laupäev, 2. juuli 2016

Luuletused sellele, kes tahtis

Järjekindel
Ei, ma enam ei tahagi
olla normaalne, teha normaalselt,
mõelda eiselt või mõelda jaaselt,
mõelda, näida, teha ühteviisi,
olla usin ja saada viisi -
milleks?
Maailmal ei saa kunagi küll,
normaalsus on hullusärk mu üll!
Ma ei taha!
Kuid liiga kaua mind poodi,
on võimatu olla vaid enda moodi ...
võimatut püüan üha ja üha -
pooleldi lollakas, pooleldi püha.
____________________________________________________________
Mulle meeldib Haiglalinnas niivõrd, et mõtlen järgmisel suvel siia korteri üürimisele näiteks kuuks ajaks.

Mis, raha? Raha on ainult raha. Vahel on rohkem, vahel on vähem, aga hästi naljakas on see, et nüüd, kui ma ei pea teda enam muretsemisväärseks, on teda kuidagi palju ohtramalt. Võibolla ma saan tema pärast vähem muretseda, sest on rohkem? Või on need üksteisest täiesti sõltumatud faktid, mis lihtsalt sattusid koos esinema? Et ma ei pea enam oma puudulikku varanduslikku seisu probleemiks, sest kui väikesed peavad inimese eluraskused olema, et raha kuidagi väga oluline tunduks,  ning riik maksab mulle töövõimetustoetust ja lähedane sugulane ema omalt poolt juurde, kui mul puudu jääb?
Ma ei tea, ent see tunne, et maailm, tee, mis tahad, ma teen, mida mina tahan, on nii tore. Muuhulgas ka see, et ma ei rabele raha pärast, elan sellega, mis tuleb, ja iga kord, kui avastan kellegi saadetud kohviraha, rõõmustan veel ekstra.

 Et see ise olemise ja tegemise hea tunne võib olla tablettidest? 
(Tegelikult ma ei arva, et oleks, aga noh.) 
Mis muudaks kuidas seda, et mulle meeldib? Ei, nagu päriselt. Ma ei ole kunagi aru saanud alkoholilembidest, sest mul ei tule mingit eriliselt head tunnet selle ainega. No midagi on, kui palju juua, saab mälukaotuse, aga mingit teist inimest minust ei teki.
Pea võib ainult valutama hakata. Olen end sellega seoses piiranud kahe alkoholiga, mille puhul senise kogemuse põhjal ei hakka.
Kanep teeb mu uniseks, siis magan ja magan, kui seda tarbinud olen. (Mida pole teinud ka ligi 15 aastat.)
Heroiini ega muid kangeid opiaate pole proovinud.

Ent see, et ma nüüd tunnen heaolu, enne ei tundnud, toredad elamused läksid must läbi ja ainult väga toredad olid märgatavad kui parem olemine - nüüd tean, et mu tunne nende puhul oli "polegi nii vastik" - muudab kuidas seda, et mul on nüüd tore, tehes seda, mida tahan? Et tunnen seda läbi tablettide lisatud ainete, ei muuda ju kuidagi, et nüüd tunnen?
Põhiliselt imestan selle üle, et teised inimesed saavad kogu aeg oma kehalt niisugust tagasisidet nagu mina nüüd, mis kõik ongi neile nii kerge ja hea või?
Aga muidugi on mul ka üsna erakordsed kogemused, mida mõtestada. Vaadata maailma läbi nende, luua teooriaid nende pealt.

Igaühel neid pole.
__________________________

Jäävus

Kuu unub.
Suudlus unub.
Luumurd unub.
Hukk unub.
Tuul puhub, ulub, surub,

juhus - jääb.

3 kommentaari:

El Stupido ütles ...

Alkohol on juhuste Jumalanna.
Ei joo seetõttu, mida see teeb,
vaid seetõttu, mida see toob.
Juhuseid ja juhtumisi.
Teistsuguseid kui karskelt käies.
Ebakorrapäraseid, ebamaiseid.
Rentsiradasid ning suursuguseid kõrgeid lagesid.
Muusasid ja pegasusi. Pori ja häbi.
Siniseid silmi - nii armastuse kui vihaga.
Integratsiooni - täiega, sajaga - ärgata venelanna või mulatiga.
Ka võrdsustamist - printsist saab kerjus, kerjusest prints.
Sestap on põnev võtta nii mõnigi pits.

väga väga naine ütles ...

See on hea =)

tühi ütles ...

"Luuletused sellele, kes tahtis"

Mõnikord ei tea me, mida tahame enne, kui selle leiame. No ma nüüd siit leidsin siis.
Tähh!