pühapäev, 24. juuli 2016

Inimene, keda polnud vol II

Üldse ei ole tore. Võibolla peavalust - aga põhjus-tagajärg järjestus on segane ehk minu meelest oli mul nõme olla juba enne, kui teist korda täna hommikul peavaluga ärkasin? Ehk siis nõmedate mõtete mõtlemine tõi ka peavalu, tere!
Vähemalt on mul nüüd olemas tore füüsiline põhjus oma hädadele. Jee? Aga Dolmen paistab esialgu valuvaigistina toimivat, hakkab juba parem ning ma siis vahutan oma valusad mõtted siin selgemaks.

See mind ei ole olemas-tunne on üleni peal.
Et jaa, muidugi olen ma osa võrgustikust, see peaks nagu mulle inimeste maailmas rolli looma - aga kui mind nagu ei oleks, lihtsalt mingi koht, mida inimesed täidavad omaenda mõtetega, on täiega jube.
Küsin küsimuse - vastus tuleb täiesti küsimusest mööda - täpsustan - vastaja mitte ei mööna, et on eksinud, vaid seletab, et hoopis mina küsisin valet asja.
-"Kuule, ma ei tea sest teemast midagi, mind ei huvita ka, ainult nii palju, et kuidas sul läheb?"
-"Ma tean, et sind ei huvita!" (ja veel pool tundi samast teemast jahumist.)
Inimesed, kes ignoreerivad infot, mida ma neile just olen andnud, sest nad ju juba teavad (wtf?)
Inimesed, kes minuga suheldes ignoreerivad infot, mida minu kohta teavad, sest ..?! Ma ei oska oletadagi.
Inimesed, kes elavad mingis minuta maailmas, kuigi arvavad, et olen seal osaline.
Et inimesi ei ole, on sellega võrreldes parem variant. Vähemalt pole mul tunnet, et mind ennast ei ole, kuigi omast arust nagu olen, nagu suhtlen, nagu teen.

Aga see, kui kedagi ei ole, on siiski ka raske. Kergem, kui mittemärgatuna elada nagu olematu inimene, aga ega inimeste puudumine nüüd ka tagasisidet anna. Tagasiside puudumine on parem kui tagasiside, millel minu panusega on väga kaudne ühendus - aga ei, tahaks ju ikka teha nii, et mu tegevusel ka tähendus oleks kellegi jaoks!
Ja siis kirjutan võrgupäevikusse postituse, fb-sse kommentaare tükki kolm, kirja, teise kirja, otsin skaibis kontakte, käin inimestega koos filmi vaatamas - ning siis on natuke tagasisidet mulle, aga enamasti pole üldse ja natuke on seda jubedat reaktsiooni, millel minuga mingit pistmist pole, ainult reageerijate endiga.
Ja ma olen täiesti abitu ja segaduses, sest mida ma veel teha saan?! Kui ma RÖÖGIN appi, keegi kuuleb, aga iga kahe nädala tagant röökida on kuidagi - vale.

Kõige kummalisem on, et ma kuidagi paistan selle probleemiga üsna omaette olevat. Õnneks selle Marca postituse sabas selgus, et mitte päris. Et tagasiside on teistelegi oluline, mu tunne, et ilma on kuidagi jube vildakas ja vaene, mitte ainult minu tunne. (Oo, Dolmen aitas PÄRIS hästi!)

Aga siiski - see, et ma ei ole oma õe- ega misiganes muu vorm, naeratus näol, soeng, tujud, parasjagu pooleliolev raamat, välimus, kraanikausis olevate nõude hulk ega kojukõndimistrajektoor, on mulle endale nii ilmne. Ja kui need või nendetaolised on põhiasjad, millele kuskilt tagasiside tuleb, siis tunne, et mind ei ole tegelikult olemas, aina tugevneb.
Miks mul ei ole mitte mingit huvi meeste vastu, kes mu välimust päris kepikaks peavad? Sest enam-vähem ilusaid naisi on maailmas musttuhat, ma ei ole üks karjast, ma olen mina, näe, kurat, seda! Miks ma kaotan kohe huvi, kui ilmneb, et mehele meeldib minu juures kõik lihtsalt seepärast, et see on minu juures ju? Sest kui talle meeldib kõik, siis ta ei näe mind päriselt, vaid mingit toredat asja oma teadvuses, millel minuga seost vaid veidi. Heal juhul. Võib ka olla, et üldse pole.

Mulle ei meeldi seltskond, mis mind, suu lahti, imetleb, samal põhjusel. Et kiita on tore saada küll, aga kui kiitus ei tule mitte millegi pealt, mida ma reaalselt olen teinud, vaid kellegi "sa oled nii tore"-sisetundest, on see palju palju halvem kui halvakspanu minu kui nõmeda inimese suhtes. Sest neile, kes minu meeles on lollid, mitte meeldides on mul "jess, midagi on õigesti tehtud!"-tunne.
Aga kellelegi lambist meeldides on "ma ei ole selle heaks midagi teinud - no juhtus, juhtus, maailm on liiga suur, et seda kontrollida" ja kuigi mul vahel ei ole selle vastu midagi, vahel on "issand, miks?!" (kui inimene sattub mulle vastumeelne olema), on kokku ikkagi "mind ei ole olemas, ma ei mõjuta".
NB! See ei ole üksikute paide teema, üksikud paid on lahedad. See on pideva minust sõltumatu heakskiidu teema - kopliment võõralt välimuse kohta, kui omast arust eriti suvaline välja näen, on hea. Lilled pesumasinaparandajalt on väga head. Aga saada kiita inimeselt, kes mind aastaid teab, selle eest, et kui ma rämeda peavaluga kotist midagi võtsin (vist valuvaigistit), kükitasin eriti seksikalt, on nii halb, et tahaks ulguda selle peale.

Ärge saage valesti aru - muidugi olen ma enda meelest tore inimene. Muidugi on kakssada inimest, kes mulle meeldivad ja seni on meeldinud ka umbes kõik nende teod. Aga ma ei kaota kriitikameelt, kui tuleb mingi tegu, mis ei meeldi - selge, inimene meeldib ikka, lihtsalt see tegu ei meeldinud. Alles siis kui ta on oma ebameeldivate tegudega järjekindel, neid tuleb ja tuleb peale, teen ajus korrektiivi, et ok, eksisin. See inimene siiski ei meeldi mulle.

Aga olla põhjuseta jumaldatud on jube - palju jubedam, kui olla põhjuseta nõme kellegi meelest. Sest nõmedale inimesele mitte meeldida on väga lahe tunne, aga nõmedale inimesele meeldida - oot, mida ma valesti tegin, et talle meeldin?!

Kõik on mitte minuga seotud, vaid selle inimese sisemuse ja temaga üldiselt.
Ii-gav.

Uus laps saada tundub ainsa lahendusena, tõesti.

4 kommentaari:

udupea ütles ...

Nii ei ole hea ja naa ei ole hea :P

Tegelikult ma muidugi mõistan mida sa ütled, vähemalt ma arvan, et mõistan, sest kindel olla ei saa ju kunagi :)

nublu ütles ...

Tundub, et see lapsejutt ka kedagi enam ei ärrita :)

väga väga naine ütles ...

Ah, inimesed on leppinud =)

Aga nii ongi, et nii ei ole hea ja naa ei ole hea ja mida krdit, kuidagi peab ju olema!
Aga sain oma meenutused kätte, et olen olemas, ja nüüd on jälle kõik kuldne.

väga väga naine ütles ...

Mind nüüd häirib.
Tegelt ei ole ju nii kehv ja naa kehv, mul on kõik täpselt ära seletatud =) Ma tahan mõjutada. Reaalselt tunda, et mõjutan. Aga kui mõjutab miski, mis pole tegelt mina, on õudus ja õnnetus ja vastikus - nii üldse ei meeldi see tunne, et mina olen täiesti kõrvaline, märkamatu ühik selle kõrval, mida inimesed ise minust mõtlevad.