reede, 8. juuli 2016

Aeglane

Kurat, Vladimir palatist 2 helistas mulle täna hommikul kell 8.23.
Kui ma olin kodus ja üldse ei pidanud haiglarütmis ärkama.
Ma ei võtnud vastu, mis õigus on kellelgi mind üles ajada, kui magan?! Aga see paganama kenadus maksab ikka rõvedalt kätte. Nüüdseks on ta mulle 4 korda helistanud - ma muidu võtaks kõneleda ning seletaks, et vene keeles rääkimine "ustajet menja" ja et ma üldse ei armasta telefoni ja räägin sellega "kak nužen tolka", aga ma juba tegin seda kõike elusast peast, silmast silma. Selgesti ta ei võtnud sisse.
No tegin kohvi, viisin pesu välja, tegin kassile pai - tal kasvavad karvad viimaks tagasi ... Oot, ma fb-s rääkisin, miks Korpus oli vahepeal karvutu kass, aga siin ju mitte?

Lühidalt: ta jättis igale poole, kus mitte ainult lebas, vaid isegi läbi käis, suuri karvatorte. Mu boonusisa, kes on natuke paaniline koduloomade küsimustes (mis on ka seletuseks, miks neil pole oma kodulooma, vaid minu oma. Ma ei raatsi kassi ka Mittedepressiivsesse Väikelinna tagasi viia, sest seal ta saab olla vaid toakass, ent mu ema ja boonusisa juures käib ohutult õues), viis ta seepeale arsti juurde, sest kindlasti see on hirmsa kassihaiguse tunnuseks ja appi.
Arst ei tuvastanud kassil mingit haigust, küll aga vildistunud karva. Ja ajas selle vildistunud osa kohe maha. Mille tulemusena oli kass kaks kuud mõlemalt küljelt kiilas, üks kiilas triip jooksis ka saba keskel ning üldiselt oli ta kergelt draakonjat masti välimuselt. Midagi puudli ja draakoni vahepealset, ainult vahel sai ka "punk-kass" öeldud.


No hea küll, siin ta paljas külg ei paista. Nagu KUMBKI PALJAS KÜLG.

Siin paistab. Halvasti.

Nüüd kasvavad karvad juba nähtavalt tagasi. Külmade ilmade saabudes on taas kasukas nagu ... vilt?

Ma nüüd, viimaks, saan natuke aru ka sellest, et teistel oli paha, rämedalt paha, jõledalt valus jne, kui ma rongi alla läksin. Nagu nii halb, et kohkun selle mõtte tunnetamise ees isegi tagasi.
Enne ma tõesti ei mõistnud, mul oli nii selge see, et mind pole kellelegi vaja, et nägingi ainult sellele tõestusi, muu oli läbipaistev, nähtamatu.
Nii halb, kui mul oli, teistel samuti ei olnud ka minu rongiavantüüri järel, ja mismõttes see, kui halb mul oli, sai neile suhteliselt ükskõik olla, ent mina pidanuks arvestama, kui halb neil on?! Mis te nagu loogikaga ei põru natuke või?!
Aga no nüüd, kui mul on stabiilne hea taustaks, mõistan küll, mismõttes nii saab vaadata. Ses mõttes, et on ju arusaadav, et nad ei saanud aru, kui halb mu halb oli, kui ma isegi ei saanud - ent ootamatu löök munadesse, kel munad on, või rindu, kel rinnad on, on ikka väga valus.

Miks ma selle valuga ei arvestanud, on ka selge - olin unustanud, mis tunne on stabiilset heaolu taustaks omada. Tumeda halli ja musta vahel ei tundu üldse nii suurt vahet olevat, kui nüüd selgelt on valgel ja tumehallil.
Kui ainult valutab lakkamatult, tundub natuke suurem valu teoorias "nojah, sitt lugu", vaid siis, kui ei valuta, tundub suur valu korraga hirmsana.

See tunne, mitte teadmine, vaid tunne, kuidas vaatan ennast kui kangelast, ei ole sellest, et rongi alla läksin. See on sellest, mis enne oli. Kuidas suutsin - ja suutsin - ja suutsin. Kuidas mu ees oli sein püsti, aga vaatasin teisi mööda teed käimas ning oletasin selle põhjal, et selge, peab edasimindav rada olema.
Saab edasi mindud.
Kuni - enam ei saanud.
Aga nagu - aa, et poole sääreni alt ära kulunud köntidel saab edasi vaaruda, et oli Maresjev, (peaaegu nimekaim, Maresjev-Meresjev, pisiasjad - muide, Meresjev oli mu tädi hüüdnimi), et sa lähed edasi, sest muud teed ei paista - on mulle täiega arusaadav ja normaalne nüüd. Vaatenurk maailmale on niipalju muutunud, et "iu, seda ei ole võimalik välja kannatada!" on saanud "nojah, see võis üsna sitt olla tõesti"-ks.

Aga ikkagi on hirmus kahju, et seda sitta olemist niimoodi levitatud sai.
Et mina olin unustanud, kuidas on valuta elada ning kontrast valu ja valu vahel oli mulle vaevumärgatav (ja minule jäi hullem), ei muuda, et kui vaadata valget ja tumehalli, on ikka väga suur ja hirmus erinevus.
Ma väga väga kahetsen põhjustatud valu.

4 kommentaari:

Pihel ütles ...

Nii hea on lugeda täitsa uut mõtet sinult jälle. Minu jaoks on empaatia väga oluliselt kohal olev tunne, nii et pärast seda mõtet oled jälle mulle natuke mõistetavam nähtus :) Aa, ma tahtsin juba ükskord enne kommenteerida, et see kehaga dialoogi postitus, millele hiljuti tagasi viitasid, oli kangesti hästi kirjutatud.

väga väga naine ütles ...

Ega ma ei tea, millele viitad, ma olen dialoogi kehaga siin päris mitu korda pidanud ja millele viimati viitasin, lihtsalt ei mäleta. Aitäh igatahes =)
Aga see empaatiateema on mulle pisut hell.
Sest ma olen eluaeg olnud ÜLIempaatline ja ometi on alaliselt (pideva voona, kuigi siiski harva) tulnud kommetaarid selle kohta, et nojah, kui empaatiat pole, eks siis ei saagi aru - ning mul on just vastupidine probleem. Mitte et mulle on igav, sest ei saa aru, vaid ma hakkan võõrast halba kaasa tundma, mul on endal nii vastik, et lihtsalt väldin teemasid, raamatuid, filme, mis liiga kurvad on.

Kuigi sellest, et teised kannatasid TÕESTI, ma ei saanudki aru. Praegu on ainult ligi 2 aastat möödas ja alles nüüd on mul "Appi, mis ma tegin?!?!?!"

poliitiliselt korrektne printsess ütles ...

Muide, raamatus "Jutustus tõelisest inimesest" (sama juhtumi põhjal kirjutatud) oligi mu arust Meresjev, e-ga. Kõik sobib.

udupea ütles ...

Pai! :-)