esmaspäev, 4. juuli 2016

Kuidas ma üle mõistuse populaarne olen

DISCLAIMER: Postituse lõpuosa pole õrnadele.

Kui ma koju lähen, saan seal ainult kaks ööd magada ja ootab järgmine ööbimine taas kodust väljas. Mis ma olen loll v?! Niigi juurteni väsinud, niigi inimkoormusest hullumas, aga ei, kuni pea ei valuta, üritan endast kõik välja väänata, mis tuleb.
Ma ikka olengi loll, mingit muud seletust ei paista.
Hea küll, vaatan, kas suudan. Kui olen väga väsinud, ei lähe kuhugi, püsin omas kodus ja jalutan vbla jõe ääres, et suvest maksimumi kätte saada. Noh, maksimumi, kuhu ulatun.

Kuigi miks ma nii kuramuse väsinud olen - see on see tasakaalupunkti otsimine ja mitteleidmine. Kõigepealt olin siin selline nukker ja õrn. Et kõik oli tore, kõik oli hea, aga selline tunne, nagu ei olekski mind päriselt olemas, kasvas iga päevaga ning otsisin lõpuks täiesti häbenematult virtuaalset seltsi tuttavatelt inimestelt. Küsisin paisid ja ikka sain ka, pikki ja helli.
Aga see juurtetu tunne, tuule tõugata oleva heeliumiõhupalli oma, keda keegi kinni ei hoia, jäi.

Ning ma isegi ei teadvustanud seda, isegi ei sõnastanud, mida tuleks teha, vaid hakkasin "jaa" ütlema instinktiivselt. Oma palatinaabriga läks veel üsna õnneks, näitasin talle linna, aitasin treppidest üles ja alla, jagasin oma melonit, ent mingeid negatiivseid kaasnähte see ei toonud, sest ta on eestlane ning naturaalselt reserveeritud.
Aga ühe venelasest härrasmehega (mitte see, kes Keelekümbluse-postituses), nii hästi ei läinud. Et ta ei ole kuidagi paha, vastupidi, ta omalt poolt tegi ka kohe selgeks, et ta otsib aint võimalust olla "drug" ja ta sooviks minusugust tütart ja phmt on meil kõik selge ja ilus - aga ma kardan teda suitsetamas kohata, kardan teda sööklas kohata, kardan teda. Mitte väga, väga ei karda ma jätkuvalt midagi ega kedagi, ent nii palju, et kella vaadata ja mõelda "tunni aja pärast vaatab ta jalgpalli, siis lähen" küll.
Sest ta räägib kogu aeg. Vene keeles. (Ta ei ole kuidagi eesti keele vastane, proovib ikka mõned sõnad jutu sekka pista, ent elupõline sillamäelane - no mis sealt keeleoskuse koha pealt tulla saabki. Ma vahel ei saa aktsendi tõttu neist tema eestikeelsetest sõnadest ka aru.) Iga kord, kui teda näen, saavad mu ressursid paugu. Lisaks tuleb tal igasuguseid ideid. Kalapüük. Linnas eksursioonirongiga ringi sõitmine. Luikedele saia andmine.
Ma ütlen ära ja ütlen ära - kuigi kala läksime püüdma ja see oli maruvahva, välja arvatud, et
Ja me ei tapnud isegi kala!
surmsurmsurmväsitav ja ainus kala, kelle me kinni püüdsime, oli viiesentimeetrine väike nunnukas, kelle taas vette lasime - ja see on ka väsitav.
Appi.
Aga oleks siis nii, et mul oleks enne hea olnud ja oma lollusest korjasin suhtluse - ei, mul oli enne teistpidi halb!

Vägisi tuleb pähe, et mulle ei olegi enam tasakaalupunkti olemas. Ongi alati kas ühtepidi halb või teistpidi halb. Aga noh - uut titte ma pole veel proovinud, neid väsimussügavikke pole veel uurinud, vbla on seal lahendus.
(Kuigi ausalt öelda ei usu, et oleks. Mulle lihtsalt meeldib mõte uuest titest.)

Oot, ma loovkirjutan 50 sõna, siis jätkan.

(Tuli rohkem.)
Arvutis ma suudan pea kõike, lendan ringi nagu superstaar, aga see, kuidas päriselu mind tükkideks võtab, on õudne. Ma ikka imestan seda värki, et vanasti olid need müütilised õnnelikud õuelapsed ja nüüd paha sotsiaalmeedia võtab selle kõik ära. Nagu ... nagu ... millegipärast arvan, et teistsugusel ajal elaksingi raamatukogus ja kirjutuslaua taga ning ei suhtleks üldse kellegagi peale lähiringi lihtsalt, välja arvatud vbla õetööd tehes.

Nüüd, kus mul on lõpetamiseni üks aine ja lõputöö, usun ikka juba väga, et kord saan ka diplomi. Ja siis peaks sellega midagi tegema ju? Mitte et tulevik tuleks kohe välja mõelda, ent ideeliselt vist peaks haridusega midagi tegema?!
Muidu ma tahaks siia tööle tulla, kus praegu ravil olen, aga siin on ikka füüsiliselt pisut võimekamat õde vaja. Kõik patsiendid pole kaugeltki nii kepsakad kui mina. Vaimne tervis tundub olevat minu ala nii mu kehalise täpsuspuuduse kui tolle külje pealt, et huvitav on see samuti.
Ah, mõtlen sellele täpsemalt siis, kui tarvis.



Selle lauluga on mul lugu.
Ma eriline elu lugudeks lahtivõtja pole, aga see pala lihtsalt tähendab palju, liiga palju, et ignoreerida - ja nüüd tehti tast nii ere kaver ka veel.

Kunagi, nt aastal 2012, saatis Rongimees mulle pärast pidu, kus mõlemad olime ja mille mina korraldasin, loo originaali ning ütles, et see meenutab talle alati mind.
Esiteks lugu väga meeldis mulle.
Teiseks kuulasin sõnu ja seal oli see "you're the train that crushed my heart" koht, ja armunud ju otsivad pisimatki lootusekiirt.
Kolmandaks kuulasin esimesest ja teisest punktist tulenevalt seda lugu 100 korda, 200 korda ja 300 korda ja kuna aasta 2012 oli ikkagi üsna ammu, siis ilmselt tasapisi 400, 500 ning rohkemgi.

Korraks läks kõik mulle hästi ja siis lendas kõik kuradile, sest talle ei olnud asjad tõesti kuidagi hästi. Aga lugu meeldis mulle ju ikka. Ja ma kuulasin seda ikka.

See osa, et "train that crushed my heart" ei olnud otseselt ja teadlikult rongiidee taga. Aga mingil moel siiski.
Kuna ma mängisin enesetapmise mõttega kaua-kaua ning olin asja üle mõelnud umbes kogu oma elu, olin 2013. aasta lõpuks ära otsustanud, et otsida mittevalusat ning tundmist välistavat meetodit on arg, peab olema midagi, mida saan konkreetselt aistida, sest ma suren lõpuks üks kord (no nii ma arvasin) ja siis võiksin seda vähemalt tunda.
Phmt jäid sõelale kolm meetodit. Omaenda kõri läbilõikamine, kõrgest kohast allahüppamine ja rong. Aga mulle kõrgused väga ei meeldi (mitte et ma kartnuks isegi siis, kui veel hirmu tundsin, aga mul hakkas pea ringi käima ning vahel läks ka süda pahaks), kõri läbi lõikamine tundus kuidagi keerukas teemal "kus seda teha, et leitaks piisavalt hilja, aga samas mitte tuttavate või /hirmus-hirmus/, mu oma laste poolt" ja rong - rong - jah, rong! Anonüümne leidja, aga ilmselt täiskasvanud, pole seda hirmsat iiveldusest üle saamist kõrgest kohast alla vaadates, ja "Lauras" on ka rong ju!

Läheb.
Läks.

Ega ma kuni lõpuni ei uskunud, et nüüd teengi ära. Pidasin seda mõttemänguks, ootasin, et löön viimasel hetkel põnnama. Lõpuks olin enesetappu KATSETANUD mingi 4-5 korda seks ajaks, ja ükski katsetus ei olnud isegi kellegi poolt märgatud v.a. ühe mehe, kellega 15-aastasena vahel kohtusin ja kes mulle eriti ei meeldinud, aga arvasin, et noore tüdruku asi on meestega kohtuda, ja keegi teine polnud huvi ilmutanud.
(Ta oli hästi pikk, ligi kakskümmend viis aastat vana ja pidas mind ilmselt ka vanemaks. Ebamäärane kartulikooreblond ja tegelt üsna pandava välimusega, aga lihtsalt võimatult vana mu jaoks - oleks pidanud olema väga ilus, et mind seda unustama panna.)
Tema vaatas mu peenikeste punaste joontega käsivart ja kuigi mina ütlesin, et ei teinud ise, tikrioksad kriipisid, rääkis põlglikul toonil loo mingist oma tuttavast, kes sedasi demonstratiivselt oma käsivarsi lõigub, ning õpetas mulle sellega selgeks, et
a) demonstratiivne appikarje enesetapukatse näol on nõme
b) kui mul on värsked armid käsivartel, tuleks kanda pikkade varrukatega asju
Nojah, sain tasapisi teada, et veene on mõttetu lõigata käsivarrega risti, et kõrged paigad on juba alla vaadates üsna hirmsad, aga see, et vahel katsetan enese äratapmist, keegi ei märkagi, see on osa elust - sai mulle ka sedasi normaalsuseks.
Ma tõesti, tõesti ei arvanud, et nüüd on teisiti. Mul oli ju iga kord rebestavalt valus olnud, otsus iga kord kindel ning iga kord olin oma katsetustega jõudnud tõdemuseni, et nah, seekord ei õnnestu.
Iga kord edasi elanud.

Kui nii võtta, elasin ka seekord edasi =) Kuigi inimesed vähemalt märkasid. Mu elu läks ka tohutult palju paremaks, kui ad-d peale sain.
Teistsuguseks. Ja palju paremaks.
Aga "Laurat" kuulan ikka veel ja jälle. Sest see tundub nii minu laul olevat, isegi mitte üldloona, vaid rida realt igaüht eraldi võttes.
I'm more than a superstar. 

10 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

Saan aru, et psüühilised probleemid sul algusest peale, aga huvitav siiski,kuidas sina end oma tavalises eesti elus hullemini tundsid,kui kõik ülejäänud,kes samasugust elu on elanud/elavad...?

väga väga naine ütles ...

No ma vist olen puudega olnud algusest peale, autistlikud kalduvused jne, lihtsalt intelligentsi pealt elasin normaalset elu. Ja ma ei saanudki aru, et see kuidagi ebanormaalne oleks. S.t. mõtle nüüd peaga - ega välised asjad ju määra, kuidas inimene end nende peal tunneb, määrab see, mis sees on ja millise närvisüsteemiga oled sündinud. Kui puust ja punaseks teha, siis: mõned sünnivad ilma käteta, puue on, ainus erinevus, et see on näha - mul lihtsalt ei olnud näha.


Liis ütles ...

Kurb on see, et intelligentsed inimesed tunnetavad vaimseid probleeme sügavamalt. Arvan ma. Kui ma nii palju ei TEAKS, et on olemas depressioon ja jooned ja ei oskak neid asju ära tunda, siis ma peksaks end hommikul lihtsalt püsti (sest lapsele on ju vaja makaron ette teenide) ja jooks end õhtul magama ja ei mõtleks, mõtleks, mõtleks liiga palju. Ei mõtleks kogu aeg üle, ei mõtleks ennast katki, ei mõtleks teistele kuldset kuud selga...

Mul on igatahes ka hea meel, et sa veel oled.

väga väga naine ütles ...

Täh!
ma küll väga kahtlen selles, et intelligents on emotsionaalsete probleemide alus - on nii täiesti intelligentsi tuubil täis tarku õnnelikke kui täiesti juhme õnnetuid (lollakad on sageli õnnetud, sest nad kuidagi ei suuda end väikesest muredest välja mõelda ning natuke on siiski mured ja hädad ka oludest põhjustatud. Natuke!)
Tunduvad üksteisega täiesti mitteseotud omadused olevat.

Liis ütles ...

Ei, ma ei mõelnud seda. Ma mõtlesin seda, et madala ja kõrge IQga inimesed tunnetavad depressiooni erinevalt.

väga väga naine ütles ...

Nagu kõike =)

udupea ütles ...

Ma arvasin kohe, et rongi taga on päriselt tundmise ja julgemise teema. Et teistmoodi oleks olnud vale, et kui juba, siis nii, et oleks päris, mitte vatiga polsterdatud.

Nõme on, et tegelikult ei olnud ju vaja rongi vaid AD'si?

väga väga naine ütles ...

=) Nojah.
Nojah.
Kusjuures oleks ma seda taibanud siis - et niimoodi valutada ei ole normaalne, selle saab ravimitega ära! Ei, ma arvasin, et nii käibki. Pole lihtsalt muud teed valust vabanemiseks kui ära surra.

väga väga naine ütles ...

Mida ma veel mõtlesin:

DISCLAIMER: ma tõesti ei pea seda soovituseks, see, et elan, on jätkuvalt omamoodi ime.

Antidepressantidega oleks vast valu maha saanud ennegi, aga ega ma ei kahetse Rongi. See maailmanägemise muutus, mis tuli, et nii paljud asjad on pohhui, et tõesti usungi, et ainult omaenda tahtmised loevad, et keegi teine X viisil õnnelikumaks sai ja ühiskond sellist ja sellist õnne arvestab, sellist ja sellist peab "nojah, ta on imelik, ega see ikka tõeline õnn ole", on rohkem Rongi üleelamise teene. Ma olen nüüd laetud nii eriliste ja huvitavate kogemustega, et endine elu, endine maailm näivad arusaadavate, ent väga kaugetena, ja see kõik on puha Rongi teene.
Ma kahetsen valu, mida teistele tegin, ent minu seisukohalt võttes oli tegu väga edasiviiva valikuga.

udupea ütles ...

Pai! :)