pühapäev, 18. september 2016

Mis ma siis nüüd olen - 2 aastat

Täna võib ju - mul on surma-aastapäev ja jee!
(Ainult ja ainult endast kirjutada, noh. Ning kuupäevaliselt on!)
Natuke on ikka veider tõdeda, et maailm ei jäänud seisma 18. september 2014. Mitte ainult et teised elasid edasi, vaid minu elus on samuti muutusi, ikka veel tuleb muutusi, inimesed on ka aastal 2015 ja 2016 minussesuhtumisi ja minuga käitumisi teiseks teinud. Nemad räägivad ja teevad, mina räägin ja teen, nemad räägivad omavahel - kõik muutub.
Maailm - toimub. Edasi. Tean küll, et see ongi elu, aga mu peas on ikka tunne, et tegelikult otsib Kõik mingit tasakaalupunkti, kus talle sobib, ja siis maailm sinna jääbki.
Rohkem ei toimu. Happy end. 

Ajataju on ikka veel nihkes, kuigi mõistus juhib mängu ja ütleb mulle, et tegelt seda aega, millest mina üldse midagi ei mäleta, oli napp kuu. Aga siiski tundub kogu 2014 lõpp väga häguse ning samuti igavikupikkuse ajana, sellise justkui-aastatepikkuse mitte-perioodina, mil ma korjasin tagasi kaotatut ja see üldse ei kogunenud nii hästi, kui oodanuks. MisMÕTTES ma kohe jälle ei jooksnud, hüpanud, töötanud, kirjutanud, mõelnud nagu ennegi, niu?

Vahel, kui olen hirmus väsinud, tuleb mulle meelde, kuidas varem oli. Kuidas lihtsalt ei näinud lugeda, sest tekst oli nii topelt, et hoidsin temast aru saamiseks raamatut peast kõrgemal. Panin ühe silma kinni, nii nägin paremini. Praegu teen seda vahel harva ekraani ees, aga muidu ei iial.
Kui joostes põrutan end mõne sammuga ära, meenub, kuidas sedasi oli pea 2015 otsa iga jooksu ajal korduvalt ja korduvalt.
Nii palju olen unustanud. Kui miski konkreetselt meelde ei tuleta, on see info kadunud ning alles siis, kui Poeglapsele õhtujuttu lugedes keel komistab, meenub, kui raske oli vähegi selgelt rääkida.

Seda, kui raske oli teistel minust aru saada, peab nende käest küsima.
Mul on ettekujutus, et pidi keeruline olema. Kui vaatan oma sms-e Lõunalinna haiglast, tõesti vahel ei mõika, mida mingi sõnaga öelda üritasin, ja siis oli mu mõte ometi juba vähemalt nii palju selge, et tahta midagi öelda, võtta telefon, trükkida sõnum sisse ja saata ära. Et trükitu üleni arusaadav polnud, on juba tühiasi =) Ma olin ikka väga katki.
Oot, ma võiksin ju ümber lüüa!

"Mu arust on k6ige vähem pihta sjaand osa on k2nekeskus on mul koige vahem pihta saand. Ei p saagi aidata niisama halisen"

Teine, viis päeva varasem:

"telfefok oman.Kasutada eiOska tule,"

Ei saa öelda, et mul selle aja suhtes nostalgia oleks või ma endale jube targana takkajärgi tunduksin, ent see tunne, et iga pikali veedetud päev on kingitud, kohe aga suudan jälle, kargan taas püsti ja asun tegutsema, on selline, mida ikka veel peletan. Ikka veel tuleb peale.
"Ma VÕIN puhata, kui väsinud olen!" meenutan endale. "Saan niikuinii praegu rohkem tehtud kui tervena, ma VÕIN PUHATA!"
Aga kuskil sisimas on ikka pilkava näoga kamandaja, kes märgib: "Aga sa natuke jaksaks ju veel? Miks siis mitte teha?" ja ma pean talle ütlema, et pistku pea endale persse ja tehku suu lahti, mina nüüd puhkan, tänan väga.

Tegelt ma nii jõhkralt endale ei ütle, ka mitte sellele osale, mis loll on. Lihtsalt muigan tülpnult. Kui keegi teine tuleb samade nõuannetega, ütlen ent küll halvasti.
Mul ei ole vaja, et mind tõugataks rohkemale, et mul soovitataks kannatada hullemat valu ära, veel veidi teha, enne kui lõdvaks lasta. Ma nagunii teen seda ise endale. Valude vastuvõtmine ning rõõmude edaslükkamine tõesti ei ole midagi, mida kellegi teise käest õppida võiksin, olen ses osas ekspert.

Mittelemmikkommentaator andis mulle siin võrgupäevikus ükskord nõu, kuidas raha kokku hoida. Vat sama tunne on: see ei ole isegi vana sandi lonkama õpetamine, see on "Ma olen siin 20 aastat pimedana elanud ja sa tuled nüüd soovitama, et ma peaks ära õppima, kus mu kodul välisuks on? Nagu - kuidas sa ette kujutad, et ma seni elanud olen? Ei vaevu kujutlema?! Nagu palun, ole siis ometi vähemalt vait, su lolle mõtteid ei ole mulle tõesti vaja!"
Mida ma teistelt võtaks, nõuanded, millega mul midagi pihta ka oleks hakata, peaks tulema stiilis: "Kas see on see, mida sa praegu tahad? Jah? Siis puhkle nii palju, kui süda lustib!"
Aga millegipärast ei kiputa mulle seda soovitama.
Ikka pean ise tark olema, pagan küll =)
Ikka. Kuramuse. Veel.
Ja ikka veel on mul raske tõdemusega, et olengi enda suhtes kõige targem inimene maailmas. Leiduvad mõned, keda pean peaaegu sama targaks, kuid arusaamine, et ei saa kedagi pimesi usaldada, ei tohi, kõik, ka need, keda varem üleni targaks pidasin, eksivad vahel oma hinnagutes, on korraga hirmus ning kohutavalt väestav.

Üks, kellele edastasin oma mõtteid valge mära ja ükssarvik olemise kohta, kirjutas nii:

ehhh
ma olen kogu aeg ükssarvikut näinud
ja mõelnud
et mida sa nussid end nende valge mära asjadega
endal on kuradi piik otsaees, mis valgust ja maagiat lõikab

Teda usaldan ka.
Mitte niipalju kui iseennast, aga läbinägelik. Me tunneme mingi 15 aastat vist, ta pole mu vend, aga midagi taolist siiski. Ja nii ongi.
Ma ka nüüd näen.
Nii tore tunda, et mõni minuga vahel ka ühte meelt on. Kogu aeg ei pea end vastuväidetest läbi võitlema, torm ning sõdalane olema. Ei ole päris üksi oma vaadetega endale ja maailmale, on ka mõned samamoodi-nägijad.

Valud? Muidugi. Ikka mõlemad jalad puusast tallani, piirkond nende vahel ja kui alaselg ka valutab, panen valuvaigistava masina kohe sinna tegutsema. Seal ei ole enam "tüütu valu", on hoopis "eriti tüütu valu".
Aga mul kuidagi ei õnnestu edasi anda, kuidas need pidevad valesti-tundumised ei mõjuta väga mu elukvaliteeti. Et jaa, nad on ebameeldivad, kohati lausa häirivalt tugevad, aga mitte vastikud "millestki muust ei suuda mõelda".
Kui pea valutab, võin selle päeva kõige muu mõttes maha tõmmata ja kui ka saan midagi "nii rõve on, et vahet pole, sama hästi võib siis ka midagi teosammul jätkata ju" tehtud, siis mällu jääb päev ikka kui "peavalupäev" mitte "lõpetasin lõputöö-päev". Kui saabas hõõrub, siis natuke võib ju ära kannatada, aga kui juba selge vill ning jalg katki on, siis ikka naljalt selle saapaga ei käi tol hetkel enam.
Kuid need pidevad jala- ja seljavalud on ignoreeritavad. Mällu ei jää.
No on - on. Jama küll.
Kui vaatan oma tulevasele elule, võibolla 50 aastat või rohkem, etteteadmisega, et kogu ajaks valud jäävad, mul oleks "nojah. sitasti vist," aga väga ei huvitaks. Väga ei huvita. No on nii, suur asi küll. Vbla seksi osas oleks, et kui (kuidas on viisakas öelda? häbe? oma aruga ma ütleks kas "vitt" või "jalgevahe", mul selliseid vahepealsed sõnu pole) v*** parasjagu eriti valutab, pole teema. Aga ta ei valuta ju kogu aeg, ainult vahel.
Ning mu võime seksi üldse tähtsaks pidada on pealegi umbes kaheksa korda kasinam kui enne.

Parem pool on jätkuvalt kohmakas ka, jaa. Kui parem käsi või jalg hakkavad tudisema, tean, et olen väga väsinud. Igasugused pisikesed asjad mängivad. Kui mõnes asendis on lihas pinges, võbiseb kergemini, ent kui maksimaalselt lõdvestudes ikka väriseb, on asi päris hull.
Käekiri? Minu arust pole mingit püsivat muutust viimasel aastal toimunud. Et jaa, vahel on parem, vahel halvem, aga loeb põhiliselt see, kui väsinud kirjutamishetkel olen. Kõikvõimalikud paberitäitmiseks kuskil käimised on eriti veidrad - muidugi olen väsinud lihtsalt sellest, et tulin siia juba, ja nüüd te tahate, et ma käsitsi kirjutaks?! Mingi selline rafineeritud piinamisviis?!
Ametlikud paberid on mul eriti jõleda kirjaga täidetud seega.

Vat mälu on nüüdseks korras. Parem kui enne. Midagi unustan vahel harva, aga tõesti vahel harva. Ei pane neid harvu juhuseid ka endale pahaks: ma ei ole asendamatu. Kui mina ei tee, teeb keegi teine - või ei olnudki nii tähtis asi. Aga üldiselt: kui ma ei tee, ei lubagi.

Üleüldine inimlik muutumine.
Ha. Jaa. Vat seda ju ise ei näe - mina peamiselt tõden, kuidas ma ei karda midagi ja mul on hoopis kamam kui varem, mis on kah sama asja erinevad nurgad ainult.
Ma ei karda, et ma kellelegi x-le ei meeldi, et minust mõeldakse halvasti, et kuradi terve audikatäis inimesi pettub, kui ma nende ette esinema minnes pool tundi hilinen (hüpoteetiline olukord ja ega ma siis meelega hiljem läheks - kui ei plaani teha, ei lubagi!), ma ei karda surma ega valu (kuigi väldiksin seda, kui saab), ei karda oma lähedaste surma ega valu (kuigi väldiksin seda, kui saab), ja kuna ma ei karda, mind ka ei huvita eriti. Et "mida nad mõtlevad?!" näiteks.
Et hirm ja ahnus on inimese peamised motivaatorid? Võimalik. Mind ei huvita eriti ka erinevad teooriad inimeste kohta üldiselt. Ma ei ole mingi "üldine", tänan väga, mu lapsed ei ole "üldised", miks mingi inimestest üldiselt rääkiv mõte mulle oluline tunduma peaks?
Aga see on see, mida ise näen.

Üks teine vastas mu vastava uurimise peale:

no mu meelest oled sa üha enam ja enam enda moodi pigem. või ma hakkan harjuma. aga pigem ikka muutud tagasi.  

aga lihtsalt. liikumine, kõne, stiil, natuke ka mõttemaailm. vähem naerad. kergemaid teemasid üldse kõne alla ei võta. aga ma pole kindel, kas see on sinu pärast või lihtsalt inimesed tunnevad, et peale kogu seda värki sinuga kerglastest asjadest rääkida on liiga nõrk ja sa lihtsalt lähed kaasa. 

aga olekski ju idiootne arvata, et käid rongi alt läbi, vedeled pool aastat voodis, siis tuigerdad veel pool aastat, tajud maailma kahekordselt ja valutad üle kere ja oled ikka nii nagu enne.

Kuna tema on ka hea inimene hea peaga (hei, ma ju ei tsiteerikski siin mõtteid, mis mulle ei meeldi!), siis no umbes selline ongi mu hinnangul heatahtlik vaade mulle väljastpoolt.
See osa, mida ise ei näe.

Mida teised ei näe ega tea
* mul on nüüd sisekõnefraas "ei minesta, raisk!", mida mõtlen iga kord, kui pearinglus kõvemaks läheb kui tavaliselt
* ei kasuta enam juuksebalsamit. Pojale ka ei ütle, et oleks vaja.
* ei mõtle enam alailma igal võimalusel: "Uuringud näitavad, et sellistel ja sellistel inimestel on enamasti x. Omast arust olen selline ja selline, aga x-i pole. Peaksin rohkem selline ja selline olema!"
* Olen _väga_ enesekohane. Minu jaoks on arutlemine, kas keegi teine teeb halvasti või hästi, nüüd täiesti võõras, millega seoses olen mitu korda inimesed segadusse ajanud. Nad tõlgendavad mu öeldut nagu mõtleksin kellegi teise tegemiste kohta üldhinnanguliselt, kuid ei mõtle.
Ma võin isegi öelda: "Nii nõme!" Aga see tegelt käib minu enesetunde, mitte teise inimese käitumise pihta.
Ma mõtlen, kas mulle meeldib või ei meeldi. Minu mõjutamine on ainus, mis mulle loeb ja millest rääkima vaevun, mõtlema vaevun, mis mu meelest tegusid väärt on. Aga mingi üldine "see on halb!" või "nii on hea!"?
Haa. Haa. Haa.

Ei, ma ei kahetse. Inimesed lähevad mul ikka ümbert ära, üks teise järel, aga see on neis, mitte minus. Mul võib inimese kaotamisest kahju olla, aga see ei tähenda kuidagipidi, et mul oma tegusid vaadates "Oi, miks ma küll nii tegin?!" peale tuleks.
Ma tegin ja ma ei kahetse.

Kommentaare ei ole: