laupäev, 6. august 2016

Ah, suvelõpp, see pole kuidagi kerge ja ohutu aeg!

Ma olen kolmekümne kuue aastane ja alles viimasel poolaastal aru saanud, kui ilus. Mu Poeglaps on oivaline, mu Tütarlaps on oivaline, nad on kõike ja veel natuke rohkem, kogu me elu on kuldne.

Igal aastal augustis, kui suviõunad valmivad ning õhk lõhnab pärast vihma ühtmoodi magusalt ja päikselise ilmaga teismoodi magusalt, öösel aga nagu kõik naudingud kokku, korraga magusalt ja kargelt, jahedalt ja soojalt, on mul tunne, et maailm võib murduda, minna täiesti teiseks.

Paar rida augustiraamatu, Alice Hoffmani "Igapäevase nõiakunsti"
najal tehtud filmist. Umbes ainsad read, mis seal head on.
Mul on see tunne, augusti lopsakad värvid, küpsemise lõhnad ning hingesoppide verilihal väljatulemine kõige sooja ja mõnusa, kõige terava ja kibestunu vahelt ka ülejäänud aastal meeles, ent alati uduselt, alati mäletan ma hiljem vaid, et see on mu lemmikaeg aastast.
Ainult kui august on käes, kui ööd lõhnavad nii, et sellel õhul võiks peaaegu kõndida, tuleb see tunne ärksana ja ehtsana üleni. Siis ma elan.
Nüüd ma elan. Üleni.

Uksed oleks nagu praokil, raske osa on selles, et ma ei tea, kus on uks ja kus müür.
Päris ma ei ole müüri lükanud möödunud aastatel, lükanud ja ahastanud, kui see ei liigu. Päris ma ei ole tundnud, et kõik ongi nii hea, kui saab, ma lihtsalt tunnen end valesti, kuhu minna, mida lükata, kuidas olla-olla-ollalallaa?
August ei ole veel sügavalt peal, peaaegu ütleksin mõistlikult, et 18. september 2014 oli juhuslikult sel ajal, kui suvi muundub tasakesi sügiseks, kui lehed on veel rohelised ja päike kuum, ent õhk lõhnab täiesti hullunult ning teed tunduvad lahti olevat, kui vaid alustamiseks õigesse kohta astuda - ainult et ei olnud.

Augustis ja septembri esimeses pooles pole mõistusel niigi palju kohta mu elus kui muidu. Mul oli siis sama tunne, mis praegu, mis 2013, 2012 ja ridamisi aastaid tagasi mu elu algusesse välja.
"Nüüd võiks miski muutuda", ütleb sisemus vaikselt, ent tungivalt. "Just nüüd võiks ja peaks, leia see õige koht, mida puutuda, et salauks avaneks, leia see õige hetk sisse ja välja hingata, õige muusika, mida kuulata, ma olen ootel!"
Ka suremine on muutus. Miski muutub, kinnitas sisemus, nüüd kohe, kohe! Tee midagi!

...ja siis haihtub järjekordne suvelõpp, sügis tuleb peale ning kuna mulle ju meeldib sügis kõigi vihmade, tormide ja juustes rebiva tuulega, soojas toas kapsuni sisse mähituna istumisega, kui õues ladiseb, pajaroogade ja talveks valmistumisega, pole see isegi kurb.
Lihtsalt see muutusetunne luudes ja õhus, lihastes ja puujuurtes, mis vonklevad maapinnale nii ligi, et kannatavad nii peale istumist, astumist kui otsa komistamist, on läinud. Suvelõpp. Möödas.
Järgmise aastani.
Kui ma sinnani elan. (Ei, ma ju lubasin: aastani 2025 on mureta minupoolsete suremisürituste osas. Naeratan leebelt ja kelmilt korraga, kinnitan, et kui lubasin, nii jääb, sest nii jääb. Olen päris hea lubaduste pidamises, teate.)

Ma olen kolmkümmend kuus aastat vana, mu pruunid lokid kahuvad ümber pea ning õues lõhnab suvelõpp nagu lubadus, lootus, metsikus. Kogu ülejäänud aasta võin ringi käia kainete plaanide ning lihtsalt sõnadessepandavate kavadega, ent need poolteist kuud olen teistsugune.
Ainus aeg, kus suudan uskuda, et miski muutub ka ilma, et mina ise muutuse teeksin, on käes.

Nii kaine ja lihtne olen ometi, et suudan ka selle vallutava tunde sõnadesse panna.

3 kommentaari:

plasma-jack ütles ...

Vhea lubadus! Ma arvan, et ühiskonnal oli vaja seda kuulda, alati hea, kui on kindlad raamid paigas. Ja sinna 2025. aastani on NII kaua aega, et äkki tuleb maailmalõpp enne kätte.

väga väga naine ütles ...

onjo =)

murca ütles ...

See. See on see kirjutamine, mis on üks nendest põhjustest, miks ma sind (ja su kirjutamist) üleni armastan.