pühapäev, 17. juuli 2016

Udune udune udune

Laupäev:

Selle aasta estcon on eriti veider. Üleni arvaksin, et see on sellest, et mina olen veider - aga eelmisel aastal mul sellist tunnet ei olnud. Mis ma siis lihtsalt ei saanud oma veidrusest aru või milles asi?!

Olme on meeletult mõnus. Söök. Magamine. Ilm soe. Tekk samuti. Tasuta wifi, isegi parooli pole tarvis. Järv ujutava temperatuuriga. Wc koridoris. Kõik kuldne.
Lisaks on mu välimus saanud ohtralt kiita (mis on positiivne): juurdevõtmine, kleit, jakk, soeng, ehted, sukad. Ning üks jokkis isane tegi omast arust ilmselt mingit nalja teemal "Sinuga magada pole ma veel jõudnud, aga küll jõuame!" ja nüüd mul kripeldab, et ma talle halvasti ei öelnud, vaid minema kõndisin.
(pühapäeval ütlesin halvasti ka, aga ta vist ei saanud aru.)
Mul ei tule isegi nüüd halvastiütlemine välja, kui ette pole valmistunud. See "A mine persse!" on väga oluline tätoveering, meenutab mulle, et võin ise agressiivne olla, kui miski pinda käib, mitte eemale tõmbuda ja vait olla. Sest mul on kergem, kui ma vastu hakkan, vastu ütlen, vastu teen - siis pärast ei kripelda, kuidas "oleks võinud".
Aga mul ei tule see automaatselt. Automaatsed on mul ainult pidurid, üldse mitte vasturündamismootorid, Olen väga hästi selgeks õppinud selle, et "kannata välja, kannata ära, kord läheb vast paremaks", ning et neid pidureid ja väljakannatamist pole alati vaja, lase lõdvaks, ole, kes oled, näita välja, kui sulle ei meeldi - see võtab teadlikku otsust ja harjutamist. Aga jumalast tark on seda nüüdki kõpuks teha, on ju? =)

Ent kava on siin täpselt selline, et laupäeva õhtuni oli kolm asja, mis mind huvitasid, ning kahe ajal neist olin liiga väsinud, et osaleda. Natukene hõre tundub mu estcon praegu! Ühe neljalõigulise ulmejutu kirjutamine veerandi tunniga pole PÄRIS see, mida ulmekogukonnaga veedetud nädalavahetuselt ootaksin, eriti kui olin liiga väsinud, et üle kolme teiste kirjutet lugudest kuulata, ning läksin magama ära.

Mart Sanderit vaatasin natuke, kuigi ta polnud mus esialgu huvi äratanute hulgas. Tundus päris muhe inimene olevat (et ta mingi püsiv ulmelugeja, -vaataja ja kirjutaja on, teadsite? Mina mitte), aga kui mul kohv otsa sai, läksin topsi pesema ja siis olin juba püsti, ruumist väljas, tundus kuidagi kergem oma tuppa tagasi tõmbuda.
Panin päevukad selga ja läksin hoopis ujuma.
Kui nina vette ei lähe, on see ikka hea! Ujumises on nii palju sellest olemas, mis mulle meeldib: vee puude nahal, loodus, omaetteolek samas inimestest kaugele jäämata, rõõm omaenda füüsilisest võimekusest, suhteline vaikus, keegi ei sega, ei tee ettepanekuid, millelegi muule kui omaenda soovidele pole tarvis reageerida - oo.
Seekord tundsin endas tohutu vaimustust selle kõige suhtes, üldse ei tulnud väsimust peale, ujusin ja ujusin rinnuli ning mõtlesin, et vahepeal selili keerates võiksin tunde järves veeta. Ujusin lähemale ühele tiirule õhku täis kanistri otsas. Algul paistsid nad koos kuidagi luigetaolised, siis ma hakkasin mõtlema, miks see luik kogu aeg ühes asendis on, siis eristasin ära, et oot, seal all on vist mingi valge poi ja selle peal väike lind, igatahes pisem kui luik, ja lõpuks sain aru, et kanister, neid oli veel, mingi kalameeste värk ilmselt, ja seal peal tiir. Ujusin, kuni tiir minema lendas, siis keerasin selili ning mõtlesin ujuda järve keskosas kuni olen paadisilla suhtes, kust teele asusin, sama kaugel teisel pool, kui olin ühel pool.
enne ujumaminekut
Kilpkonn tegi
Sain mingi 40 tõmmet tehtud, kui jäin veetaimedesse kinni.Ma ei ole nende suhtes eriti paaniline, nii et esialgu tõstsin käsi samamoodi kui ennegi, aga need paganama taimed haakusid mu juustesse, mu käte ümber, mu jalgade ümber ja see juukseidpidi tirimine oli ikka nii vastik (mitte valus, aga ebameeldiv), et pöörasin rinnuli vehkisin, summisin, vandusin häälega ja sain viimaks vabasse vette tagasi.
Ja veel kümne tõmbe järel juhtus see uuesti.
Ma ei tea, kui erinevat teed ma ujusin, mingil hetkel otsustasin, et ei viitsi, ujun hoopis kaldale, aga ma jäin veetaimede lõksu näiteks tosinal korrral. Nii tüütu oli, et ronisin redelit pidi sillale täies kergenduses, et viimaks.
Ja siis istusin seal pingil oma viis minutit, sest mis mõttes käib pea nii hullusti ringi?!

Pühapäeval:

Olgu, nüüd on mul estconi tunne =) Kusjuures ühtegi ettekannet veel pole olnud, aga kuulasin hommikusöögilauas, kuidas Manjana ja Raul poliitika teemal (sõbralikult) jaurasid, Raul ei olnud veel magama läinudki, jõi kohvi ning oli purjus ja ma mõtlesin - kurat, mõni mees on ikka vapper. Sellisel moel, mida ta vbla isegi ei tähelda, normaalne ju - aga olla avalik homo ulmeseltskonnas ikka on. Jaa, minu arvamus on ka, et kergem on olla avalikult see, kes oled, kui varjata ja vaikselt olla - aga see vist ei ole üldine?

Isegi avalikult loll olijad saavad mu käest osaliselt andeks vapruse eest olla, kes oled. Ainult kui tundub, et nad ei saa üldse pihtagi, et teisiti võib ka, on "MIKS ta on?!"

... ja nüüd on pühapäevane ettekanne olnud, ma jaksasin poolteist tundi Joss Wheadoni maailmade kohta kuulata, palun preemiat mulle ja ettekandjale!
Tõsi on ka, et rohkem ma ei jaksa mitte midagi teha. Suitsetan ühe sigareti ja lähen magama. Kuradile. Niigi suutlik olen!

Postituse ilmutamisega ootan, kuni mõned pildid ka tulevad, aga valmis on ta täiesti kirjutatud.

5 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

Ja kõige selle kohutava väsimuse ,silmanägemise hägususe,jõuetuse,elukvaliteedi languse ja muude vaevade taustal räägid sa sageli uuest lapsest? Mida sa teeks lapsega,titega?

väga väga naine ütles ...

=) Kannataks raskused välja, sest oleksin talle nii oluline, muidugi =) Ma ei tea, seda tunnet, et lendan ära, paistan läbi, mind pole tegelikult kellelegi olemas, vist ei ole kõigil, sest muidu ju kurdetaks selle üle rohkem?!
Aga mul on. Ja titele vähemalt esimesed eluaastad oleks ma kogu aeg olemas, kogu aeg tähtis, mitteunustatav ühik. Ma seoks ennast maailma külge suhtega temaga ja siis oleks mõneks aastaks muretu sellega, et mind ei ole tegelt olemas.

tühi ütles ...

Mis mulle silma hakkas on KUULUMINE KUHUGI.
Deem, kui oluline see on. /kade/

väga väga naine ütles ...

Tead, see on natuke Groucho - Groucho Marx's telegram says he didn't want to be a member of any club that would have him - et ma ütleks, et ulmikud võtavad suht kõiki oma sülelusse, kes tulevad, ja siis ei tundu nende hulka kuulumine mingi asi olevat, sest nad võtavad KÕIKI, kuitahes jobusid.

tühi ütles ...

Hea kuulda.
Paraku pole mitte kuhugi kuulumise põhjus peaaegu mitte kunagi "kuulumiskohtade" puudus, vaid oskamatus olla millegi osa.
Nii, et mu /kade/ käis tegelikult võime kohta kuuluda kuhugi.

Nii palju "kuulumisi" lühikeses kommentaaris. Kuulikuulekuulakullakullikulda....kõll.