Aistingute lihtne nauding

Siin üks rääkis oma lapsepõlvest ja mul tuli ka mõte, et võiks rääkida - aga siis matsin mõtte jälle maha.
Sest erinevalt paljudest-paljudest inimestest ma tõesti mäletan seda. Suutlust järjestada, mis on esimene, mis viies ja mis viiekümnes mälestus, ei ole. Mõned varased mälestused on piisavalt üle räägitud, et neid esindavad kujutluspildid ning sinna viivad rajad sisse käidud, mõned on "Oi, õige, ma kunagi käisin mingis majas lasteetendusel, kus istuti laudades ja näitlejad käisid seal vahel. Tükk oli Cipollino ja minu arust sibul ja sidrun üsna saranased nii välimuselt kui hirmutavuselt, sest neil olid sellised poole-näo-mask-köögi-ja-puuviljapead. See maja oli vist Laste Loomingu Maja. Aga millal see oli? Kas käisin juba koolis? Olin viiene? Kaheksane? Kolmene? Kuuene? Kust kurat ma peaks teadma?!"

Sel ajal ma väga väike laps enam polnud =P

Ehk: ma tõesti mäletan. Neid nööre, mille abil mälestused ajust üles leida ja lagedale vedada, on teadlikult võtta vaid natuke rohkem, kui tavalisel inimesel(TM), kuid vahel mingi õiget tooni värv toob mälestuse, vahel toob värvi meenutamine hoopis teise mälestuse, mil pole selle värviga vähimatki seost, kuid mälestused tulevad kohe karjakaupa, sest üks võtab teise kaasa jne. Ja sellest ei anna midagi isegi rääkida, sest mul ei ole meeles mitte lood, vaid mingi tunne, mis oli plekist lainelise servaga liivavormi katsudes, põranda puude, kui ma seal peal tantsisin, viineri maitse, kuidas ma koduõues olnud tohutu rauast kolaka (mis vist oli kütusepaak) taga jahuga kogelmogelit sõin, kuidas tundus rohi päikese käes vastu mu jalgu, kuidas täpselt lõhnas kakajunn - asja iva on, et neid mälestusi on tohutult.
Elu, noh.
Ma elasin ka toona.
Päris elu.
Lood? Lood on fiktsioon. Ma tean seda eriti hästi =) Selleks, et lood üldse sündida saaks, peab keegi neid jutustama, kasvõi inimene ise mõttes iseendale. Ja mul ei ole mingit vajadust oma lapsepõlve lugudeks jutustada. Olid tunded, olid mõtted, oli hernemaitse, oli vanaisa vilistamise heli hommikul - aga lood tuleks teha.
Ma ei vaja seda tööd millekski. Pärast ongi meeles ainult lood ja mitte aistingud, no miks?!

On reede. Päris ma ei rõõmusta, et homme pole vahelduseks kolme trenni päevas - et jaa, põhimõtteliselt mulle treenida meeldib ja siin on kõik NII TORE - aga ma siiski ei ole väsimatu ja lihtsalt ei jaksa piiramatult. Täna on ees veel jõusaal ja kuigi siin on parim jõusaal, mida ma ettegi suudan kujutada, ning nüüdne füsioterapeut võttis eelmise kavaga võrreldes mõnel masinal kordusi umbes poole võrra vähemaks (sest siin käib kõik isikupõhiselt, füsioterapeut teeb sulle kava, see salvestatakse kaardile, mis igasse masinasse sisestada - ja kõike saab rohkem ja vähem teha, ent sul on samas tehtud plaan kogu aeg silme ees), kulub natuke endakokkuvõtmist enne seda ära, sest ma lihtsalt ei jõua enam kergel käel ja jalal asju teha.
Ei. Jaksa.

Võiks midagi arukat ka öelda,
Tore. Pea on arukatest mõtetest tühi seepeale.
Oh, räägin rahast, mida jälle saatis lähedane sugulane küsimatult palju.
Kuna ma olen õppinud ise toime tulema suht olematute sissetulekutega, mul on täpselt teada, kuidas teha kõige odavamalt päris toite, mis poleks samas vaid teraviljakuhjad, kust osta riideid (kaltsukatest), kust jalanõusid, kuidas raamatukogust laenutamine käib, et filme saab arvutisse tõmmata ja et kohvi ostetakse ainult allahindlusega, on mu peamine rõõm ekstraraha üle see, et ma saan lahedas kohas väljas süüa või kohvi juua - ja jootraha anda.
Toredatele inimestele rohkem maksmine on paik, kuhu ma kulutan, kui saan, ja täiega naudin seda. Sest mul läheb endal meel kergeks ja tuju heaks, kui võin endale jootraha jätmist lubada ja teen seda ka. See on ilmselt kuidagi seotud sellega, et ka 60 senti on mu arust olnud "oot, selle eest saab paki piima ja väikese kapsa ning veel mitu kartulit, jee!"-lahedus ja siis mul on konkreetselt tore pakkuda kellelegi seda mõnu. Aga samas mulle ei ole üldse kuidagi vastumeelne ka mõte, et teine paneb selle raha kõrvale uue fotoaparaadi ostmise fondi ning see kaob sinna olematuväiksena ära.
Lihtsalt et pole selle serva peal ise, kus kogu aeg kokkuhoidlik pean olema, on nii - kergendav tunne. Aa, et mul võiks ju ka olla mingi fotoaparaadi-ostmise-fond?
No ma ei tea. Jaa, kui mul on vaja, olen võimeline raha koguma ja kokku hoidma ja puha - aga milleks mul seda vaja peaks olema?

Ilmselgelt ei ole raha teenimine ja kogumine mu eriline oskus, millega maailmas läbi lüüa. Aga mul on jälle teisi väärtusi, eks ole =)