laupäev, 30. juuli 2016

Lahendus on probleem lahendada

Maal.
Eile (s.t. neljapäeval, mul sai vahepeal netipulga nett otsa, saate Elroni wifi vahendusel oma lugemise) käisin folgil ka, aga täna puhkan, puhkan, puhkan. Väga vajalik puhkus. Õnneks mu poeg oli sama meelt - et tänane päev läheb puhkuseks, iga päev ka ju ei jaksa.

Mõtlesin ka välja, miks ma nii kõhedaksvõtvalt vapper olen ja kus tuleb mängu see baasteadmine, et kui ise teha, on palju tõenäolisem, et juhtub, kui lihtsalt lootes.
Ma olen alati, kõiges, arvestanud et ise tehes on mõistlikum tulemust tahta, kui mitte tehes. See probleemide lahendamine on mul sügaval veres, kui sul on probleem, on lahendus see lahendada, mitte loota, et lahendub kuidagi ise. Ka siis, kui lahendus on enesetapp või lahkuminek või sõpruse katkestamine, kõik, KÕIK on parem, kui lihtsalt istuda ja loota, et ehk läheb kuidagi paremaks.

Sest ma ei usu, et läheks. Ootamatu paid on hirmus mõnusad, kõrvaklapid, mis mulle sünnipäevaks saadeti, lilled pesumasinaparandajalt, kruusid, uus kuramuse esikupõrand - aga neile lootma jääda, loota, et ÄKKI juhtub midagi head, tundub ääretult ajuvaba.
Asjad ei "juhtu". Keegi teeb nad. 

Ma ei saa ka aru (sellest tulenevalt ilmselt), mida tähendab "unistama" enamiku inimeste keeles. "Follow your dreams, dreams may become true?" Minu jaoks on kaks iseasja - kas plaanid millegi saamiseks või mõttemängud, mis nagunii tõeks ei lähe ja ei peagi minema, sest neis ma suudan ajas rännata, surnuid tagasi tuua, kõiki haigusi ja vigastusi ravida. Reaalses maailmas on mul plaanid, teen asju, mida kavatsen, ja kui ka võtan zen-alustel ainult neid asju ette, mis tahan ning kui tegudel on siis tulemused, on viimased lihtsalt boonuseks.
Kui ei tee, on ometi kindel, et ka tulemusi pole. Ei ole. Tutkit.
Vahel tulevad ootamatud headused, aga esiteks on nad siis üleni ootamatud ning teiseks keegi ju tegi nad teoks ikkagi, lihtsalt mitte mina.
Aga loota sellele, et teised teevad, tundub ääretult vale. Vähemalt küsima peab, see on ka tegutsemine (vt mu üritust abipalumist õppida), mitte lihtsalt ootamine, ime peale panustamine.

Noh, ja siis on mõttemängud. Ükskõik, kui palju ma neid mängin, ajas ma liikuma ei hakka, dohh. Kuidas need "unistused" täituma peaksid?!

Ok, oma õendusõpingutega olen reaalsetes tingimustes reaalses maailmas umbes sel teel, et võtta maksimum ideest "suudan ravida kõiki haigusi ja vigastusi", nii kaugele nihkunud, kui saab. (Päris lõpp on veel tegemata, phmt formaalsused, sest mul on isegi kaitstav lõputöö üsna valmis, natuke on vaid mahtu juurde vaja.) Aga ükskõik kui palju ma õpiksin, arstiteadust õenduse asemel, õpiksin end pooleks: seda võimet mul ikka ei tuleks.
Samamoodi ei tule seda, et need inimesed, kellest ma seda tahaks, armuks minusse pimesi. Jaa, ma olen nii ilus ja tark, et olen meessoo hulgas tohutult populaarne, aga nagu ikka - ma ei taha neid, kes mulle lihtsalt välise ilu (ja vbla ka 30 aastat vana muusika kuulamise pärast) lähenevad. Sellistele isenditele hakkaksin huviga vaatama ainult siis, kui nad silmipimestavalt kaunid ja lahedad oleks, aga mulle lähenevad kenad küll, aga mitte ohjeldamatult kaunid =) Või kui nad sattuvad olema ka ohjeldamatult kaunid, on nad näiteks hirmus noored =)

Ma ei saa tahta neid, kes mind ka tahavad, see lihtsalt ei käi sedasi.
Elan endaga, lihtsam.

Minu folk seekord paistab koosnevat peamiselt sest ühest Lepaseree kontserdist. See oli päris hea kontsert, mulle meeldis, kuigi inimesed meie taga rääkisid kogu aeg. Päris veider – miks tulla kontserdile juttu ajama, juttu võiks ju ka kodus ajada, pidamata sealjuures üle muusika karjuma? Aga no nad tulid.
„Järgmine lugu on taas õnnetust armastusest,“ ütles Meelika laval. „See võib olla mingi märk, et eesti rahva seas lauldakse ikka neist õnnetu lõpuga armulugudest, õnnelik lõpp pole lauluteema.“ Rahva seas kostab naerupurskeid. „Igatahes olge hoiatatud, väga vähe ses laulus ette tulevaid inimesi jääb laulu lõpuni ellu.“
Uued naerupursked. Selja tagant kommeteeritakse: „See meeldib publikule väga!“
Laulus, muide, sai surma ainult kaks inimest. Tallimees jäi ellu, papa jäi ellu, mamma jäi ellu – enamus jäid ellu!
Isegi kõik hobused jäid ellu!

Mu tütar ja vennatütar see-eest folgivad täiega. Ööbimisega 0-tärni hotellis, passide ja kodus tehtud võileibadega. Vaatasin, kuidas tütar asju kokku pani.
„Kas sa tõesti kavatsed nende päevadega kõik need kaksteist lühikeste varrukatega särki ära kanda?!“
„Einoh, ei kavatse – aga ma ju ei tea, milliseid ma just siis kanda tahan!“

Valikuvajadus.

12 kommentaari:

Kaur Virunurm ütles ...

Kõik-surevad-laul oli "Krahvi pruut", jah? Mul lapsed vahepeal teadsid seda peast.

Kas armumine ei vaja mitte tööd? S.t. enamasti ei juhtu nii, et näeb ja armub. (Ehkki 1st silmapilgust värk on olemas muidugi.) Enamasti peab armutav end kuidagi ilmutama ja oma armumistväärt omadusi kuidagi esile tõstma. Sest konkurents käitub nii ja armastus, see on sisuliselt ikkagi võidurelvastumine. Või siis elu teises pooles - race to the bottom.

väga väga naine ütles ...

Armumine nõuab TÖÖD?!
Ma ei tea, ma arvan, et olen elus olnud armunud näiteks 1567 inimesse, enamikku pole ihusilmaga näinudki, hea nägu muusikavideos nt. Mu võime heale näole+kehale kõik muu ise taha mõelda on tohutu - mis oli näha ka näiteks Leevikese puhul.
Takkajärgi ikka vahel imestan enda üle, et temaga peaaegu aasta vastu pidasin - aga siis oli ka mu dramaatilise huvilanguse põhjuseks see, et ma nagu polnud talle midagi erilist, lihtsalt tisside ja vagiinaga emane, teeme pere, jee.

Mis mind inimese, päris inimese, poole tõmbab, on tema tähelepanu mu päris minale. Seda ei pea üldse palju olema, pisiasjad on enam kui piisavad, aga kui seda ei ole ja inimene mul samas vaateväljas, on mu huvi null, pole midagi isegi taha mõelda. Hea nägu muusikavideos või hea karakter raamatus on teema (izzand kui armunud ma D'Artagnani olin!), aga kui ma näen inimest ja tal jagub tähelepanu ainult selle pihta, et mina mees, sina naine, äkki läheb lõbusaks? on minu poolt kindel "Ei lähe."

See ei käi nii. Esmalt peab inimene mind inimesena nägema, siis võib midagi looma hakata. Ja pandav peab olema ka =) Lihtsalt inimesena nägemisest ei piisa.
Aga kui mulle mingi blogis üleval oleva 8 aastat vana pildi peale nt öeldakse, et "sellesse tüdrukusse võiks äragi armuda" läheb mu suhtumine sellesse mehesse nii kaugele miinustesse, et sealt pole tagasitulekut enam loota.
IU.

Kaur Virunurm ütles ...

1) Ee, no ma mõtlesin, et see nõuab tööd, et sinusse armutaks.
2) Äkki oled sa ebastandardne sariarmuja? Vbl keskmisel inimesel on raskem?
3) Äkki oled sa ebastandardselt kirjanduslik tüüp ja kujutad tegelaskujusid (ja ka filmitegelasi) elavamalt ja maisemalt ette kui keskmine kodanik?
4) Mees ilmselt püüdis komplimenti teha. Kohmakalt. Miks selle peale pahandada?

väga väga naine ütles ...

No endasse armuma panemise osas ma olen loobunud =) Ei viitsi. Ma olin Rongimehesse nii kaua nii hästi armunud, tegin ta heaks nii palju (ja kui ta siis mu teeneid ei kasutanudki, mis ma verise vaevaga tegin, oli mul wtf, aga noh - ega tema ju ei teadnud, et need mulle keerulised teha olid, sest muidugi ma ei öelnud muud kui "palun"), sada seitse imet - ja tulemus? Ma ei jaksa lihtsalt enam =)
Mu probleem ei ole ju, et mind keegi ei taha =) Mu probleem on see, et mina ei taha kedagi neist, kes mind tahavad =) Sest millegipärast nad hakkavad enamasti tahtma pilgult, sest ma olen ilus - ja kui ei hakka päris pilgult, siis kuulda saades, et olen ilus JA vallaline. Aga minu jaoks on see kohutav turn-off, kui keegi vaatab ainult pealispinda ja üldse mu ilusasse hinge ei süvene, mu hobisid ei imetle, mu laste lahedust ei märka jms.

Peab tõdema, et ettekujutamises olen hea =) Mul ei ole üldse seda, et peaks ikka päriselt katsuma ja musitama ja olema, et päris asja tunda saada - mulle piisab täiesti mõtlemisest.

Kompliment? Kui ta luges mu blogi piisavalt sügavale, et mingit vana pilti näha seejuures ja siis ei leidnud midagi muud komplimenteerida kui seda ürgset välimust (ja ma ei ole isegi oma praegune välimus), mis see peaks mind kuidagi rõõmustama või?!
Mu järeldus on, et pole üldse minu inimene lihtsalt. Kõik, rohkem talle mõtteid ei kuluta.

Madis ütles ...

Ilu on subjektiivne ja interneti vahendusel seda hinnata on minu arvates keeruline. Kas siis meeldib või mitte. Reaalselt kohates võib üllatus olla suur, kui virtuaalmaailma kuvand paistis palju kenam. Samas võib ka täiesti ümberpööratud juhtumeid olla.
Lihtsalt minu 2 eurosenti...

väga väga naine ütles ...

Täiesti arusaamatu kommentaar - mis sa vihjad, et ma olen ilus aint siin piltidel ja see, kuidas ma end iga päev peeglist näen ja kuidas inimesed tänaval näevad ja seal külge löövad, on täiesti teistsugune ja päriselus võin ikka olla tunduvalt koledam? Et ma ise ka tunnen end peamiselt netipiltide abil? Või et ma kuidagi siin olen ühesugune ja tegelt teistsugune ja siis mu seisukohad ja tagasiside mu välimusele peaks muutuma ... kuidas? Miks ta juba ei muutu?!

Või sa lihtsalt räägid mingit oma asja, mil pole eelnevaga mingit sidet?

Madis ütles ...

Oled nii ilus, nagu end ise tunnetad. Piisavalt palju nähtud veebipilte enne/pärast töötlust. Ma ei väida nüüd sellega, et Sina selliseid võtteid kasutaksid. Paraku elame kolmemõõtmelises maailmas ja ükski pilt ei anna piisavalt edasi kõike. Valime ju enamasti ikka need "sobivamad" pildid virtuaalmaailma. Ma eelistan siiski inimest reaalses maailmas "mõõta", et midagi tema ilu kohta oskaks arvata. Olgu see siis sisemine või väline ilu. Kole Sa kindlasti pole. Aga suitsetavad naised mulle väga ei meeldigi. No offence.

väga väga naine ütles ...

Oh, ei mingit solvumist =)
Lihtsalt - ma ju räägingi sellest, mis mulle tundub, kuidas mulle tundub - ja hakata sinna juurde arutama, kas ma ikka olen ilus või tegelikult mitte, on nii mööda teema.

See on täiesti kama, kas ma mingite keskmiste näidikute järgi olen ilus või pole, oluline on, et mulle ilmselt oleks partneri hankmisel kasulikum vähem keskmisele inimesele väliselt meeldida, sest mu välimuse põhjal tulevad külgelöömised on nii jubedad antiafrodiasikumid mulle, et ma ei suuda neid väljendanud meestele enam teismoodi vaadatagi kui lollidele lapsukestele, kes lähevad sileda läikiva pealispinna võrku.

väga väga naine ütles ...

Oh, aga praegu olli sellest sõnastamisest kasu =)
Sain pihta, mis mind häirib ja miks ma ei taha neid ilu peale innustujaid =) Täh, Madis.

neid, kes innustuvad sileda läikiva pealispinna peale, pean ma alles hakkama tutvustama sellega, et tegelt ma olen see, kelle kohta öeldakse "don't stick your dick in crazy" ja mul on teravad nurgad ja appi. Ma ei taha seda teha, ei taha.
Ma olen keeeeeeruline, minuga pole miski lihtne ja ma ei taha!

Kaur Virunurm ütles ...

Oot aga kuidas siis inimene PEAKS susse armuma, kui välimuse peale tehtud komplimendi alusel saadetakse kutt pipramaale ja nurkade tutvustamiseni ja nende hindamiseni asi ei jõuagi? S.t. mis on su positiivne stsenaarium - mismoodi ideaalmees (ütleme et on selline) su kätte peaks saama?

väga väga naine ütles ...

Me tunneme üksteist enne, loomulikult. Ta on minuga kohtunud, ma olen temaga kohtunud, me oleme rääkinud näiteks Ukraina olukorrast ja kummagi elus ette tulnud eredustest, koos söönud, joonud, vbla lauamänge mänginud - ja siis võib midagi looma hakata. Aga alustada soolisest läbikäimisest - MIKS?!

väga väga naine ütles ...

Krt, milline kergendus on kustutada! Ma ei pea taluma, võin teha täpselt mida tahan!