teisipäev, 30. august 2016

Loota või mitte?

Vahel ollakse ka minu vastu hea.
Siis olen nii üllatunud,
et isegi ei tea,
kuhu vaimustust väljendada:
nii armas, nii lahke, nii tore!
Muidugi tuleb järgmine mure
muidugi koorem koorma otsa,
need ei saa iialgi otsa,
aga vahel on inimesed minuga nii head!

Huvitav, kas suudaksin samaväärselt nautida,
kui see poleks ootamatu pauk, mida
üldse maailmalt ei lootnud?
Kui see olekski normaalsus,
täpselt nõnda,
nagu ootasingi?
Miskipärast arvan, et siis need rõõmuraasud
üldse ei puudutaks mind nii.

Aga võibolla oleks kokku helgem,
kuidagi lihtsam ja selgem,
kui uskuda, et maailm ongi kena?

Äkki ma siis ei tunneks
end ajuti nõnda katkisena?

2 kommentaari:

  1. kunagi palju-palju nooremana olin ma pigem mittelootmise parteist, üritasin lootmist viinamarjade hapendamisega asendada ja mõtlesin, et sellega saab kah õnne ehitada. aga praeguseks olen pigem lootmist hindama hakanud. see on riskantsem (sest ma saan alt minna), aga kuidagi elusam. ja pealegi on siis vähemalt väikegi võimalus magusaid viinamarju saada.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.