pühapäev, 19. juuni 2016

Süüa on lihtne teha

Tegin kirjut koera (mu õel on homme sünnipäev ja mul pole ikka veel töötavat ahju) ja mõtlesin, kuidas on võimalik, et leidub inimesi, kes "ei oska süüa teha".
Sellest, et ei taha, sellest saan aru. Ei taha siis ei taha, ma ka ei taha näiteks süüvida küsimusse, kui tihti peaks õunapuid lõikama, et nad ikka kõige paremini kannaks ja kas pirnipuid peaks ka lõikama. Ei taha, ei huvita, mul kama, kuidas need puud kasvavad ja kannavad. Kui kõht on tühi ja keegi teine süüa ei tee, raha ka on, osta poest valmistoiduletist või mine üldse välja sööma. Seda ma mõistan.
Aga "ei, ma muidu teeks küll, aga ei oska"?!?!

Esiteks - selleks, et omada mingit algelist ettekujutust sellest, mis maitsed sinu meelest omavahel sobivad ja mis mitte, tuleb ainult süüa. Toituda. Meeldib mereandidega pasta? Ilmselt sinu meelest sobivad kala ja makaronid omavahel. Peekon ja munad on lahedad? Järelikult praemunad ja praetud sink on sinu jaoks teema. Vahukoorega küpsisetort on hea, veel parem, kui seal on ka maasikad peal? Küpsised, vahukoor ja maasikad on ikka sulle sealt äratuntavad ju! Olgu, vähemalt küpsised ja maasikad, vahukoore asemel võib olla mingi valge kohupiimaga kreem või lausa hapukoor näiteks. Aga algelise ettekujutuse süües igaüks ikkagi saab, mis maitseb, mis mitte.

Teiseks - nagu ütles raamat, ilmselt "Tõusude ja mõõnade prints", umbkaudu: kui sa oskad lugeda, õpid ka süüa tegema.
Kuidas keeta riisi, tatart, makarone on pakkide peal kirjas. Purgisupi ja koogipulbri pakkide peal on täpne õpetus, mida ja kuidas teha. Ning kui see baasteadmine on omandatud, siis noh - google ja kokaraamatud aitavad välja ka kõige keerukama probleemiga. Jaa, vahel on sealsed retseptid koostatud eeldusega, et inimene oskab teatud asju juba enne, kuid on nii kokaraamatuid, mis õpetavad iga liigutust, kui paganama juutuubi video sellest, kuidas keeta muna.
Tegelikult on neid videosid seal hästi palju, algajat kokkajat võib hirmutada just see, et mõned panevad munad külma vette, mõned kuuma, mõned ehmatavad mune jääveega, mõned ei lase vett üldse keemagi, vaid valmistavad oma mune kuskil 90 kraadi peal - aga tegelt vahet pole ju. Kuni tulemuseks on söödav muna, sobib kõik. Vana kokaraamatu 5 rida, mis õpetavad, kuidas muna keeta, pädevad.
Jäägu inimene lugemise juurde, videovaatamine võib juba liialt segadusse ajada.
(Kuigi lugeda siiski tasub, et ei tehtaks nagu minu poeg, kes pani spagetid klaasist kohvikannu, lasi neile kraanist kuuma vett peale ning jättis siis sinna pehmenema, kuni ma oiates küsisin, mis asja ta ometi üritab?! Siis selgitasin pahupidi silmadega ning kannatlikkust teeseldes, et spagette keedetakse samamoodi kui sarvekesi ja et lugegu faking manuali ometi!)

Kolmandaks - töövõtete omandamine on muidugi kõige alus, ent neid ei ole tegelikult söögitegemise jaoks üldse palju vaja.
Koolis kokanduse tunnis valmistasime me kõige veidramaid asju. Maitsevõi, erinevad värvid - mitte kunagi pole teinud pärast. Liha, vasardatud ja paneeritud (mul kukkus paneering millegipärast liha ümbert ära) - mitte kunagi pole teinud pärast. Marjakissell kohupiimavormi ümber - mitte kunagi pole teinud pärast.
Kui me ise saime valida, mida teha, tegime normaalseid asju nagu puuviljasalat vaniljekastmega, pitsa, keedukartul kodujuustu-heeringa-tomati külma kastmega. Phmt on vaja osata ainult algelist praadimist, algelist keetmist ja algelist küpsetamist, ülejäänu on ainult tüliks ees ülearune teadmine. Ok, asju tükeldada võiks ka suuta.
Kõik muu on ainete segamine. Kui on vaja vahustada, kiire segamine, soovitavalt abivahendiga.

Ja ometi ON inimesi, kes ei oska süüa teha. Miks nad on, kust nad tulevad, kas nad oleks õnnelikumad, kui seda postitust loeksid, või vastupidi, solvunud, et kuidas ta ei mõista, ma ei oska?!

27 kommentaari:

Manjana ütles ...

ma mäletan, kuidas ma murdsin pead, mis tähendab, et vesi keeb. ema ütles, et mullid tulevad. aga millised mullid? poti põhjast hakkas varsti pisikesi mulle tõusma, kas see ongi keemine? kui suur peab mull olema, et seda võiks keemiseks nimetada? jummala keeruline värk kui kunagi pole varem keevat vett vaja olnud. ma ei mäleta enam, kui pisike ma siis olin.

söögitegemisega kaasneb hulk probleeme, mis kaovad kogemustega. ma oskan süüa teha küll, aga mingeid asju ma ikka ei oska, sest kõike ma pole proovinud ja meil pole kõiki toiduaineid olemaski. näiteks toore peediga ei anta poest kasutusjuhendit kaasa ja milline üllatus mõnele algajale, kui ta ei lähegi keetes nii kiirelt pehmeks kui kartul. ning seda, et praadides on peet parem kui keetes, on mu isiklik arvamus, elukogemuse baasilt. suure peedi keetmine on suur rumalus, targem on osta poest valmiskeedetud peet. kuskil pole seda tarkust kirjas.

tavaliselt inimene, kes ütleb, et ta ei oska süüa teha, oskab küll süüa teha, aga tema jaoks pole see oskus piisav, ta tahaks rohkem osata, erinevamaid asju, peenemaid roogasid. tal on praekartulist munaga kõrini.

notsu ütles ...

Esiteks see, et "mõned panevad munad külma vette, mõned kuuma, mõned ehmatavad mune jääveega, mõned ei lase vett üldse keemagi, vaid valmistavad oma mune kuskil 90 kraadi peal - aga tegelt vahet pole ju" - see, kes pole kunagi varem süüa teinud, ei tea, et vahet pole. Enamik kokaraamatuid ei mõju selle koha pealt üldse julgustavalt ja annavad hirmuäratavaid juhiseid, kuidas iga asja tuleb eri lõikelaua peal hakkida, inimene loeb, mõtleb, et "mul on ainult üks lõikelaud," arvab, et ainult ühe lõikelauaga ei saagi sööki teha ja jätab asja sinnapaika. Eriti kui ta on varasemas elus piisavalt palju sõimata saanud, sest ta proovis midagi teha ja talle tehti selgeks, et täitsa valesti, viskame nüüd selle käki minema, kuidas sa küll nii LOLL võid olla?

Teiseks, osal inimestel ei olegi toidu vastu erilist huvi, tähendab, nad ei teagi, mis neile maitseb. Mul on üks sugulane, kes ütleb enamasti õlgu kehitades "toit on toit". Kui selline inimene mõtleb, et ei oska süüa teha, siis see võib osalt olla see, et tal ei ole meeles, mida millega kokku pannakse, sest ta ei ole süües kunagi tähele pannud.

Kolmandaks, mõnel on ehk isegi maitse-eelistused olemas, aga ta ei oska oma sööki uurides välja raalida, millest see kokku on pandud. On nt väga palju inimesi, kes arvavad, et majoneesi koostises on hapukoor. Ja väga paljud ei suuda maitse järgi vahet teha, kas tordikreem, mis talle maitseb, on tehtud hapukoorest, toorjuustust või vahukoorest. Vbla talle maitseks kõik kolm varianti, aga ta ei tea. Ta arvab, et kui ta paneb teise asja kui See Õige, siis on valesti ja toit tuleb minema visata.

Kokaraamatust näpuga järge ajades on pmst küll võimalik õppida, kui on hea algaja-kokaraamat, mis teeb kõik puust ja punaseks (mitte ei anna juhiseid stiilis "tehke tavaline muretainas"). Aga raamatust näpuga järje ajamine on alguses raske, eriti kui raamat ei seisa hästi lahti. A. on lapsena teinud ainult paari kindlat toitu, mis ta ema talle õpetas; millalgi otsustas ta, et omandab veel paar retsepti ja alguses pidi ta iga liigutust ükshaaval vaatama. Ei julgenud vabamalt ka võtta, sest kogemusi ei olnud nii palju, et teada, mis liigutused on varieeritavad ja mis on hädavajalikud. Praeguseks on ta oma paar retsepti juba nii kätte saanud, et on juba lihtsam, aga sellega läks tükk aega.

Palju kergem on õppida kellegi kõrvalt, kes juba teab, mis asjad on olulised ja mis on varieeritav.

väga väga naine ütles ...

1) Alati on kergem õppida kellegi kõrvalt, see ei ole söögitegemise eripära ju isegi =) Nii haavu siduma kui tolmu võtma kui pilli mängima kui tantsima kui arvutiprogrammiga töötama.
Aga - majoneesil on koostis peal kirjas. Peeti võib õppida keetma retsepti järgi, mis kirjas, ja kui see tundub narrilt keeruline, ongi ilmselt mõttekam poest osta. Oskad lugeda, võid õppida ka kokkama, kehtib üleni.

2) Laste kokaraamatud on alustajale head näiteks. Phmt neist tegelikult piisabki - kui peamised oskused käes, siis avastused "porgand keeb kauem kui kapsas" tulevad juba ise töö käigus.

3) Kui sa oskad juba mingeid asju teha, näiteks kartuleid praadida (mis on jumalast keeruline kui toorest kartulist teha, ma siiamaani kindla peale ei suuda kõigi juures kõrbemist ja toorust vältida), ongi raskemate roogade tegemine lihtsalt retseptilugemise ja tegemahakkamise vaev ju?!

4) Tänapäeval teavad veekeedukannu tõttu suht kõik, kuidas keev vesi välja peaks nägema.

väga väga naine ütles ...

Kurat, tegelikult avasin kommentaarikasti, sest tahtsin kirjutada, et tegelikult saab küpsetamata teha ka igasuguseid želatiiniga küpsisepõhjal kooke, aga neid on kehvem transportida.
=)

notsu ütles ...

Mulle meenus veel üks omadus, mida ma olen söögitegemishirmuga tuttavatel näinud: nad ei taju üksikuid maitseid. Nii et nad võivad hätta jääda olukorras, kus nad maitsevad toitu, saavad aru, et midagi oleks nagu puudu - aga mitte nii täpselt, et teada, et "siia tuleks lisada midagi magusat/haput/koorest, siis on paras".

Aga muidu on põhiline pidur ilmselt hirm ebaõnnestumise ees, nagu igasugusel õppimisel. Ja ebaõnnestumist tuleb algajal ikka, isegi kokaraamatud ei ole päris lollikindlad, kasvõi trükivigade pärast (à la "4 tl", kui peaks olema "1/4 tl, kui ma ei eksi, siis väikevennal tulid omal ajal selle tõttu esimesel katsetusel õõnsad kõrged kõvad söödamatud pannkoogid, sest number tähistas soodakogust) ja toit võib esialgu nii untsu minna, et pole muud teha kui minema visata (nt ümbert söestunud, seest toores kook). Kui selline ebaõnnestumine on tema jaoks keelatud asjade nimekirjas (toiduainete minemaviskamine on paljude jaoks veel eriti tabu), siis ta kindluse mõttes ei üritagi.

Inimesed kardavad ju isegi uusi tegevusi, mille ebaõnnestumisel ei pea midagi ära viskama, nii et ei teki raiskamissüüd. nt mõni väidab, et tahaks tantsida või joonistada, aga tal ei ole vajalikku koordinatsiooni, samas kui ta saab ometi kõndimise ja kingapaelte sidumisega iga päev mõtlematagi hakkama.

ja siis on pisemaid foobiaid, nt cooking phoby pidi olemas olema (kui inimese jaoks tundub igasugune kuumtöötlemine ülejõukäivalt raske asi, nii et ta on nõus ükskõik kui palju salatikomponente hakkima, et ainult keetma-praadima-küpsetama ei peaks); siis tean ma neid, kes on veendunud, et pärmitainas õnnestub ainult õige tähtede seisuga õiges kuufaasis ja kindluse mõttes peaks selle südaöösel ristteel hakkama panema. Ma ise suhtun teatava kõhedusega tooresse lihasse, sest ma olen esiteks parasiitidest liiga palju lugenud, nii et mulle tundub, et pärast on neid nõusid, mille peal ma seda hakkisin, pea võimatu piisavalt puhtaks pesta; ja teiseks tundub mulle seda kuidagi lihtsam ära rikkuda (nt tallanahana kuivaks küpsetada) kui köögivilju; ilmselt on see viimane tglt puhtalt kogemuse küsimus, sest küllap saaks ka köögiviljad millekski ilgeks vaaritada, nendega olen ma lihtsalt lapsest saadik toimetama harjunud.

notsu ütles ...

ja kartulipraadimine on küll keeruline, aga ma pakuks, et nt majoneesitegu (nii, et ühtlane jääb) või kõikvõimalikud toidud, mille kohevus tuleb vahustatud munast ja mis on seetõttu temperatuurikõikumistele väga tundlikud ja millest nt biskviitkooki loetakse ometi suht meinstriimoskuseks, on vast ikka raskemad.

väga väga naine ütles ...

no ma biskviiti ei tee, olen kaks korda teinud, aga nii keeruline, mõttekam oli poest tordipõhi osta =) Majoneesi pole üldse kunagi.
Millest mina räägin, on hästi hästi hästi palju variante pakkuv igapäevane lihtne söögitegu, mille mitteoskamine mulle suht arusaamatu tundub. Ka kooki on ju lihtne teha, küpsiseid on lihtne teha, suppi on lihtne keeta jne. Jaa, toiduga SAAB raskeid asju ka teha, ent lihtsate meetodidega saab samas tuhandeid häid asju ju! 

notsu ütles ...

selles vist ongi häda, et kui kokaraamatuid lugeda, siis sealt selliseid igapäevaseid lihtsaid soovitusi nagu eriti ei saagi. keeruliste retseptide vahel on hoopis hirmuäratavad hoiatused nagu "ärge avage praeahju ust liiga vara, muidu võib kook alla langeda" või "muretainast ei tohi liiga kaua segada, muidu läheb nätskeks" või "kui lihale praadides liiga vara soola lisada, siis muutub see kuivaks" või "kui köögivilju liiga kaua kuumutada, siis vitamiinid lagunevad".

Tavalises igapäevases lihtsas söögitegemises on korraliku kokaraamatu-kokakunsti seisukohalt palju valestitegemist, millest tuleb ometi suhteliselt okei toit välja. A algaja ei tea, et tglt tohib valesti ka. Ei ole nii, et segad muretainast kogemata viis sekundit kauem ja edasi kõlbab ta ainult minema visata.

Keegi peaks kirjutama lohutuskokaraamatu, kus iga soovitusega, mis ütleb, kuidas saab paremini ja maitsvama toidu, käiks kaasas mööndus, et "a eks ta süüa kõlbab ka siis, kui sa liiga kaua segad" vms.

Sinu "ugly food" oli selles mõttes täiesti õiges suunas.

*

Teine asi, et igapäevast lihtsat sööki tehakse neist asjadest, mis olemas on. Aga see, kes sõltub retseptidest, ei leia suure tõenäosusega retsepti, mille jaoks piisab neist asjadest, mis tal olemas on. Siin annab rikkus eelised: rikkam inimene läheb retseptiga poodi ja ostab need asjad ära, a vaesem inimene ei saa niiviisi. Internet on asja küll selle koha pealt natuke parandanud, et kui tükk aega guugeldada või mingeid retsepti-otsimootoreid kammida, siis pika peale leiab ikka ka selle retsepti üles, mille jaoks ei ole midagi juurde vaja. Vanasti nii lihtsalt ei saanud.

Kõige rohkem kasu oleks sellisel puhul vist nõuandeliinist. Kokandusabi. Inimene helistab või saadab sõnumi: "mul on seda, teist ja kolmandat, kas neist saab mingit süüa teha, ilma et midagi juurde peaks ostma?" ja kogenud kodukokandajast valvetöötaja kohe ütleb.

*

A kolmandaks olen ma kohanud inimesi, kes muudkui optimistlikult teevad süüa, aga tulemus on aastatepikkusest praktikast hoolimata maitsetu. Maitsetud hautised, maitsetud küpsetised. Vbla nad on samast hõimust, kes ei taju ära, mis maitse täpselt puudu on. Mingi seltskond kutsus mind korra sellist toitu korrigeerima, "kas sa oskad midagi ette võtta, õudne maitsetu plaga on, aga me ei saa aru, mida sinna peaks juurde panema".

notsu ütles ...

A. on näiteks täiesti suuteline tegema toidu valmis nii, et unustab sinna soola sisse panna, ja siis küsima murelikult, et "kuidagi nagu maitsetu on, kas sa saad aru, mida siia tuleks veel panna"?

tühi ütles ...

Kuuldes väidet "Ei oska süüa teha" olen selle enda jaoks pidevalt tõlkinud "minu toidud pole sama maitsega kui emal".
Kusjuures isegi praemuna on eri inimeste poolt praetuna väga erineva maitsega.

Elust endast: tegin aastakümneid tagasi naabrimammide pool mingi evendi jaoks koos nendega süüa. Toredad eestiaegse perenaistekooli läbi käinud prouad. Vispeldasin munavalgeid, vaht pidi olema nii kohev ja jäik korraga, et kaussi tagurpidi keerates sealt midagi välja ei pudeneks.
Sellega tulin toime. Ja siis. JA SIIS kopsasin vispliga vastu kausi äärt, et sinna takerdunud vaht kaussi plärtsataks.
Need pagana toidunatsid lõid mind köögist välja!
Mitte kunagi! Mitte ku-na-gi!!!! Ei tohi kopsata vastu munavalgevahu kaussi, vaht kaotab nii oma kohevust ja tort pole pärast nii hea kui peaks. Ja sellest saavad kindlasti kõik aru ja kõik räägivad kohutavast tordifopaast ja see noorik, kes nii tegi ei saa IIAL mehele!
Kartuleid lubati mul pärast ikka koorida. Valve all muidugi.
Õnneks pole söögitegemisega mul mingeid komplekse olnud, seega eluaegne trauma jäi ära. No ja mehel olin siis juba üle kümne aasta olnud, vanapiigastumise õudus jäi ka olemata, huhh..

Tho ütles ...

Ma arvan, et seal on väike vahe sees, kas inimene "saab söögi tehtud" või oskab syya teha. Oskamises on miski eriline nipp juures - põhimõtteliselt oskus teha head toitu, olemata päris sama asja kunagi söönud ja ilma retseptita. Kui õeke köögis mässab, tulevad sealt alatasa juhuslikud soolased hõrgutised (ta sageli ei viitsi) - on soont selle peale, milliseid asju omavahel kombineerida.

Siis... a, söögitegemise oskamatuse juures on ka see, et kõik inimesed (mina sealhulgas) ei tunne valmis toidu seest maitseid ära. Valge kreem koogi vahel, kui ma seda just ise sinna ei pannud, on valge kreem. Hapukoorepõhist vahukoorepõhisest ei erista, toorjuustulaadset identifitseerin konsistentsi, mitte maitse järgi. Toit maitseb nagu toit, mitte nagu enda komponendid.

Soolase toidu ma saan yldiselt tehtud. Mõnikord tuleb hea välja, aga kuna ma kogustel grammi ja keemisaegadel minuti täpsusega silma peal ei hoia, on see harjutamise ja õnne asi. Endiselt vaikselt harjutan toorest lihast juppide lõikamist mõningase vastikusmomendiga - selline kylm ja poolpehme ja lihtsalt arusaamatu asi käes hoida. (See impulss muudab lõikamise keerukaks. Valmis jupid pannile tõsta, eriti, kui selleks tohib kasutada midagi peale sõrmede, ei ole mingi probleem.)

Mind kuigi väiksena kööki ei lastud - seal on teravad asjad, lõikab sisse! Tainast segada - aga laps mäkerdab ju kõik täis! Vee keema minemise probleem oli mul sama nagu Sirjel. Öeldakse "Keeda muna x minutit!" - nojah, noh, ma võin ju isegi neid minuteid passida, aga mis punktist ma silmaga otsustan, et nyyd keevad?

Kunagi õnnestus mul koogipulbrist teha keeks, mis oli väljast praktiliselt kõrbenud ja seest toores-nätske. Kuu aega vist seisis see perekodus laual, sest toitu ei visata ära ometigi. Ja veidi teisest etapist: "No ma panin sinna sisse ainult söögiasju. Järelikult on võimalik tulemust syya. Raha ei ole, kalorid tuleb manustada, mis siis et halvasti läks. (Hea kyll, see tilluke jupp on puhas sysi, seda ei pea manustama.) Teine kord teen paremini. Varieerin midagi."

Veidi hakitud sai, aga mõtteid tekkis jutu peale palju. Ehk perenaine andestab :P

notsu ütles ...

Huvitav, kas valmis toidu seest üksikute maitsete tundmine ja arusaamine, no mis maitse sellel veidi balansist väljas toidul küll puudu on, on sama omaduse eri aspektid?

Ja huvitav, kui palju seda kogemusega siiski muuta saab? Umbes nagu maalikunstis - mõnel on kaasasündinud kompositsioonitunne, loobib värvid lõuendile ja ongi kohe hea kompaga pilt. Teisel ei ole, aga kui õpib ja harjutab, siis suudab teadmiste ja mõistuse pealt viimaks sama tulemuse saada.

Teine huvitav asi, kui palju see sõltub sellest, kui palju inimesel lapsena süüa teha lasti. Tho räägib, et väiksena teda kööki ei lastud ja üksikuid maitseid ära ei tunne. Et kas küsimus ongi selles, et kui piisavalt väikesena muuseas harjutada - väiksena veel ei muretse kah nii väga, et valesti läheb, on rohkem katsetamisjulgust - siis katsetad, maitsed oma tulemusi ja nii tekib justkui kogemata harjumus maitseid ette kujutada ja neid oma mõttes kombineerida, vaimukeele peal tunda, mismoodi eri maitsed kokku sobivad. Selleks on ju kah oma mällu maitsekorpust vaja, just nagu võõrkeele õppimisel piisavat sõnavarakorpust.

Anomaalika Q ütles ...

Ka mnina mäletan mingite mullide ootamist. Ma oskasin mannasuppi teha, ning kakaost ja piimast mingit lögataolist kisselli teha lapsepõlves. Aga üldiselt on nii kui ühe korra mingi toidu läbi teed, siis mingil veidral moel hakkab peas mingi kell tiksuma ei kõrbe midagi ära, tead kuidas komponendid omavahel reageerivad, no ei juhtu midagi exteemset. Ma pole elusees keetnud kartuleid, selleks, et neid praadida, olen neid ikka elusast peast praadinud. :)
Mina olen nüüd see kes sööb ja ei viitsi mõelda söögi headuse peale. Isegi magedat sööki võin süüa ja kui keegi küsib kas oli mage, siis meenutan, oleks võinud ju olla natuke soolasem. Mitte selles pole asi, et maitseid ei tunne, vaid mu aju on sellega rahul mis on ja ju see toit peab selline olema, no kukkus kokal just selline välja mis teha pole mõtet viriseda, aga kiitma peab alati, muidu ei saa kokk ju tagasisidet ja võib hulluks minna. :)

Lõpuks pakun ühe enda leiutatud retsepti "mustad munad öösel "
1. Tuled koju kell 04-00
2. Võtad 5 muna
3. paned vette keema
4. Lähed tukastad
5. Ärkad üles kell 07-00
6. Valmis
Tulemuseks on, ärgates tunned midagi kahtlast kõik on kuidagi hall, köögis on veel hallim, läbi selle halluse paistab hõõguv kastrul. Ja mis kohutav hais väkk öäkk, siis tuleb kiiresti emigreeuda vähemalt 1,5 nädalaks, kuna sellel haisul on tahtmine just nii kaua haiseda, olgugi, et aknad on avatud. Pole mõtet proovida kui pole kuhugi põgeneda. :)

https://www.youtube.com/watch?v=P5j3RNdBq48

notsu ütles ...

Tühi, ma olen kah kuskilt seda visplikoputamise keeldu kuulnud. Aga millalgi palju suuremana avastasin, et tegelikult, tegelikult võib isegi siis täitsa söödav biskviit välja tulla, kui munavalgete hulka ikkagi läheb natuke munakollast. Isegi kui sellist kivikõva vahtu ei tule. Ühesõnaga jälle - tglt võib valesti ka teha ja ikka võib hea toit tulla.

Kaur Virunurm ütles ...

Nii.
Ma nüüd teile kirjutan!!!

0) Ma ei oska süüa teha. Sinu pakutust pigem "olen solvunud, et kuidas ta ei mõista".

1) VVN, sul on lapsed, eks? Mitu isegi? Oled sa proovinud neile midagi õpetada? Kokkamist, õmblemist, suusatamist, kirjutamist, vastutamist, autosõitu? Midagi, mis sul endal käpas on nagu hingamine? Oled märganud, et õpetades selgub, et see on tegelikult RASKE? Et on miljon asja, mille sina oled kusagilt omandanud, aga mida loodusliku talendita laps (või ka täiskasvanu) EI TEA ja ütlemine, ka sajakordne, EI AITA? Kogemus aitab, aga selleni tihti ei jõuta, sest õpetaja EELDAB, et niidi nõela taha ajamine või ujudes vette hingamine või enne reastumist peeglisse vaatamine on oskus, mis õppijal JUBA ON, või siis mille ta suudab ühekordse palve peale sisse lülitada. Ja kui õppijal siis ei ole või ei suuda, siis õpetaja VIHASTAB ja sinna see kõik jääb. Hea pedagoog tajub muidugi ära, millal ja mida, aga meie igapäevased tegevused ONGI RASKED.

Kokkamisega on samamoodi.

2) Oskaja ei kujuta ette, mismoodi võib lihtne instruktsioon mitteoskaja aju sõlme keerata. Ma olen netis kohanud umbes kümmet "maailma kõige lihtsama magustoidu" retsepti. Võtsin panna cotta ja proovisin teha. "Võta vanillisuhkur, leht želatiini, vahukoor ja sega kokku". Želatiin? wtf? Mis see on? Läksin poodi - aga kust krt seda otsima peaks? Moodne pood ei sisalda müüjaid, kellelt küsida. Alkoholiletist sain abi :), leidsin želatiini üles, aga see oli pulbrina.
Mis nüüd?
Mitu grammi on "üks leht"?
Kas mu panna cotta plahvatab, kui ma panen rohkem? vähem?
Kummale poole oleks ohutum eksida?
Äkki mõnes teises poes on ka leht-želatiin?
APPPPPPPIIIIIIIIIII!!!!!!!!

3) Retseptides on kokkuleppelised ühikud "cup" ja "tbsp".

4) Leidke, palun, kokaraamatust kartulite või makaronide keetmise kirjeldus.

5) Õnneks on on algajaid kui turgu tähele pandud. On laste kokaraamatud, poissmeeste kokaraamatud. Ja internet annab "how to boil potatoes" peale täiesti asjalikku nõu.

6) Meil on kodus, julgen öelda, väga palju kokaraamatuid. Enamik neist eeldab, et mul on 10+ aastat staaži. Lisaks püüavad nad retsepte meelega keeruliseks teha. Panna cotta (vahukoor+suhkur+želatiin) retsept kokaraamatus on kaks lehekülge pikk, esimene leht on seejuures komponendid.

7) Kogukondlik kogemus ütleb, et kokaraamatu järgi saab süüa teha küll, aga aega varu kolm-neli korda rohkem kui retseptis märgitud.

Üldiselt õpivad ka kõige taibutumad _millegi_ tegemise ära. Mul on mingid stammtoidud, millega ma lapsed näljast eemal hoian. Aga mereannipastat, näiteks, ma ei tee. Ei oska, ei julge. Vbl homme saan su sissekandest innustust ja uurin veidi ja siis teengi, aga et ma niisama, loomuliku tarkuse pealt seda teeks - no ei. (Kanakastmega pastat samas teen.)

Et siis?
Ära alahinda seda, kui keerulised on asjad, mida sa ise loomulikuks pead.
Ära alahinda seda, kuivõrd inimesed kardavad uute asjade proovimist või õppimist.

Kaur Virunurm ütles ...

Anomaalika :),
munakeetmisest:
http://iiida.blogspot.com.ee/2008/07/poissmees-keedab-muna.html

Kaheksa aastaga on nii palju muutunud, et kotlette oskan ma nüüd ise teha küll. Ja tean, et hakkliha peab hea olema (Talust&Delist saab).

Kaur Virunurm ütles ...

Ma arvan, et arvuti-oskused on hea analoog söögitegemisele. Eluaeg (või ütleme "kaua") arvutit kasutanud inimesed ei kujuta ette, KUI raske on arvuti kasutus võhikule. Ma olen musttuhat korda näinud, kuidas arvuti õpetav inimene õppija peale vihastab, sest too ei tee tavalise ja topeltkliki vahel vahet, ei mõista mõhkugi failisüsteemist, ei oska eri rakenduste vahel navigeerida - need on ometi oskused, mis on KÕIGIL OLEMAS, sünnist saadik, looduslikult, mida ei pea õpetama, vaid mis lihtsalt ON, eks. Ja kui ei ole (aga on vaja, sest ilma nendeta ei toimi mitte miski), siis plahvatab kogu õppimise-õpetamise protsess. Arvutivõhik saab sellest muidugi ainult signaali, et ta on jobu, ja julgeb edaspidi veel vähem küsida ja jääb aina võhikumaks.

notsu ütles ...

Ma ise olen lapsest peale süüa teinud, aga umbes nii ma seda segadust ette kujutasin jah, nagu Kaur kirjeldas. Ettekujutus tuli osalt tuttavate juttudest, osalt sellest kogemusest, kui ma avastasin millalgi kahekümnendates keeleõpetaja karjääri proovides, et prantsuse keele hääldus ei olegi kõigile enesestmõistetav.

Mis kartulite-makaronide keetmise õpetusse puutub, siis sirvisin oma kokaraamatuid. Makaronide keetmise õpetuse leidsin raamatust "Valik toiduretsepte" (see on tglt üsna asjalik raamat, aga ma nägin ikkagi, kuidas algajal võib juhe kokku joosta: retsept algab "tükeldage makaronid ja pange keevasse soolvette" - esiteks kujutasin ma ette, kuidas ta tükeldab oma makaronid ja hakkab potti panema ja avastab alles siis, et vesi oleks tulnud keema panna; hea, kui ta märkab seda hetkel, mil makaronitükid on tal ikka veel käes, mitte potti pudenenud; teiseks annab "soolvesi" võimaluse keeta soolamakaronid ja täpsemate juhiste puudumisel võib katse-eksituse meetodil päris palju makarone kuluda, enne kui midagi söödavat saab); igasuguste juurikate keetmise kohta oli seal üldine õpetus, aga mitte eri asjade kohta eraldi ja ma kujutan ette, et see võib algajat heidutada: kas ma tohin ikka kartulit keeta nagu porgandit? äkki kartul ei ole üldse juurvili, sest ta on hoopis mugul?. "Köögiviljade ja maitsetaimede" raamatus olid juurikate kohta täpselt samad juhised.

Algaja jaoks kõige informatiivsem ja julgustavam oli üks eestiaegne (?) raamat, mille nime ma ei tea, sest tal on kaaned ja algusest posu lehti puudu. Seal oli eraldi noorte kartulite keetmine, kooritud kartulite keetmine, koorega kartulite keetmine, koorega kaalide keetmine; edasi tuli selgitus, et nii nagu kaale, võib keeta ka muid juurikaid; aga sellest hoolimata tuli järgmiseks eraldi porgandite keetmise õpetus. Äkki on see kuulus "Köögi ja majapidamise raamat"? tõsiselt hea ja asjalik, ei looda niisama lihtsalt selle peale, et miski võiks olla lollikindel.

Teine, kus oli vähemalt mundris kartulite keetmise õpetus, oli üks A. saksakeelne kokaraamat (vbla ta siis soetas endale ellujäämise tarbeks, kui Saksamaal vabatahtlik oli), nimega "Schulkochbuch".

Võimalik,et "Perenaise käsiraamatus" on ka neid õpetusi, aga seda mul praegu pole, et kontrollida.

Aga sirvimisest saadud üldmulje on see, et enamik kokaraamatuid on algaja jaoks nagu meie põhikooli vene keele õpe - õpilased maadlevad veel tähestiku ja algelise sõnavaraga, aga õpikud sisaldavad Turgenevi tekste ja programm eeldab, et me oskaks neid analüüsida. Ilmselt samuti eeldusel, et "kõik oskavad vene keelt rääkida niikuinii, nüüd tuleb see oskus veel kultuursemaks harida".

Iseasi, et mõni pealtnäha udubeen retsept oli praktikas tegelikult vaata et lihtsam kui eesti tüüpilised toidud nagu hakklihakaste ja kartul. Aga kui lihtne retsept on n.ö edasijõudnute taseme kokaraaamatus, siis ei pruugi see algajale kätte sattuda, sest tema soetab endale raamatud nimedega nagu "lihtsaid toite" jms. Üks, kus ma nägin hea õnnestumispotentsiaaliga retsepte, oli "Juurikad potti".

notsu ütles ...

Olles kokaraamatute kohta seda kõike öelnud, pean siiski lisama, et mu emapoolne vanaema olevat kunagi nullist raamatute järgi söögitegemise ära õppinud, sest muud ei jäänud üle. Teenijatega peres kasvanud neiu, kes jõudis sobiva mehega abielluda ja lapsed saada ja leidis end järgmiseks sõjajärgse NSVL oludes üksi neljalapselist peret majandamas. Siis, kui mina teda vanaemarollis tundma õppisin, tegi ta igatahes väga maitsvat süüa.

väga väga naine ütles ...

Oo, nii palju asjalikke kommentaare! Vastan täiesti suvaliselt segiläbi.

1) Tegelt ma saan täiesti aru, et kartulite keetmine on asi, millega peaks retseptiraamatust tutvuma, sest ega mind ka lapsena süüa tegema lastud. Ma vormisin piparkooke, piparkoogitegu oli miski, kuhu laps ka ligi lasti, aga muidu sõin, mis oli. Samas pole mul kunagi keelatud kapist süüa võtta, nii et toorete viinerite pistmise või tomati poolekslõikamise ja soola ja pipraga maitsestamise õppisin ise mingite juhenditeta ära. See tomati maitsestamine oli näiteks selge "midagi oleks nagu puudu" + loogika näide. Et mulle oli maitsestatud tomatit enne ju tehtud ka ja paljas tomat nagu ei maitsenud päris nii. Mida sinna peale pandi? Maitses soolane, järelikult mitte suhkrut. Proovin soolaga. Oo, hea. Aga sool ja pipar käivad koos, seda olin juba lugenud arvukatest raamatutest, et "soolatoos ja pipratoos". Proovisin siis pipart ka.
Ainus uuendus, mille tegin, oli helduse rakendamine. Mulle maitses palju soola ja veel rohkema pipraga.
Aga sooja toitu hakkasin tegema, kui vanavanematekodust ära kolisime, olin 14. Hästi ruttu läksin makaronide keetmisest üle kastmega kana hautamispotis valmistamisele, kõrvale riis ja tomatisalat hapukoorega. Kui põhiasjad selged, tuli ülejäänu suht ise - ega ma isegi väga retsepte järginud. Et kanakastme juurde võiks šerrit panna, tuli mulle eiteakust pähe, ilmselt jälle mingist raamatust. (Mitte koka-) Ma ei olnud šerrit elu sees joonud, aga sel hetkel sai ema käest raha küsida ja alkopoes müüdi mulle küll, metsikud üheksakümnendad, ma ei tulnud selle pealegi, et võidaks mitte müüa.
Ja see sobis =) Ainus ebakõla tekkis, kui ema nägi, mida ma (hinna järgi, mitte kõige kallim, aga kindlasti mitte kõige odavam) ostnud olin, ja ütles, et see on liiga hea toidutegemiseks. Aga ma tegin ikka, šerri kastmetes oli väga mõnus ja tema siis jõi seda vahel õhtuti klaasikese.

2) Päris ma ei ole muna lakke kinni keetnud, päris ei. Seal korteris, kus ma Tartus esmalt elasin, oli köögilagi pliidi kohalt laiguline, selgus, et laevärv pole pesemiseks mõeldud.

3) "Tükeldage makaronid" - ma kujutan seda ainult spagettide puhul ette =) Aga jälle - isegi kui ma oleks 0-kogemusega laps, mul niipalju loogikat oleks küll, et ma niitnuudleid tükeldama ei hakka, vaid mõtlen "Ilmselt nad mõtlevad mingeid suuremaid makarone".

4) Mul on lapsed, ma olen neid õpetanud ja õpetan veelgi ja mul ei ole seda "oi, see on tegelt raske!" momenti. Ma tean, et on. Ma tean, et seal on sada asja, millele tähelepanu pöörata, ei ole olemas universaalset "soolaga maitsestatud vett", vaid kui palju soola panna, on oluline. Aga just seepärast arvangi, et kui see "soolaga maitsestatud vesi" ja kuidas näeb välja keev vesi ja et piim kipub üle keema on selgeks õpitud, siis minna edasi põhitõdede juurest peenemate roogade juurde on kukepea. Põhitõed on keerukad, edasi on ainult katsetamisjulgus ja kel seda julgust vähevõitu, neile on retseptiraamatud.

5) Need tühja eestiaegsed prouad on ikka väga hirmuäratavad =) Inimesed on ikka lollid vahel, ise ka ei tea, mis toob kaasa hävingu ja mis üldse mitte =D

Tho ütles ...

Yks koht, mis veel täitsa mõistlikult õpetab näiteks hakkliha praadima, on "Maire Suitsu kokaraamat." Jäi mulle silma sellega, et ei ole "tehke tavaline muretaigen".

Notsu, ma kahtlustan ka, et need maitsmise-asjad on omavahel seotud. Magusas otsas ma ise samamoodi eri maitseid eristada ei suuda, kyll aga neid lõhna järgi kombineerida, kui midagi teha vaja on. Teine asi, kustkohast maitsepuudega inimene ideid saab võtta, kui eksperimenteerida tahab, on poed. Oled näinud jäätist (vist oli jäätis), mis kuulutab, et on jõhvika-kaneeli? Muraka-juustu mingi asi oli ka olemas. Põhimõtteliselt, isegi, kui neid asju mitte söönud olla, saab sellistest komplektidest lähtudes ilmselt normaalse tulemuse, sest tööstus on otsustanud seda inimestele pakkuda, järelikult sobib piisavalt paljude arvates kokku.

Ma olen aja jooksul endale arendanud miskisuguse "maitseklasside" systeemi pähe. Yhte klassi kuuluvad maitsed on keskmiselt kindla peale minek, kui kokku panna. (Halba tulemust ilmselt ei tule, kyll aga võib mõni asi olla palju tugevam kui mõni teine.) On näiteks "mustvalge", kus on kyll šokolaad ja vanilje, aga ka kaneel, nelk, kardemon ja veel mingeid asju. On "värske ja värviline" ehk toredad puuviljad. On "värviline keemia", kus on noh... kummikommid, mõned välismaa jogurtilaaded ja palju muud. On "yrt" ehk kogu toidu sisse käiv hein. Ilmselt neid komplekte on veel. (Nad on natuke nagu sõnapered, voh!) Ja on hästi palju muid asju, mida ma oskan kasutada ainult väga konkreetsetes kohtades, sest nad ei ole omale klassi leidnud, seega ma ei tea, kuhu nad minna võiksid.

Klaudi Kuznetsova ütles ...

Ma lugesin seda postitust ja siis komentaare ja siis...jäin mõttesse, et kuidas mina kokkama õppisin? Natukene vanemate pealt, seda kohe kindlasti, natukene koolist, natukene raamatutest ja natukene telekast...aga kõik muu? Kuidagi on olemas sisimas see teadmine, et liha peab tegema nii, kala peab tegema naa, juurvilju saab valmistada nii paljudel viisidel ja nii edasi.
Ma ise olen muidu üsna murevaba kokkaja. Retsepte järgin vaid küpsetamisel ning minu jaoks on oluline, et toit valmiks ruttu (nii maksimum tunniga, eksole) ja ilma suurema pusimiseta. Pean vist tänulik olema, et maitsepime pole! Muide, väga hea kokaraamatu autor on S.Masso. Tema "Kokaraamat" on esimene, mille ma kaasa pakkisin kui kodunt ära kolisin :)

väga väga naine ütles ...

Ma oletan, et see sisimas olnud teadmine tuli sellest, et sa olid söönud ja sedasi oli liha hea, sedasi oli kala hea jne.

notsu ütles ...

Aga see VVN mälestus tomatiga katsetamisest - "Mida sinna peale pandi? Maitses soolane, järelikult mitte suhkrut" - näitab just, et katsetada aitas juba eelmisel maitsmiskorral saadud tähelepanek, et "maitses soolane". A. - vähemalt kui uskuda, mida ta enda kohta räägib - ei oleks osanud tuvastada, et "maitses soolane". (Ta eelistab tugevalt vürtsiseid toite ja toob selle põhjenduseks, et tal puudub maitsemeel, ja kui on tuliseks vürtsitatud, siis ta saab vähemalt aru, et toidul on mingigi maitse - neid tuliseid vürtse pidavat muide tajutama mitte maitsepungadega, vaid nagu valuaistingut, seda, et limasnahk saab kerge keemilise kõrvetuse.)

notsu ütles ...

Tho, ka A. kiidab Maire Suitsu kokaraamatut, nii et äkki see on tõesti algajatele hea õpik. Mulle endale tundus õudselt ebaloogilise ülesehitusega, aga A. väitis, et vastupidi, kõik on just niimoodi liigitatud, et tema leiab üles.

Anomaalika Q ütles ...

Nots 1 mu sõber sööb kõike ainult tomatipastaga isegi tatrapudru, ma naeran, et ta võiks tomatipastat mannapudruga ka süüa, mina võin sooja äsjalüpstud piima juua ilma mingi väkita. Me kõik oleme erilsed, aga sarnased.

udupea ütles ...

Ma mõnikord oskan ja siis jälle üldse ei oska. Omast arust peaks tulema hõrgutis, tuleb aga maitsetu sodi. Ja see käib kuidagi perioodidena.

Mu ema oli eriliselt andekas uute asjade katsetamises, tulemus oli enamasti minu jaoks söögikõlbmatu. Kahtlustan, et 1) minu konservatiivsus maitsete osas tuleneb lapsepõlvetraumadest kui ma viisakusest söödamatut möginat alla surusin ja 2) ta tegi seda meelega, et tüütust söögitegemiskohustusest pääseda.

Mõni asi on ka selline, mis mul alati õnnestub, näiteks õhukesed pannkoogid :D - need normaalsed, mitte rasvatihase omad.