neljapäev, 29. september 2016

Õitsev floksiaed

Mul on mitmega seda probleemi olnud ning kuna see läheb osaliselt ka teema alla, et mulle ei meeldi nõuanded (välja arvatud kui need on väga minu olukorda järgivad ja kavalad), mis on ka tähelepanekuna üleval, töötas aju selle küsimuse kallal tükk aega vaikselt ning sülgas täna õhtul vastuse välja.

Vaata, mul on pidevalt seda, et kaeblen inimesele oma hädalise olemise kitsast nurka, kõik muu on hästi, ja siis ta korraga hakkab probleemi lahendama. Lahendab ja lahendab ja mina kuulan, suu mentaalselt lahti, sest minu meelest ta lahendab probleeme, mida mul üldse ei ole. Juba tegin oma parima! Kõik on ära tehtud, mida sa siin?!
Üldse pole mingit lahendamist palunud ju! Olen juba probleemid nii hästi ära lahendanud, kui suudan, kui see või teine detail on ikkagi valus ja vilets, siis sellepärast, et seal polegi midagi minuvõimislikku teha, see ongi praegu valus ja vilets ja tuleb lihtsalt üle elada. Näiteks Murca kirjutas just meetodeid, kuidas. 
Kui oleksin mingi oluliselt rumal, rumalam kui teised, oleks nende nõuannete ja probleemilahendustega vast midagi teha, aga praeguses seisus: MIKS?!

Kui ma tahan rääkida sellest, et elu pole praegu õitsev floksiaed, see või teine on nõme ning valus, tahan ma sellest rääkida ja teiselt pai, mitte nõu, kuidas paremini flokse kasvatada! Kui flokside aeg on ümber, nad närtsivad alati ära, kasvata neid kuitahes hästi, kurat! See käibki asja juurde, et vahel on valus, et vahel on öökülmad ja et enamus aastast pole nagunii üldse floksiaeg, kuitahes hästi sa neid ka kasvatad. Nii lihtsalt on!

Aga on mingid inimesed, kes ei usu, et see pole elu, kui haiget ei tee. Niipea, kui mul on valus, hakkavad nad kohe probleeme lahendama. Ilmselt teevad nad seda teistega ka, ma ei ole eriline.

Ja minul on seepeale abitus ja häda lihtsalt sellest, et ma, kurat, ei taha, et mu probleeme lahendataks! Juba lahendasin oma suutlikkuse piires! Lihtsalt, fakkadifakk, kuula ära ja kui sul on küsimusi, kas ma midagi ise valesti ei teinud enne, küsi - mitte ära anna nõu idee pealt, et nagunii tegi.
Ja eriti, ERITI ära lahenda probleeme, mis minu meelest üldse probleemid pole!
Ei, kui on pikaajaline valu, on midagi valesti ja siis tuleks hakata valesid asju õigemateks töötama, jaa. Aga kui on lühiajaline?
Mul on uudis neile probleemilahendajatele: elus saabki haiget. See on osa elust. Dohh.




Mu pojal oli nüüd päris sünnipäev, mitte pidu. Vau. Mul ongi nüüd kümneaastane ja neljateistaastane laps. Mõlemad üleni suured päris inimesed, omade meeldimiste ja mittemeeldimistega.
Olen natu segaduses. Kuidagi tundus 9 veel sellisena, et sain mõelda: mul on üks suur ja üks väike laps. Aga - aga - aga nüüd on KÜMME!
Ei anna end petta enam eriti.

Lisaks olen ikka veel sellest sünnipäevapeost tõbine. Ega polekski aru saanud, sügisel ikka köhitakse vahel, aga tuju läks nii kohutavalt hapuks, et kraadisin.
Nojah.
Kohe sai selgeks, miks nii jõuetu ja õnnetu olen.

29 kommentaari:

Kaur Virunurm ütles ...

Perekoolis oli selle kohta (kunagi väga ammu) pikk lõim ja kindlasti mingites blogides ka.
"Miks mehed tulevad mu probleeme lahendada, kui mina tahan lihtsalt viriseda?".

Ma lahendust pigem ei hakka pakkuma. :)

väga väga naine ütles ...

No kui oleks probleem, mida lahendada =) Aga mul ei ole!
Siis leitakse midagi, mida ikka lahendada saaks ja olen "WTF?!"

Lendav ütles ...

Omaette tase on, kui keegi (näiteks õde, kes on ema käest kuulnud uudiseid minu kohta) hakkab mu probleeme jõuliselt lahendama nii, et ma pole esiteks üldse temaga rääkinud ja teiseks ei ole virisenud (ka emale mitte) ning kolmandaks ei saa ise aru, et mul selle koha peal võiks probleem olla. Helistab ja hakkab seletama, et nii ei tehta (näiteks auto ostsin ma täiesti valesti käitudes) ja mida ma peaks edasi tegema. Ai, kuidas läheb süda täis! Ma ei ole nõu küsinud, ma ei ole isegi vihjanud, et midagi võib valesti või kehvasti olla! Ma saan aru, et ta käitub minuga nii, nagu oma lastega, ta on minust 12 aastat vanem ja harjunud mind pisikesest peast kantseldama. Aga. See oli ammu, väga ammu, kui ma olin tema hoolealune laps! "Nii ei tehta" ja "nüüd sa pead kohe". Võeh. Mis mõttes ei tehta, ma just tegin ju? Ja ma ei pea enam midagi. Ma olen juba nii vana küll, et ise otsustada, mida ma pean ja mida mitte.

väga väga naine ütles ...

=) Jee, keegi mõistab!

notsumaja ütles ...

Üks väga sage keiss on see, kui keegi üritab lahendada probleemi või puuduvat probleemi, mille lahendamise võimalus on ammu möödas. Isegi väga hea lahendus, mida probleemi ajal oleks lausa tarvis läinud, on mõttetu, kui seda pakutakse nädal või kuu hiljem. "nii ei tehta" (pärast tegemist) või "miks sa siis jalgade ette ei vaadanud?"

teine keiss on eri sõnastustes "see on kõik vaid sinu peas kinni", ükskõik, kas mineviku või oleviku või tuleviku kohta. mis on tglt teiste sõnadega öeldult "sa oled väärakas", a miskipärast nii on justkui viisakas.

Seda harrastavad nii mehed kui naised, aga seda käitumisviisi - kui seda teevad naised - hüütakse pigem näägutamiseks. omaette huvitav küsimus on, miks sama asi meeste suust on "probleemilahendamine" ja naiste suust "näägutamine".

notsumaja ütles ...

mul on paar sõpra, kelle seltskonnas öeldakse selle käitumise kohta "aa, see on see "te teete seda valesti" värk" - ühe võrdlemisi õnnetu noormehe järgi, kes siis, kui end tõsiselt kokku võttis, suutis seda ühe päeva jooksul eri sõnastuses öelda igaühele. inimesed kõksivad lõbu pärast sulgpalli edasi-tagasi (mitte ei mängi võisteldes) - heatahtliku naeratusega "te teete seda valesti". tema naine toidab last - "sa ei oska last toita." (sellegipoolest lapse toitmist enda peale võtmata). Keegi tegi talle teed - "sa ei oska teed teha." jne jne. vahel väga harva sattus see ka kellegi ja millegi pihta, kus tõepoolest tema juhendamist oodati, enamasti tegi ta seda nähtavasti puhtalt lõbu pärast. kui ma mustri ära nägin, hakkas mul ka endal olema lõbus mõttes "te teete seda valesti"-bingot mängida.

notsumaja ütles ...

oh. ma jäin veel mõtlema, et ma ei tea, kuidas praegu, aga mingil ajal harrastasid seda väga palju ka lääne-eurooplased ja ameeriklased idaeurooplaste peal.

mis paneb mõtlema, et see on hierarhiline teguviis. Lendava kirjeldus kinnitab seda - vanemalt õelt nooremale, kelleltki, kes eeldab, et tema asi on teise asju otsustada.

notsumaja ütles ...

oh, mul ei lõppegi jutt ja mõtted enam otsa - sellest vaatenurgast on ka selge, miks seda peetakse halvemaks ja "näägutamiseks" kutsutakse, kui see tuleb naiselt mehele.

notsumaja ütles ...

a VVN, kuidas sa suhtud sellisesse probleemilahendamisse, kus mitte ei õpetata "tee nii-ja-nii," või veel hullem, "oleksid võinud nii-ja-nii teha," vaid pakutakse reaalset abi? noh, et peavalurohtu või tuuakse küttepuud tuppa või kakaod vms. isegi kui sa pole seda küsinud.

mul on nagu meeles, et selline käitumine sulle meeldis. ja kui nii, siis ei ole häda mitte probleemilahendamises üleüldse, vaid ainult näägutamises.

väga väga naine ütles ...

Jaa, selline käitumine mulle meeldib. Häda ei ole probleemilahendamises, vaid selles, et mõeldakse välja mingi probleem ja hakatakse mulle pakkuma selle lahendamisviise, samas kui see ei ole üldse minu probleem.

Kaur Virunurm ütles ...

Mis teha.
Mõnele on empaatiat ja EQ-d antud, mõnele ei ole.

Minu peas hakkab "keegi kaebleb oma hädalise olemise kitsast nurka" ja "tahan rääkida ja pai" peale tööle umbes selline mehhanism.
1) tahab pai? põhimõtteliselt petab mult emotsiooni välja? manipulaator sihuke.
2) pai ta järelikult ei saa, see oleks minu poolt allaandmine.
3) aga mida teha, et ta enam ei küsiks?
4) oot, tal oli mingi häda ka. püüaks selle välja uurida ja ära lahendada?
5) seega, ainus arukas käitumisviis on anda talle mingit nõu.

Sisuliselt on see "anna näljasele õng".

Ma võin eespool tekkinud tegevuskavva teadlikult sekkuda. Võin suu kinni hoida, võin ikkagi pai teha, võin eemale tõmbuda, midaveel. Aga mu esmane refleks on ikkagi seesama. Sinu pea ja mõtlemine on ehitatud ühel viisil, minu oma teisel ja neid muuta me ei saa. Peita, varjata - jah.

väga väga naine ütles ...

=) Kusjuures ma võin ka otsesõnu pai küsida, mul ei ole sel teemal mingit tõrget, aga siis annavad inimesed veel vähem, sest siis on otseselt "Pai!" või "Jaa, sa oled mulle kallis!" või "Kallistus!" vaja öelda. Sellest kergem on paljudele ärakuulamine ning mõistvate häälitsuste tegemine.
Nõuandega saab ainult siis läbi, kui ma KÜSIN nõu. Mida on ka ette tulnud. Aga üldiselt mul ei ole vaja nõuandeid, mul on vaja usku, et keegi hoolib must.

notsu ütles ...

Kaur, a kui keegi tahab oma hädast rääkida ja sellest räägib, mispoolest see siis manipuleerimine ja väljapetmine on? täiesti ausalt teeb seda, mida ta tahab teha. Arukam, ausam ja tervem teguviis, võrreldes sellega, kui tahaks rääkida, aga jätaks rääkimata ja siis süüdistaks kuidagi teisi "kunagi teile midagi rääkida ei saa" (a ise pole tglt proovinudki).

teiseks ei saa ma sellest "emotsiooni väljapetmise" asjast üldse aru. kui kellelgi on sitt, siis toe pakkumiseks ei pea ise üldse tingimata tema emotsiooniga kaasa minema.

Ja kui juba lahendustest rääkida - kui lahendamist vajava häda nimi on "X saab liiga vähe pai", siis ei ole _lahendus_ mitte seletamine, et "sa elad valesti, normaalset inimest üldse ei koti, kas keegi teda armastab", vaid lahendus on, ee, rohkem paisid. Kui lahendamist vajav häda on see, et "mingi paratamatu ja vastik tõsiasi ajab mu hulluks, kui ma sellest kellelegi rääkida ei saa," siis lahendus on lasta rääkida.

see ei ole ju isegi emotsionaalse intelligentsuse küsimus, puhtalt loogiline järeldus etteantud eeldustest. ma ise ei ole selles mõttes väga hea EQga, et ma ei saa peale vaadates sageli aru, mida keegi tunneb, ja usun liiga kergesti seda sõnasõnalist infosisu, mida keegi räägib. aga kui keegi käitub selles mõttes ausalt, et ei lase mul oma abivajadust ära mõistatada, vaid ütleb ilusti välja, siis ei ole EQ-vähesusest hullu.

kusjuures ega mul alati ei pruugi olla jaksu või oskust seda emotsionaalset abi pakkuda, mida keegi küsib. a see on siis juba minu asi - kui ma parajasti suhelda ei jaksa, võin ma ju suhtlemist sel hetkel lihtsalt vältida.

notsu ütles ...

apropoo, kui palju selliseid paratamatuid hädasid üldse nõuandmisega lahendamisele alluvad? tüüpiliselt on ju midagi sellist, et pea valutab, aga valuvaigistid ei mõju või valuvaigistit ei ole ja raha kah ei ole või armastatu jättis maha või keegi suri ära või... Hädad, mille vastu saab pakkuda konkreetset abi või kätt hoida, muud midagi.

Nõuandmine aitab selliste väikeste probleemide puhul, kui ma nt tahaks pahempidisilmuseid osata kududa, aga ei taipa lõnga varda peale võtta, või keedan makaronid kliistriks, sest keegi pole mulle kunagi öelnud, et nad tuleb kuuma vette keema panna.

pmst on VVN point ju see, et elus on paratamatult kannatusi, seda tõsiasja ei saa ära muuta. ei lähe kellegi elu täiesti kannatusevabaks, ükskõik kui tubli olla. ja me oleme selle kõik selle supi sees, nii et võiks nagu üksteise vastu solidaarne olla. mitte teha nägu, et kui keegi kannatab, siis ta kindlasti tegi midagi valesti (uskumus, mille äärmuslik väljendus on "ega hea inimesega halbu asju ei juhtu"; variatsioonid on ka, nagu "koer head inimest ei hammusta" jne.)

muist selliseid kannatusi on kõigile tuttavad, muist väheke individuaalsemad, kasvõi juba inimeste erineva kehakeemia tõttu. a paljalt see, et mingi häda - nt see, et inimeste seltskond - või müra - või autoga sõitmine - on raske taluda; või üldse mingi tüütu haigus - on vähemlevinud, ei tähenda ju veel, et see ei oleks päriselt ja/või et see peaks kindlasti tolle inimese enda muudetav olema. muist on jah muudetavad, aga muist ei ole, isegi kui anda nõu, nii et näost sinine.

notsu ütles ...

veel - Kaur, lapsevanemana peaks sa ju selliseid olukordi, kus nõuandmisest pole tolku, küllalt nägema? laps kukub ennast lõhki ja hakkab nutma, sa ei hakka ju selle peale talle nõu andma. ega arva, et see oleks emotsionaalne väljapressimine (mitte et lapsed üldse emotsionaalset väljapressimist ei üritaks, aga ega nad seda kogu aeg ka ei tee ja ma oletan, et lapsevanem näeb päris hästi selle vahe ära, millal on mis).

või kass tuleb sülle ja norib pai. mis sa teed, annad talle nõu või teed pai?

väga väga naine ütles ...

Me oleme kõik selle supi sees =) Nii ilusti öeldud!

Kaur Virunurm ütles ...

Notsu, ma kirjeldan mitte seda, mis on mõistlik, vaid seda, mispoodi minu refleksid töötavad. systeem-1 noh. Ja nagu VVN sissekandest ja muudest umbmääratud viidatud materjalidest järeldub, ei ole ma ainus.

Pane ka tähele, et probleeme on kaks:
1) vvn või kelletahes "tahan paid".
2) minu või kelletahes "jälle ta tahab midagi".

Pai andmine probleemi 2 ei lahenda, sest siis ta tuleb jälle. Ma pean kas pai andmisest järsult loobuma (saa ise hakkama, *****!) või seda kuidagi abiandmisega pehmendama.

Ehk. Nõu andmine ei asenda mitte paid, vaid pikaltsaatmist.

väga väga naine ütles ...

Ka hea selgitus.

Kaur Virunurm ütles ...

Lapsevanemana kinnitan, et on lakkamatult olukordi, kus saabub mingil põhjusel nuttev laps - "ma sain haiget" "mikk võttis mu mõmmi ära" "koolis on liiga palju õppida üüüääää". Mispeale lapsevanem käratab "ära siis rohkem saa" "võta siis tagasi" "õpi siis kiiremini või tee üleüldse midatahes, minu asi see ei ole ja kui tuled uuesti küsima, siis saad sedasama + kolakat".

Ei, see ei lahenda lapse probleemi, vaid ostab mulle hetke aega. Ilmselt peab selle lähitulevikus mitmekordselt või suurusjärgu-kordselt tagasi maksma, aga mõnikord on see seda väärt :)

No et kui ma lahendan tulekahju, siis on mu aja nüüdisväärtuse nii kõrge, et 5 minutit hiljem võin ma vabalt 10x rohkem anda / maksta.

notsu ütles ...

noh, aga kui tegemist on inimesega, kelle eest ei taha hoolitseda ja kes ühtlasi otse nina alla ei roni, siis on alati pikaltsaatmise ja nõuandmise kõrval olemas alternatiiv üldse mitte midagi teha.

a mõnel oleks nagu ettekujutus, et nõuandmine ise ongi suur hoolitsemine, ta ronib oma nõuga hoopis ise teise nina alla ja vaatab ise nõudlikult otsa, millal ometi tänuavaldused tulevad. ja siis on pärast solvunud, kui see nõuandmise siht ta ise pikalt saadab.

väga väga naine ütles ...

Kusjuures minu jaoks on selgelt ignomine ja mittevastamine paremad variandid kui nõuandmine - viimasel juhul ma (praegu) hakkan vaidlema (või varem, oh loll mina, üritasin kuulda võtta), kuid vaikuse või täiesti teise teemaga ju ei vaidle.

notsu ütles ...

ja siis on olemas need, kelle jaoks ignomine ei ole parem variant, aga kes just sellepärast tulevad uue doosi nõuandmise-pealekäratamise järele, ja sel juhul ei saa ennast niiviisi "vabaks osta", isegi ajutiselt mitte. ma olen kohanud mõnda inimest, kes tegutseb pmst sama mustri järgi nagu see, kui lapsed teevad pahandust, et tähelepanu saada - saab sõimata, saab nõu, mis ei ole see, mida tal päriselt vaja on, aga jee, vähemalt tegeldakse!

häda on selles, et see ei rahulda üldse tema vajadust armastuse järele, tähendab, ta jääbki ja jääbki uue doosi järele tulema - nagu näljaajal söövad inimesed mulda, mis jätab mulje, et on midagi söödud, kuigi see ei ole toit - aga ta ise ei oska seda küsidagi mitte, hakkab igaks juhuks kohe tüli norima.

Kaur Virunurm ütles ...

Nii.

Ja nüüd - kuidas mõjutab seda kõike internett?

Kus ma võin suva keskkonnas suva inimese lõime üles võtta ja hakata talle seal kas pai tegema, nõu andma, pai küsima, nõu küsima, pikalt saatma - ja seda kõike kaugelt, ilma füüsilise kontaktiga kaasneva tagasidide ja kehakeele ja emotsioonideta?

notsu ütles ...

see kehakeele puudumine netis tekitab ikka tihti paksu pahandust. emotikonide paljunemine näitab, kuidas inimesed seda probleemi ka tajuvad ja üritavad lahendusi leida.

(muide, kas olete kuulnud sellist emotikoni omavastet nagu "tujunägu"? keegi hiljuti pakkus välja. mumst üle tüki aja üks hea uudissõna, kui see veel käibele ka läheks.)

*

Kaur, lastekantseldamise kommentaari üle lugedes jäi silma, et su kirjeldatud olukordades on sageli hoopis see häda, et laps tuleb su käest just nimelt lahendust nõudma, kui sul pole seda pakkuda. nii et see ei lähe päris sinna paradigmasse, kus üks tahab pai, a teine pakub ainult lahendusi. see on hoopis see keiss, kus üks tahab midagi ja teine vastupidi, tahab, et ta ei peaks temaga üldse midagi tegema. ei pai ega lahendusi.

notsu ütles ...

vabandust teemaliu pärast, aga see info ei taha mul vaka all püsida - emotikonidest (või tujunägudest) veel: üks klassikaline filoloog juhtis veebivestluses tähelepanu sellele, et kui (Lääne kultuuris) kirjavahemärgid tekkisid, siis esialgu just loomuliku kõnerütmi markeerimiseks (oraatorite märkmetes). märgid, mis olid mõeldud suulise kõne iseärasuste kajastamiseks kirjas. ja et selles mõttes on kirjavahemärgid kui niisugused algusest peale emotikonid olnud.

notsu ütles ...

(nii et tglt on see probleem palju vanem kui internet - internetis torkab lihtsalt rohkem silma, sest iial varem ei ole olnud vajadust kirjalikku teksti nii palju eri suhtlusvaldkondi ära katta.)

Kaur Virunurm ütles ...

No kas kirjavahemärgid ei ole siis praegu rütmi markerid? "Pane koma sinna, kus suulises kõnes VÕIKS olla paus" on üsna töötav juhis. Ja kui see juhis läheb eki.ee-ga vastuolla, siis ma loodan lihtsalt, et meie keel püsib pikemalt kui EKI. Ja panen, koma, sinna kuhu, tahan,

Lastele on mul lahendus olemas enam-vähem alati.
Aga:
- mul pole parajasti aega
- mul pole parajasti tahtmist
- ma juba andsin talle selle lahenduse ja on ta oma süü, et ei kuulanud või ei usu
- ma hoiatasin, et kui ta käitub viisil X, saab ta haiget viisil Y, minu töö on sellega tehtud ja juhul Y saagu ise hakkama
- ma üldse arvan, et nii vana laps saagu ise selle hädaga hakkama
- ma arvan, et teemaga peaks tegelema mõni teine täiskasvanu. aga selle teisega ma ise suhelda ei viitsi, sest põhjused. seega jätan ma olukorra süüdimatult lapse enda lahendada
- laps on mu mistahes viisil enne välja vihastanud ja ma maksan ignomisega kätte
- keegi teine on mu välja vihastanud ja ma maksan lapsele edasi
- ...

:)

notsu ütles ...

nii või teisiti ei lähe see rubriiki "üks tahab lohutust, teine pakub lahendusi".

*

mitte et see eriti praegusesse teemasse puutuks, aga ma mäletan lapsepõlvest, et minu enda leitud lahendused (nt "teen koolist kaks kuud poppi") ei sobinud üldse täiskasvanutele.

notsu ütles ...

st ma just nimelt hoidusin lapsena vanematele oma probleemidest rääkimast - selle nimel pingutades, muretsedes enda sisserääkimise pärast jne -, aga ikka oli jama.