reede, 5. august 2016

Öine

Ei, nagu päriselt v?
Tasapisi võtan pilti ette, saan tervemaks ja kõik need tervema inimese mugavused kipuvad juba normaalsetena tunduma. See, et ma kell 2.10 magada ei saa, näib anomaaliana, mida millegagi ära pole teeninud.
Aga no ei saa, noh. Mitte et ma maailmaväsinud poleks, kuid Poeglaps äratas mu uneuimast umbes pool 12 sosinal lausutud arusaamatusväljendusega, mis pärast selgus olema "Miks sa just siis mannaputru tegid, kui ma ära läksin?!", aga mina sain hoopis teistmoodi aru. Olin hirmus unine ning pea võttis mingit veidrat moodi infot vastu. (Ma ei teinud mannaputru, vaid sametsuppi ehk kustardit ja seda ta oli teada saades nõus ka külmana sööma. Keskööl.)
Pärast voodis 777ni lugemine ei tepsinud, loobusin ja tõusin.

Nüüd tahaks viriseda. Kõik on nii halvasti, mind pole kellegi (välja arvatud need neli inimest, kellega rohkem või vähem vahetus kontaktis olin täna) jaoks olemas ja maailm on haud - ent kui olen end välja saanud magada, tundub kõik teistmoodi, tean.

Maailm on haud, sõbrad on varjud ja armastus tühine tunne, vähemalt praegu, mhmh.

Üks saatis vigina peale, et mind pole olemas, lingi.
Algul oli hästi huvitav lugeda, aga kui patofüsioloogiani jõudsin, sain aru, et ei tule isegi 80% klappimist. Mul ei ole tunnet, et maailm on vale või et ma olen juba surnud, mul on lihtsalt tunne, et mind ei ole siia millekski vaja, kui ma pidevaid vastupidiseid kinnitusi ei saa.
Mõnes mõttes on see vabastav mõte - kui mul pole tähtsust, võin teha TÄPSELT seda, mis tahan! - aga langen oma tervemakssaamisega tagasi ka vanadesse mõttemallidesse, ning see tunne, et mind pole maailma tarvis, on periooditi nii tugev, et mul on raske endale meenutada, et maailmal ei ole mind vaja, sind vaja, ühtegi üksikisikut vaja ning see on HEA.
Me keegi pole nii võimsad või vajalikud, et maailm meieta eksisteerimast lakkaks.
Mõistus teab, keha ei tunne.
Ja siis meenutan endale jõuga, et ma ei pea midagi tegema, mida ei taha. Mitte. Midagi. Mitte. Kunagi.
Läheb kergemaks küll, isegi praegu.

Ma arvan, et käin pissil, teen aknal suitsu ja siis kirjutan edasi =) Sest tahan.

Igal teol on tagajärg, aga seegi pole paha kuidagi. See lihtsalt on.

Täna sisseoste tehes vaatasin, et lemmikloomapoes on loomade moekaupadele nagu lipsud, lehvid ja maniskid, allahindlus. Ja ikka imestasin. Nagu mida?! Täiesti mittevajalikele asjadele allahindlus?! Kes kurat ostab selliseid asju, sest odavad? Need, kel raha üle? Need, kellele loom lapse eest ja siis tuleks nende peale ju kulutada?
Ma ei saa aru.
Kust tuleb tahtmine osta midagi täiesti ebavajalikku? Kass ise ei taha lipsu kanda, ta tahab elada oma elu ju kassina, mitte kellegi iluasjana! Aga keegi ostab talle lipsu, allahindlusega, ja rõõmustab ise selle üle?
Inimesed tahavad ikka imelikke asju. Umbes nagu mina vahel suitsu teha =) Ebavajalik, ent rõõmustav just seepärast.
Inimene on ikka veider olla.

1 kommentaar:

Kaur Virunurm ütles ...

Noh, kapitalism elab suuresti selle peal, et tekitada inimestes vajadus uute toodete (või teenuste) järele. Õigemini pole see isegi kapitalism, vaid lihtsalt moodne maailmavaade. Sul on igav, sul on raha, endal on kõik olemas - okei, ostan siis kassile lehvi. Ikka parem kui üldse mitte midagi teha.

(Ma just tulen ühest maailma suurimast kaubamajast ja pea käib kergelt ringi. Niiiii palju inimesi mingeid asju ostmas!!!!)