teisipäev, 26. juuli 2016

Nii daalia

Ma meeldin endale nii väga.
Nagu nii. Väga.

Mulle meeldib kõik: olen ilus. See mu mahepruun nahk ja pruunid juuksed, suured silmad ja tätoveeringud, pihajoon ja rinnad, isegi suur tagumik on meeldima hakanud. Säärejooks, kiharad, kaenlaalusel ning häbemekingul lokimetsana mühavad karvad.
Siis olen nii lahke ja samas konkreetne (selle konkreetsusega tuleb veel vaeva näha, mul ei tule loomulikult selle ütlemine, et miski ei meeldi - aga edusammud on märgatavad), sõbralik ning nii julge, et jookse puusse. Tõesti arvestan juba, et aa, mina teeks nii, aga enamik inimesi vist hoiduks kõrvale. Olen nende teistega natuke hellem ja ettevaatlikum, kui endaga samas olukorras heaks peaksin.
Ning selline absoluutne tahtejõud ja töökus, millele mu meeles ei ole midagi kõrvale panna, sest see ei ole isegi mu enda hinnangul päris inimlik! Mu ainus piiraja on keha jõudlus, kõik tahtega tehtav on juba tehtud, juba olemas, sest kui tahan, juba teengi. Ju.
Sõnatundlikkus ja intelligents veel lisaks, miski, mida arvestan, aga mis on nii loomulik, et eraldi sellele ei mõtle. Selle tegemine, mida tahan, on eriti hea, ma olen sedasi konstantselt õnnelikum kui muidu ja õnnelikkus annab mulle jõudu olla lahke ning soe.
Sain pihta, miks mulle ei meeldi heakskiit, mis tuleb niisama, miks mulle ei meeldi fännid: ma olen ju palju suurepärasem, kui sa teadki! Sa ei tea veeranditki sellest, mis võiks! Ma olen kuldne!
Eks ole, kui inimene pole mind enne näinudki, on täiesti arusaadav, et ta ei tea mu üldist headust ja nt välimuse pihta tehtav kompliment on täiega mõnus. Aga kui inimene tegelt teab mind, lihtsalt mitte sügavuti, ja ma olen talle nagu lemmiklaulja poster seinal? Brr.

Aga miskipärast need, kes teavad, üldse ei ole vaimustusest käpuli kõik. Ma ei saa aru =) Mida nad veel tahavad? Kuulge, mida te veel tahate?! =)
Õnneks on need, kes on. Mitte käpuli, aga vaimustuses.

Ja noh, mina ise. Mõtlen endale ja ei oska mitte midagi ega kedagi teistsugust tahta. Isegi see, et parem pool on sedasi kohmakas ning vahel on väsimus tohutu, üldse ei sega. Hei, väsinud olin ma teistel põhustel ennegi ja nii suurepärast mind üleni toimiva parema poolega küll polnud!

Varsti on august, siis tuleb augusti teine pool ning septembri esimene, mu lemmikaeg aastast. Sügis omaette on ka hea, aga just see hilissuvi-sügise alg, küpsevate või küpsete viljade, lopsaka roheluse, suurte värviliste lillede ja pimedate ööde aeg, on mu lemmik. Suured tumepunased daaliad väikeste valgete träpsudega kroonlehtedel - kunagi viisin oma lemmikõpetajale esimesel septembril sellise üksiku daalia. Ta kallistas mind ja see oli hea kallistus.
Ainus mõte, mida ma klassikokkutulekutel näen, on see, et näeks õpetajaid jälle. Mõned neist olid ikka väga head, nüüd vaatan neid võrdse positsioonilt ja saaks päris asju äkki rääkida? Küsida, on nad õnnelikud. Küsida, kuidas nad oma elu mõtestavad. Kuulda.
Noh, ja mõned olid halvad. Neile saaks ka öelda asju =) Tegelikult oli see mul plaanis juba lõpetamisel, aga siis oli nii palju tegemist, et kuna nõmedad õpetajad mulle ette ei sattunud, jäigi ütlemata. 
Ning ütlemata asjad jäid kriipima. Jälle neelasin alla, läksin minema ja ei teinud välja, ning see, et õpetajad vajusid teiste õpilaste turjale, sai minustki sekkumata probleemiks.

Võibolla selle arvelt oligi mul enne inimühiskonda nii raske sulanduda, nii vaevaline sobituda, nii kohutav oma kohta otsida ja mitte leida, mitte sobida.
Ma ei ole kunagi olnud leppija. Asjade peale vaikimine ja kohandumine on miski, mida ma naturaalselt üldse ei oska ega üritagi, ning kui ma selle "nii peab, nii tehakse"-värgi ära õppisin kui õige elamisviisi, elasin pidevas vastuolus selle vahel, kuidas "peab" ja kuidas "tahan". Oi, ma õppisin end alla suruma, tahtmisest mitte hoolima, tegema "õigeid asju" - ja vabandust, kes mulle selle eest aitäh ütles?

Kurat. Ei iial enam!
Ei. Iial.

Näe, luuletus ka =)

Järjekindel
Ei, ma enam ei tahagi
olla normaalne, teha normaalselt,
mõelda eiselt või mõelda jaaselt,
mõelda, näida, teha ühteviisi,
olla usin ja saada viisi -
milleks?
Maailmal ei saa kunagi küll,
normaalsus on hullusärk mu üll!
Ma ei taha!
Kuid liiga kaua mind poodi,
on võimatu olla vaid enda moodi ...
võimatut püüan üha ja üha -
pooleldi lollakas, pooleldi püha.





2 kommentaari:

udupea ütles ...

Ma käisin eelmisel suvel üle 30e aasta klassikokkutulekul, et saada mingitki infot oma kunagise lemmikõpetaja asukoha või saatuse kohta - lörri läks see plaan, ei kübetki ei tulnud sellest. Kahju, ma niiväga oleksin tahtnud ta ülesse otsida ja öeda talle mida ta tegelikult minu jaoks tähendas ja mis rolli ta minu elus mängis.

El Stupido ütles ...

12points to pealkiri! Nii lihnte, aga nii teismoodi.