojasood tsiteerida, ning tüli oli neil ju juba varem, mitte see ei alanud kehalise vägivallaga. Aga millegipärast õigustatakse Ojasood, samas kui see teine inimene huvitab kaasaarutajaid ainult niipalju, et "kindlasti ta tegi ise midagi nõmedat". Väga vabalt võiski teha, Ojasool võis olla moraalselt väga õigus, aga see ei muuda, et tema lõi teist inimest, kes teda samas enne ei löönud.

merione ütles ...

Antud juhtumit ma ei kommenteeri kuidagi, aga selle kohta, et vägivald ei teki tühjast kohast, nagu Sa ütled, on küll hoopis teistsuguseid arvamusi: http://www.goodreads.com/book/show/72536.The_Sociopath_Next_Door

väga väga naine ütles ...

Sotsiopaadid on eraldi. sest vaimselt haiget inimest sa ei süüdista tema haiguses (mina eriti mitte :D), nad on erandid, mis töötavad väga teisiti kui normaalse vaimse tervise juhtumid.