teisipäev, 23. august 2016

Love will tear us apart

On selline romantilise tüki kirjutamise tunne.
Ei, ei, ma pole saanud tagasi võimet armuda ega isegi selle järgi igatsemise soovi. Aga on öö ning mina üleval, sest läksin kempsu ning tülitsesin seejärel pojaga, kes oli 2 asja hästi valesti teinud ja kuna neist ühe tulemus oli, et lükkasin ta telefoni laualt maha, ei õnnestunud ka ignoreerida, vaid pidi tülitsema.
No tema pahandas minu peale, noh.
Mina pidin siis tema nõmedustele osutama ja üldse ta magama käsutama KOHE, sest mis mõttes ta kell 4 öösel veel ei maga?! Muidugi ma enam ise ei uinu selle järel ning olen meeleolus, mis on korraga kibe ja magus.

Augustiöö. Hullumeelselt lõhnav, soe, sombune. Nii hea, nagu raamatust välja toodud lõik, kusjuures sigaretisuits muudab lõhna veel paremaks, mitte ei lõika katki ega lämmata.

Ja ma enam ei tahagi, eksole, aga siiski: võinuks saada minu ja võttis - noh, selle teise?
Jaa, tean, selgitas ning kui ma viimaks aru sain, oli väga mõistlik selgitus, kõik on loogiline - aga no ikkkkkkkkkkagi!
Võinuks saada minu, aga võttis selle teise?!
Loogika siin kaasa ei mängi, hämming ja arusaamatus on puhtalt tunde peal. Ma ju hoidsin teda nii väga. Ma ju arvasin, et ta hoiab mind ka.
Vast hoidiski. Kui nüüd ausalt vaadata.
Kuidas siis kõik NIIIII läks?!



Seepeale läksin magama ja ärkasin praegu.
Nägin unes, et meil oli Keskmaa Ordu pidusöök, millist polnud ka unenäos olnud umbes kümme aastat. Kuigi seal oli ehk vast nelikümmend osalejat ja need ka peamiselt larparid, mitte ordukad (oo, seal on suur vahe!), oli see üsna peen üritus. Kodukas, mille reaalset seisu te näete lingil klikates, oli unes täis uuendatud materjale, inimesed vaatasid pilte kümne aasta tagusest (päris maailmas mitteolnud) üritusest ning olid elevil.
Mina läksin kööki, kus kokaemand tahtis mulle midagi seletada. Istus ilusti laua taga ning rääkis, kuidas pidusöökideks jookide tegemisel peab laskma nii- ja niimoodi marjadel tõmmata ning alati peab mees pöörduma naise poole, kui midagi tahab, see on proua asi talle ulatada, selline on tava.
Mispeale mina valasin talle laual kätte juhtunud esimese joogipurgi sisu kaela, öeldes, et keegi ei pea midagi, igaüks võib teha, mis tahab.
Seda jama, mis siis lahti läks, ma ei hakka kirjeldama, sest üsna samamoodi oleks ka päriselus juhtunud. Söögid lauale ei jõudnud, inimesed valgusid kööki, kes üritas midagi korraldada, et ikka mingigi sööming toimuks, kes arutas teemal "inimeste tunded" ja kui mina tagasi kööki läksin ning seal kaks korda lõugasin, et seisan üleni oma sõnade ja tegude taga, keegi ei kuulanudki.
"Mis haigest inimesest ikka tahta" tundus olevat nii puhas ja üldine suhtumine, et mul ei õnnestunud sellest isegi läbi röökida.
Mispeale ma ärkasin üles.
See oli õudne.

Põhjendada seda, mis ma olen, rongiga, on kombes. Teen isegi nii. Aga pidada seda haiguseks, kui ise tunnen end nõnda hästi, on mulle päris hirmus.
Muidugi, ma ei saagi aru saada, et olen hull - see on hull olemise üks märke. Aga - aga - aga - ma ju omast arust olen normaalne, vastutan oma tegude ja mõtete eest?! Kohata ümbritsejates seda "ah, mis temast ikka tahta, tal on ajukahjustus!" on päris kole.
Oli unes, on päriselus.
Lähen teen selle jubeduse peale kohvi.

Ei, ma päriselt ei alustaks inimesele viie liitri joogi kaela valamisega vastumeelse mõtteavalduse korral, alustaks ikka rääkimisega =)

Mäletate veel seda neljapäeva, mil juhtus jäledus, mida ma üldse võrgupäevikusse kirjagi ei pannud? Mäluga püsilugejad mäletavad, alles oli ju.
Mul siiamaani on "kas ikka tasub?" selle koha peal,et jagada, aga samas - varjad üht asja, varjad oma reaktsioone sellele teiste sündmuste juures, ja kuigi võibolla oledki end ses ühes asjas paremana näidanud, mähid end liigutus-liigutuselt niimoodi varjamisvõrku, et siga ka ei söö. 
Ma tean, mitte ei oleta. Palju võrgupäeviku põhjal Rongimehest teadjaid oli, enne kui oma armumise õnnestumisest siin kiresin?!
Kusjuures kogu selle aja, mis ma tema järgi ohkasin, mingi viis aastat või nii? ei valetanud ma midagi kirja pannes.
Lihtsalt kõike ei pannud. Teemad, mida ei puudutanud või puudutasin ainult ripsmega, üritused, mille emotsionaalsed kõrgpunktid maha vaikisin, kuidas mulle selleks ajaks kustunud valguspulga kaelariputamine oli mu jaoks "Lihtsa tööotsa" ehk tolle ürituse, kust mootorrattaga pilt on, kalleim hetk - kõik sai sõnastatud kui vaikus.

Nii et läheb.
Saate teada, et ma hiljem midagi varjama ega millegi koha pealt vaikima ei peaks =)
Mind lõi jalust maha tõsiasi, et "Tänapäeva" kirjastuse romaanivõistlusel ei saa ma midagi. Nende fb-lehel toodi ära auhindade ja eripreemiate kandidaatide märgusõnad ja minu oma seal ei olnud.
Olin nii löödud, et maailm muutus hämaramaks ning peavalu pole siiamaani päriselt üle, tuleb aga taas, tuikena.

Järgmisel päeval ehk reedel mõtlesin järele, miks see mind nii kohutavalt morjendas - keegi ei saa mult ju ära võtta, et mulle endale meeldib see asi, mille saatsin? Ikka veel meeldib. Olen selle üle taevani uhke. Mul olid ka plaanid B, C, D ja isegi E valmis juhuks, kui romaanivõistlus ei peaks midagi tooma, neist B juba reedelgi käiku läinud. Miks mulle see ebaõnnestumine nii hirmsasti korda läks?!
Avastasin: mulle endale meeldib see romaan küll, aga tõestust, et teistele meeldib ka, ei tulnud. Äkki teiste meelest ongi jama? Äkki ma olengi ainus, kellele see sobib? Üldine seisukoht ongi "käib kah, aga midagi eredat pole"?
Sest ma pole mingi keskmine ja mu maitse on ka eripärane ja et mulle meeldib, ei tähenda üldse, et teistelegi!
Kui oleks tulnud tunnustus, oleks "neile meeldis samuti, päris väga-kitsa-niši toode pole".
Nüüd - oh. See võimalus, et meeldibki ainult mulle, on endiselt õhus.
Tõestust sai ainult "mu kirjutatu pole igaühele".
Mida niigi teadsin.

Aga teate, tegelikult pole enam halba tunnet. Võtsin sündinu omaks, mis möödas, see möödas. Mitte homme, vaid lausa täna on uus päev ning uued tegemised.

Ka uus looming. See romaan on valmis ning tema saatus mõneks ajaks mitte minu käes - kurat, ma juba kirjutasin ta! Tema avaldamisega olen valmis tegelema ainult siis, kui tõesti muud üle ei jää. Plaanide B, C ja D ebaõnnestumise järel.

4 kommentaari:

tühi ütles ...

No kui mitte nüüd, siis millal veel kuluks sulle veel üks pikk lohutuspai ära?
Siit see tuleb: paaaaaaiiiiiiiiii.....

Ma tean neetult hästi, mis tunne see on.

Rents ütles ...

Selle "mitte midagi ei pea" kohta. Loomulikult ei pea mitte midagi, aga üldiselt on ju kokku lepitud, et mängudel on reeglid. Nii et kui sa üldse tahad näiteks korvpalli mängida, pead leppima sellega, et jalaga palli ei puuduta - või mängid üksi. Lusory attitude, noh, iga mängu ja iga spordi aluseks on "the voluntary attempt to overcome unnecessary obstacles." Nii et kui sul on mäng, mille aluseks on "teeme kõike, nagu vanasti", siis on selge, et tekib probleem, kui keegi ütleb, et "okei, teeme muidu kõike nagu vanasti, aga ma tahan oma iPodi kasutada" ja teine nõustub ja ütleb, et "ok, aga ma kannan jooksutosse, sest need on mugavamad" ja kolmas leiab lihtsalt, et ta kallab endale ise juua, sest mingitest traditsioonidest on tal savi. Kui sa tahad mängida mängu nii, et ainult sinu jaoks reegleid painutataks, on teiste jaoks aga asi ebaaus.

väga väga naine ütles ...

=)
Õpeta, jah, larparit tavalisest erinevaid reegleid järgima =)
Ma arvan, meie unenäolise mõtete lahkumineku aluseks polnud mitte see, et ma ei tahtnud reegleid järgida, vaid see, et need olid tema suva järgi kehtivad mingi viikingiajaloo vms reeglid, millel Tolkieni Keskmaaga mingit pistmist polnud ja seega minu meelest Keskmaa pidusöögil täiesti kohatud.
Aga see oli unenägu. Noh =) Hakata näpuga järge ajama, et mis ja kuidas täpselt, on nagu pisut kohatu =)

Anomaalika Q ütles ...

Oh kuu mõju on natuke tugev, siis proovime natukene mahedamaks kruttida. :) https://www.youtube.com/watch?v=wMGwqEt5wu8
https://www.youtube.com/watch?v=d4uA3t9AOUw