pühapäev, 7. august 2016

Loba, sest elu on tore ju jagada ka

Jestas.
Ei, ma olen siinsamaski rääkinud, kui lahedad lapsed mul on - aga siiski! Tõusen hommikul üles, keegi on öösel puhtaks pesnud panni ja pannilabida ning kodus on peale minu veel Poeglaps ja kass. Kumb neist nõusid pesi?! Umbes samavõrra uskumatu, aga ühel neist on siiski näiteks käed.
Ahhh, nii lahe =)

Kui vaatan oma lapsi, on selge, et midagi olen elus ikka väga hästi teinud. Päris jumalannade armust nad ju ka nii lahedad poleks!

Laupäeval käisin Mereäärses Lõunalinnas ritsikul külas. See tähendas, et öösel magasin umbes kuus tundi, sest mõtlesin Poeglapsega mereranda minna, ent ilm oli selline jahe ja isegi veidi vihmane. Poole päevast istusime põhiliselt kohvikutes (Rahva Raamatu Port Arthuri filiaalis on jumalik latte ja väga hea "Õhtupäikese" jäätisekokteil. Esimeses kohas, mille nime ei mäleta ja netist ka ette ei satu [phmt kui bussijaamast minna peatänava poole, üks, mis kohe ette tuleb: Poeglaps tahtis kempsu], olid jäätisekokteil ja kohv suvalised, aga vahukoore-beseerull väga hea, sest kolm mu lemmikasja - vahukoor, besee ja vaarika toormoos - olid ühes roas esindatud ja mmmm).

Ja siis käisime ikka rannas ka, poeg ehitas liivalossi, tahtis minema hakata, aga siis tuli tal veel mingi mõte.
"Ei, kuule, ma lõhun enne lossi ära, sest keegi nagunii lõhub ja milleks ennast sellest lõbust ilma jätta?"
Ta lammutas liivast ehitise, vistates sinna peale liivapomme, kaevates kätega, lüües jalaga - ja ikka läks oma kakskümmend minutit. Pärast ütles: "Ehitada oli väga tore, aga lõhkuda suvaline. Ma ehitasin nii hästi, et kui oleks tahtnud märkamatuks teha, oleks läinud sama kaua, kui ehitamisele!"
Nii palju siis sellest, et lõhkuda on alati lihtsam, kui ehitada =)

Aga ritsiku juures tõmbas kogunev peavalu tagasi (mis, ma olin väsinud ju!), seal oli nii tore, ta elab nii mõnusas majas, seestpoolt ideaalne, väljaspoolt peaaegu ideaalne (mina ja Poeglaps mõlemad leidsime, et väga lahe, aga veel lahedam oleks, kui oleks puust maja) ja koer! Ohh, ahh. KOER! Ja ritsik ise! Selline mõnus-loomulik-elus! Ja inimesed!
Oo.
Siis sõitsime koju ja ikka pea ei valutanud.

Ah, pannimõistatus lahenes! Krt, mu Poeglaps on ikka lahe, aga mitte päris üle mõistuse: õde tuli trepist alla, millalgi öösel on ta saabunud =) Üldse, olen tegelikult ju emakodus, mitte enda omas. MINU omas pole treppi, kaks tuba ja köök mahuvad ka ühele korrusele.
Aga see siinne ei ole mõnus maja. Kui eile õhtul tulime, vaatas Poeglaps ringi ja ohkas: "Kõik on nii kivist ja tumedaks värvitud ja sünge!" Selgelt oli tal ritsiku kodu värskelt meeles. Palju puitdetaile, hele ja avatud.

Sellega siin võrreldes on mu elamine Mittedepressiivses Väikelinnas oluliselt õdus. Vähemalt pole koju tulles sellist kindlusse-astumise-muljet.

Kunagi hästi ammu ütles mu nüüdse Tütarlapse isa, siis veel mitte kellegi isa, et mu keha on täpselt nagu Shakiral "Whenever, wherever" videos. Siis mõtlesin, et ebausutav kompliment, ta lihtsalt ei ütle kõiki vigu, mis minu omal on, välja.
Nüüd mõtlen, et vist oligi =P

2 kommentaari:

Nele ütles ...

Minule jäi ka Ritsiku maja hinge. Avarus ja puit, puhtad värvid ja päris materjalid. Sain kõvasti ideid, mida visualiseerida ja Universumi poole teele saata.

notsu ütles ...

oih. ma saan teie juttu lugedes alles õieti aru, kui halvasti ma oma ümbrust tähele panen.