laupäev, 10. september 2016

Raha

Praegu on see aeg, kus inimesed eramajade ja õunapuudega panevad värava taha välja kasti või korvi õunte ja vahel ka sildiga "võta tasuta!" vms. Mõned isegi pakivad.
Ma tõin ühe sellise juba-pakitud-kilekoti umbes kilo õuntega koju ning need on nii head õunad!
Kuldrenetid.
Need maitsevad mulle jälle.

Kuldrenetid on mulle elus natuke tähtsad olnud ja vahepeal ma neid ei söönud.
Kunagi septembris nt aastal 2000 olin parasjagu Lõunalinnas ning täis mõtteid, et tuleks ikka semiootikat edasi õppida, kuigi tegelikult kaevas mu sees rebestatud servadega kraave äärmise edasijõudmatuse kaasa toodud kohutav masendus. (Miks ma äärmiselt edasijõudmatu olin: ma ei läinud eksamitele. Käisin terve semestri usinalt loengutes-seminarides, tegin vajalikud kirjalikud tööd ära, aga ei suutnud end mobiliseerida enne eksamit õppima ning ei läinud siis kohalegi.) 
Olin üsna värskelt kolinud Kroonuaia tänavale kööktuppa, mille mu ema ja boonusisa mulle ostsid, ja mul polnud üldse raha.
Nagu ÜLDSE.
Mingeid varusid ka ei olnud, et hoi, elan nendest, kuni laekumine tuleb. (Eee ... mingi 10 krooni oleks ka juba täiesti asi olnud. Tollal polnud mul üldse mitte mingisugust regulaarset sissetulekut ja kuna olin iseseisvust hindavaks kasvatatud, ei julgenud kelleltki küsida ka, nagunii mulle osteti terve korter ju.)
Ja siis ma elasin nädal aega poolest pakist kaerahelvestest, mida siis veega keetsin, ning natuke eemalasuva võõra, aga piirdeaiata aias kasvava puu küljest korjatud kuldrenettidest.

Ega enne ka mingit priiskamist olnud, praetud sibulaga makaronid või tatar ja 200 grammist hakklihast sai neli toidukorda, sest lisasin seda pea näputäite kaupa taimsele toidule, siis oli heam. Aga kui kõik-kõik-kõik oli otsas peale soola, suhkru, toiduõli, loorberilehtede ning kaerahelveste, ketšupit ka polnud - vat siis oli päris viletsus.

Ega ma ei mäleta, kuidas see lõppes. Piletiga Pealinna vanemate ja vanaema külmkapi juurde sõitmiseks polnud raha - ilmselt hääletasin sinna.
Ent seda, kuidas ma tegin soolast kaerahelbeputru veega, sõin õunu, magusat kaerahelbeputru suhkru ja veega, sõin õunu, magusat kaerahelbeputru suhkru, vee ja õuntega ning kui kohutav oli lõpuks neid õunu ja kaerahelbeid nuusutatagi, on meeles. Läks ikka mitu aastat, enne kui ma kuldrenette jälle sööma hakkasin, ent kuna mul ei olnud mingit tõrget teiste õunasortide suhtes, ei olnud see ränk ära kannatada.

Nüüd söön kuldrenette naudinguga, tänan küsimast =)

Võiks mingi pildi ka panna, aga tollest ajast on kõik mitte ainult paberil, vaid rämedalt udused samuti! No kui sattun skänneri juurde, saate mõne uduse noorpõlvepildi siia mõnipäev =)

Siis oli ka rõve elada. Nagu väga väga väga halb, kuigi vist tollal olid mul juba antidepressandid peal - aga see võis olla see periood, mil mulle kuuks ajaks kahel korral kirjutatud rohud olid otsas, psühhiaater oli puhkusel ning tollal polnud mul ju isegi telefoni, et aega kinni panna.
Hästi õudne oli olla ning, mis toona selgelt juhtus: lootus muutus üha pisemaks ning pisemaks.

KOGU oma teadliku elu olin oodanud, et midagi juhtuks, mu kätest väljuksid tahtmise korral maagiajoad või kasvõi kasvaks käeseljale pisike võlulill, kirjutaksin romaani, mille geniaalsus avaks mulle terve uue maailma (see poolik  mustand on mul siiamaani alles, arvutist arvutisse transporditud väga palju aastaid), midagi juhtuks.
Aeg muudkui läks, midagi ei juhtunud ning lootus, et midagi peale halbuste üldse kunagi mu juurde ise, ilma vaeva nägemata, tuleks, muutus üha pisemaks.
Ma õppisin sellest, et passiivsus on kurjast, tuleb tegutseda. Su juurde ei tule midagi - mine ise millegi juurde! Ole ise aktiivne! Ole Muhamed!
Jaa, ma õppisin sellest paljugi. Näiteks ennast surnuks rahmeldama, sest mis mõttes ikka veel ei ole õnnelik, teen siis veel rohkem järelikult!

Ega ma ei naljata, kui ütlen, et õpin praegu esimest korda ja väga hoolega abipalumist.
See on väga väikesest peast sisseõpetatud ja -harjunud, et parem varas kui kerjus. Varas saab vähemalt ise hakkama. Isegi Robin Hoodi raamatus põlgasid lindpriid kerjuseid!
Mul ei olnud üldse raha - no otsisin siis müntide saamiseks läbi välisriideid vanemate koridoris!
Jätsin ema raha eest poeskäimisel ülejäänud raha endale.
Vedasin endale emakodust salaja hapukoort ja riisi ja juustu ja mida iganes toidukapist leidsin.
Hiljem sain aru, et seda ei pea varjama, võin öelda, et võtan toda ja toda. Kui esimese lapse sain, muutus abivajamine ka natuke kergemaks, sest ma ei vajanud endale, vaid lapsele.
Kui laste jaoks, siis päris niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii piinlik polnud ise mitte kõigega toime tulla ja kelleltki abi saada.
Kuid alles viimasel kahel aastal olen jõudnud sinnani, et raha võib ka küsida. Pika sisemise piinata ning summat miinimumi peale, mis veel aitaks, vormimata. Ei pea põdema, et elan endale mittekuuluvas korteris isegi kommunaale maksmata.
Mul on muid väärtusi kui rahateenimine. See ei tähenda, et ma mitte kunagi endale mitte midagi lubada ei tohiks!
Oi, päriselt ka v?

See mõte pole ikka veel üleni omane. Vahel annetavad inimesed neil kõrvalveerus olevatel kontonumbritel (SEBi oma oli tükk aega vale, avastasin, kui üritasin seda numbrit oma emale anda ja üldse ei klappinud) ja siis mul on: "Aaaaa, nii tore! Huvitav, mida ma võin nüüd selle rahaga teha?!" On vaja endale jõuga meenutada, et konkreetselt see raha ei pea minema kohvi ostmiseks, ma võin teine kord teise raha eest kohvi ja vahukoort osta ja selle eest konkreetselt hoopis puuvilju ja sokke ja jäätist, keegi ei pahanda. Ma ei pea tingimata otsima ka vahukoort liitrihinnaga 2.90. Kui olen poes, kus see maksab 3.27 liitri kohta ja mul on parajasti koor puudu, ma võin ka sealt osta.
Keegi. Ei. Pahanda.

Nii keeruline on mõista, et kui pole higi ja vaevaga otseselt palgana teenitud, võib raha ikkagi minu oma olla.
Et mul on muid väärtusi kui rahateenimisvõimekus ja inimesed märkavad seda ning on mu vastu head. Et nii võibki.



Kui olin väike, veel rublaajal, varastasin oma emalt. Ma ei osanud seda kuhugi mujale kirja panna, aga et te ei mõtleks, kuidas olen selle unustanud või varjan.

Kommentaare ei ole: