pühapäev, 25. september 2016

Preemia

25. september tähistan Poeglapse sünnipäeva.

Kodus. Möödunud aastal oli mingis lasercitys, kuhu ma isegi kohale ei läinud, maksin ära ja siis mu ema oli ohvrimeelselt vastutavaks täiskasvanuks (kes erinevalt minust sõidab ka autoga).
Üle-eelmisel aastal oli vastutavaks täiskasvanuks Poeglapse isa ning peeti Sõjamuuseumis, mina lebasin teadvusetuna haiglas. Tütarlaps kui Suur Inimene on ka oma sünnipäevi nii 2015 kui 2016 minuta pidanud - miska olen saanud natuke neist paganama laste sünnipäevadest välja puhata.
Nii et kui Poeglaps teatas, et tal ei ole mingit ideed oma sünnipäeva osas, ainult ei taha mingit lasercityt, -game'i või värki, mu emakodu ega basseini, ma nii kohutavalt löödud polnudki kodu ja boffermõõga-tegemist välja pakkudes.
Aga nüüd, olles terve päeva pühendanud saabuvale sünnipäevale (ja torti olen nii palju tegema hakanud, et mõõtsin ära, kas suur vaagen külmkappi mahub) on natuke ikka juba löödud tunne küll. Sest oleks veel nii, et homme puhkan end tänasest välja - ei, siis alles kõige hirmsam osa tuleb. 

Nii, tort valmis, aeg üle südaöö

Ei tea, mida head endale ette lubada homse päeva üleelamise puhul. MITTE midagi ei tule pähe, mida õhtuseks preemiaks ootama panna.
Isegi ahvatlevat raamatut pole: hakkasin ühte uut pärast "Viimast ükssarvikut" ja tohutut naudingut lugema ning kuigi esimene peategelane on initsiatsooniriituse ja hingerännakuga hõivatud, mõtlen mina ikka veel sellele, et isa õpetas teda mõõka kasutama "vanadusest kangete liikmete" kiuste ja kui sul on teismeline poeg, kui vanalt sa ta siis tegid, et su liikmed saavad juba vanadusest kanged olla? Ja kus on poisi ema ning miks ta vendadest-õdedest juttu pole? Kas too tegelane vahest oli mingi äti ja umbes neljakümne ja veel viie aasta vanuse naise ajutise voodisooja-otsimise vili, keda siis isa mingite vanematevaheliste kokkulepete tulemusena kasvatab? Või pole isa ta bioloogiline isa üldse?
Need probleemid (millele ma LOODAN mitte vastuse olevat "autor ei mõelnud", ent kardan, et see vastus siiski tuleb anda) nagu takistavad teost nautimast.

Mida ma homme õhtul preemiaks teen?
Kuupäevaliselt juba täna pealegi.
Ah, kirjutan ühele sõbrale. Või kahele. =) Täiega on preemia, mul on kogu aeg kõigiga, kellega tahan suhelda, pidur peal, aint erineva tugevusega, et ma neid oma suhtlusvajadusega pikali ei jookseks.
See on üks väga oluline võrgupäeviku pidamise põhjus - siin ma saan endast rääkida ja kui ei meeldi, ära loe, keegi ei vaata natukenegi viltu. Mitte nagu spetsiaalselt sulle suunatud kirja puhul, mille mittelugemise või mulle lugemisest mitteteatamise korral mul on kohe: "Ahhaa, ta ei taha vastata, jah?! Mida lolli ma siis ütlesin - või tüütan teda oma mõttetu lobaga?!" ning paari päevaga see tunne üha süveneb, enne kui taas leevenema hakkab.
Samas on mul inimesest ju ka kahju, sest kui ta tunneb, et PEAB vastama, muidu olen kurb/pahane/häiritud, on mul eriti nõme ja võimatu olukord käes.

Aga siia saan rahulikult kirjutada. Kes tahab, loeb, kui tahab, annab tagasisidet, kuid keegi ei tunne mingit kohustust.
Nii lahe!
Jaa, siia postituse kirjutamine on ka preemia, ent ma kahte postitust päevas avaldan vaid erandjuhul ning tänane preemia on juba täiega ära teenitud. Olen niiiiiiiiiiiiiiiiii kangelaslik olnud, et võin nüüd teha absoluutselt kõike, mida tahan.
Tahan võrgupäevikupostitust kirjutada =)

Vbla vaatan netist ka kauniste noormeeste pilte. Selle üle veel mõtlen, kas tahan. Kas viitsin. Sest noh, ainult pilt jääb tühjaks, ma ikka pean inimese ja situatsiooni ka taha kujutlema, et päriselt ilus hakkaks. 
Vaata, ma olen tõesti muutunud. Sest 34 aastat ei saanud ma üldse neist printsessipäästmis-fantaasiatest aru. MINA ju päästsin ja kaitsesin oma ettekujutustes! Karistasin ning valisin oma suva järgi. See andis mulle hea tunde ja mul on olnud need ettekujutused nii kaua, kui mäletan (ja mäletan sestsaati, kui olin kahepoolene), mõttemängud kõik jooksid selle pealt, et mina teen ja otsustan. Kui mind usaldati päriselus, kui tundsin, et keegi toetub mulle, mul kohe oli magus ja hea selle pealt.

Ega see ei ole kadunud, aga vahele kujutlen nüüd ka seda, et kui ma üksinda leekides tõrjun kukkuvaid põlevaid tüvesid, võib mingi leekidele immuunne jumalus (no Loki, Lokit ma armastan juba ammmmmmmmu, ammmmmmmmmmmmmu enne Tom Hiddelstoni) mind kaitsta, jahedasse jõkke kanda ning mu põletusi seal jahutada.
See, et ma ei suuda alati kõike ise, on täiesti uus mõte, uus kujutelm.
Aga ma ei suuda. Olen selle haprusega nüüdseks leppinud, ma ei ole alati kõigist kõige vapram ja tugevam, vahel on nii tore, kui keegi ka mind päästab.

Korraga ilus ja hea tunne ning samas õudne, sest selle heaks ma ise ei saa midagi ette võtta, et keegi mind päästa tahaks. Kui tahab, tahab, kui ei taha, ei taha. Tema pall, mina ei saa midagi teha.
Lootmiseks on vaja lihtsalt uskuda, et mind püütakse kinni, kui kukun.
Et mu päästmine pole ainult mu enda asi.
Ja ma usungi - välja arvatud kui mulle taas ja taas ette tuleb, et jube ühepoolne, ma peaks ju omalt poolt ka toetust ja abi pakkuma, ning see valu sees ei lase rahulikult olla.

Ma ei tea, kas mu hinnang võimalikule ühepoolsusele on adekvaatne või rämedalt kallutatud. Vahel tundub, et nagu üha võtaksin - umbes et minupoolne panus on olemas olla aint. Aga siis tuleb "appi, ma ei jõua enam!" ning näib, et annan üle oma võimete ja võib küll abi paluda, ma ju ei jaksa!
Tunne, et ma pole piisavalt hea, ei anna piisavalt, pole abi ära teeninud, tuleb kuidagi liiga kergesti. Rämedalt kallutatud - või nii ongi?

Ma ei tea.

10 kommentaari:

tühi ütles ...

Issand, mulle jõudis alles praegu kohale kui noor sa oled....mu Esimene on sust kõigest poolteist aastat noorem.
Ja tead: parim osa elust on ees. On, sest pole midagi paremat kui neljakümnendad. Oleks ma seda siis teadnud...😀

Kaur Virunurm ütles ...

Need lasercity-id on tegelt täiesti okei kohad. Kui sa oma jõmpsikaga seal kaasas oled, tõmba ise vest sisse ja mine noortega kaklema. Ma käisin - ausalt - ma ei ole ammu nii ligamärg olnud. Adrekas haarab kaasa.

väga väga naine ütles ...

Phmt ega ma vastu oleks, aga kui poeg, suu viltu, ütleb: "Seda ma juba olen teinud," no ei vea ju teda sinna jõuga.
Mul külalisena mängimise vastu poleks raasugi, vbla isegi entusiasm minna, aga võõrustaja-vastutusele lisaks 'itaha midagi. Nagunii on vaimselt rõveraske!

Tänase päeva elasin üle nii, et sisuliselt ei teinud midagi peale toidu (näpu vahelt söödav) vaagnatele panemise, tordi peale vahukoore vahustamise ning lambilt tolmu võtmise. Pärast pesin klaase ja torditaldrikuid ka. Nüüd olen nii väsinud, et ei saa magada.

Ma lihtsalt paljude inimeste seltskonda ei taha ja võõrustajana seda ikka kohe üldse ei kannata.

Kaur Virunurm ütles ...

Ei, ma ei mõelndki, et sa pead poja laser-kuhukuradisse vedama. Lihtsalt, et kui satud, siis ära põe, vaid mine mängi.

Miks ei saa võõrustajana kaasa mängida? Seal on vorm selline, et mäng-paus-mäng-paus-mäng-.... Pausi ajal lükkad tittedele uued joogid ette ja tõmbad uue pirukavaagna vms letile. Mängu ajal on kõik mängimas, sul pole seal niikuinii miskit teha.

väga väga naine ütles ...

Peale nüri näoga seina vahtimise, mis tundub mulle väga ihaldusväärse pausina sotsiaalse pingutuse vahele =)

Kaur Virunurm ütles ...

Mis sotsiaalne pingutus? Lapse sünnipäeval oled sa morsivalamise-tordilõikamise masin. Eriti veel mängutoa-sünnipäeval, kuhu teised vanemad lükkavad oma jõmmid kell xx:00 sisse ja kell xx+3:00 ootavad neid õues. Lapsi sa ei huvita, nende jaoks oled sa tükk mööblit. Kellega sa seal suhtleksid?

väga väga naine ütles ...

Sa ei saa aru =)
Võõrad inimesed minu ümber = sotsiaalne pingutus, isegi kui ma olen teises toeas voodis pikali ja isegi ei näe neid =)

väga väga naine ütles ...

Aa, ja mida ei öelnud - võõrustaja on mul ise võetud vastutus vaadata või kuulata, et kõik oleks õnnelikud. Isegi kui ma reaalsuses ei kuule- vaata midaga peale seina, on see "ma võin ka nii" teadlik valik ning taustal on vastutus ikka olemas. Kui seda pole, on NII PALJU KERGEM.

Katariina ütles ...

Ma saan aru. Ja väga hea oli see su 9:33 seletus sul Kaurile asja tuuma kohta. Pmst seletada surnud jänesele. Iga kord tunnen end halvasti ja imelikuna kui säänseid väljaütlemisi ühe sõbranna seltsis endale luban. A miks ma end halvasti tunnen? Ja miks ta ei võiks lihtsalt ära kuulata ja püüda mõista?
Mu jaoks on laste sünnipäevade puhul raskeim välja mõelda, mida seekord teha. Varsti, ma arvan, teevad nad seda juba õnneks ise.

väga väga naine ütles ...

Aitäh! Kusjuures lugesin selle kommentaari peale enda omad üle. Ja päris ei olnud neid kirjutades väsinud, ei väljendanud asju poolikult, nagu lootes, et lugejad teavad isegi, millest räägin.
Päris ei ole ikka veel väsinud =) Aga Katariina siiski mõistis suuremat osa sellest, mida öelda üritasin =)