esmaspäev, 1. august 2016

Augusti algus

Oo, august algas!
Tunnet veel ei ole, aga küll tuleb. Raamatukogust "Igapäevane nõiakunst" võtta ja lugeda end augustisse ja suvelõppu sügavale sisse. Nagu jõulud, ainult et soojem ja ilma kinkideta.
(Aa, kes ei tea mu armastust "Igapäevase nõiakunsti" vastu - seal on sellest natuke juttu. Kuigi ka jube halvast teisest raamatust, mida võib aga ignoreerida.)

Eile niitsin emakodus muru, mis oli kasvanud paksuks ja kõrgeks (nagu nii paksuks ja kõrgeks, et elektriga töötav muruniiduk ei käiatanud ühel hetkel enam labasid all ringi, tuli välja suretada ning paksust rohust osa eemaldada, et jälle töötaks). Täna peopesades lihased valutavad. Ja kurat, ühe aianurga ikka unustasin. Tuli meelde alles siis, kui muruniiduki juhtme kokku olin kerinud, kuid kohutavalt rasket niidukit veel garaaži polnud tõstnud.
Siis mõtlesin, et pohhui, ja tõstsin murulõikaja ikkagi garaaži ära.
Unustamine on ebatavaline, sest üldiselt ma asju ei unusta. Restart ajule toimus ära, siis ta natuke tõrkus, kuni tuure üles võttis, ent kui ta enne oli nii üle koormatud, et õnnestus lausa järjepidevalt kaotada, unustada, segi ajada, siis pärast? Ha.
Mul on kõik meeles. Kuhu asjad käest ära panen, on mälus nii täpselt, et kui keegi mu telefonist kella vaatab ja paneb selle meetri kaugusele endisest asupaigast, on mul "Hei, miks mu telefoni pole seal, kuhu selle panin?! Ma otsimast keeldun, küsin ... oi, siin ta ongi!" Rääkimata vestlustest, kellaaegadest, mitu mingit asja (sigaretti, trenniseeriat, raamatulehekülge) päevas läbitud on ja peaks ka olema "rääkimata aianurga murust", aga selgelt ei ole.

Nüüd häirib. Mitte piisavalt, et õudselt raske muruniiduk garaažist jälle välja vinnata, aga selline "KUIDAS ma unustasin, eriti kui selle koha, mida enamasti ei niideta, kõigepealt madalamaks ajasin?!" on iga kord sees, kui köögiaknast välja vaatan või asja üle mõtlen.

Laupäeval käisin larpamas. Mäng oli üllatavalt hea - ootasin mingit eesti tavalist, aga oli parem. Ritsik kirjutas oma kogemustest, mis minu omadega täpselt ei haaku, aga mina detailidega ei hakka ei teid ega ennast pindama ka. Vana kala juba, näen asju rohkem tervikuna - ja mulle meeldis, mida nägin.
Pärast sain koju ka autoga, mis tegelikult oli hirmus hea, sest pärast folki, ümberpaiknemist, larpi ja ümberpaiknemist mul ikka pea ei valuta(!), kuigi larp toimus minu jaoks jube pingelises kohas ja nägin ka ühte pingelist inimest.
Andsin talle haaknõela.
Larpidele võib alati kaasa võtta haaknõelu, ajastukohase välimusega kotikese, kus hoida esmatarbeasju (nt vaikseks pandud telefon juhuks, kui metsa eksid) ja veepudeli. Need kuluvad pea alati ära - kui mitte sul endal, siis mõnel kaaslasel.
Aga peavalu ei tulnud! Võibolla sai rotaviiruse aegu füüsilisi piinu nii palju kannatatud ja õiglane maailm hoiab nendega nüüd natuke aega kokku?
(See oli iroonia. Te võisite niigi aru saada, aga HTML üritas sinna igatahes kindluse mõttes mingit asja teha, täiesti minupoolse kavatsuseta.)

Veel ei ole üleni minu aeg, aga ta kasvab, tuleb lähemale, elab juba naha all ja juustetihnikus ning puhkeb peagi nagu pung.
Sel aastal tunnetan juba aega. Mitte veel nii hästi kui varem, aga poolaasta ei ole enam "nojah, oli poolaasta, nüüd on möödas". Sinna mahub nii palju kogemusi, hetki, avastusi, see juba on aeg, mitte lihtsalt mööduvate sekundite jada. Mis on lahe.
Ega mul ei ole tegelikult tunnet, et issand kaks aastat venis nüüd kooli lõpetamine kaugemale - on pigem "oh, nii õudselt rabistama ei pidanud, nii olekski normaalne koolis käia!" Mitte "sel ajal, 3,5 aastat, käin koolis ja midagi muud ei tee, või teen läbi hirmsate raskuste, sest elu" vaid "oh, nüüd on kolmel päeval nädalas vaja kooli minna, sel nädalal midagi muud ei tee - ainult trenni ja köögikorrashoidu ja muid igapäevaseid asju".

Nii võib elada.
Nii on lausa hea elada =)

Kommentaare ei ole: