pühapäev, 30. oktoober 2016

Ebamaiselt hea

Mu vasakpoolsete ülemiste hammaste, täpsemalt kahe neist, kohalt ige sügeleb. Vahel liha süües juhtub nii, ilmselt see on koht, kuhu kiud kinni jääb ning ära ei tule, muudkui ärritab toda iget ja ige sügeleb. See ei ole apsaluutselt esimene kord, ent vastik ikkagi.
Olen väga häiritud.
Et nii pisitillukesest asjast häirun, näitab, kui tohutult hea mul üldiselt on.

Üks mu endine töökaaslane saab tita varsti, arvata mõne nädala pärast. Nii tore!
Olen üleni rõõmus selle üle! Kisub täiesti omaette naeratama ja selline nunnutamise-tunne on kohe sees. kuigi too titt pole veel emast väljas, rääkimata sellest, et ma tolle emaga mingitki reaalelulist sidet peaks.
Aga ta tuleb! Nii LAHE!

Saate aru, lähen üleni leebeks, õrnaks ja rõõmsaks juba seepeale, kui tuleb laps kellelgi, keda kunagi tundsin.
Mulle TÕESTI tited meeldivad!

On ka hästi tore avastada, kuidas taas keegi endine tähtis on mind oma fb-sõprade hulgast eemaldanud. See on naeratamise ja rõõmustamise teema üleni, sest mina eemaldan aint neid, kelle käitumine mulle aktiivselt pinda käib. (Enamasti meessoost isikuid, kes mind külgelöömisega tüütavad ning "ära nii tee"-'st aru ei saa. Ning ka nende puhul enamasti lihtsalt lõpetan jälgimise või äärmuslikul juhul blokeerin,)
Kuna mina ei saada muudkui sõnumeid kellelegi, lähen üleni rõõmsaks, et mõnele nii palju korda läksin, et ta mu aktiivselt ja mulle nähtavalt eemaldas. Ilmselt tahtis, et ma end natuke halvasti tunneksin. Noh, et "oi, mis ma tegin, paganas küll!"
Aga mul on ainult hea meel. Tegin, mis mina tahtsin, talle ei meeldinud kohe üldse, läks ära.

1) Sain lahti inimesest, kes ei võinud kannatada, et ma teen, mida MINA tahan, mitte tema tahtmist.
2) Kusjuures läksin talle enne niipalju korda, et ta tõestas oma nõmedust veel eredalt sellega, et üritas mulle haiget teha.
3) Ma mitte ainult et sain tast lahti, ta näitas mulle oma käitumisega ka ära, et midagi kahetseda ei ole, ongi ainult hea meel, et lahti sain.
Täielik rõõm =)

Be hated.
Nii tore!

See on nagu lakmuspaber. Kui ilmneb, et see või teine inimene ei kannata, et temaga vaidlen ja oma tahtmist (mitte tema oma) teen, ta nördib ning lahkub mu elust - siis too inimene on alati, alati äratuntavalt sotsiopaatiliste joontega isik.
Normaalsed inimesed võivad eriarvamusele jääda, aga nad ei arva must seepärast halvasti, veel vähem on seda "mina enam sinu liivakasti ei pissi!"-värki. Aga sotsiopaatiliste joontega rahvas ei või mu isetegevust taluda. =) Nad solvuvad ja kaovad oma teed, ilmselt minust veel preemiaks halvasti mõeldes.
Nii. Tore.

Ning noh - avastus, et mitte mina pole defektiga kaup, vaid lihtsalt mu lapsepõli veenis mind minupoolse põhjuseta selles, on ... Tead, selle nimel tasus ellu jääda. Seni mul pole olnud tunnet, et jee, selle nimel tasus - mul oli "noh, oleks võinud surra, jäin ellu, olgu, nii on ka hea tegelikult".
Aga see on.

SEE on.
Tasus ellu jääda =)

Sõin ära kaks pannkooki (kui ma hakkasin kogu aeg ja kõike sööma, iga kord, kui vähegi tekkis tunne, et süüa pole otseselt ebameeldiv, hakkasin alla võtma. 3 kg nüüdseks), praegu mõtlen, kas tasuks proovida valgendatud kohvi ka juua või see on siiski liig juba.
Koort kodus pole, sest võtsin teadvusse vastu, et nüüd on must kohv teema ainult. Aga - piima on!
Proovin.
Noooh - natuke parem kui vahepeal, aga mitte nii hea, kui võiks. Hapu maitse suus tuleb vähem esile, aga päris ära pole kadunud.
Ja igemed sügelevad =)

Aa. ja lõputöö esimese versiooni saatsin juhedajale. Mõtsin välja, kuidas panna oma järgmisse ilmuvasse lukku veel SEE sisse ning olen parasjagu järjega seal, et SEDA tegema hakata. Ning lapsed on Tütarlapse isaga maal ja olen täiesti üksi, vastutan ainult enese eest ja jee.

reede, 28. oktoober 2016

Milleks?

No vahepeal kirjutan siis millestki muust.
Mitte et see "pereliikme psühhopaatsete kalduvuste, minu sealt tulnud teadmise, et ma polegi midagi väärt, ja siis seda seisukohta toitvate muude suhete sõlmimise, kus mind ei kiideta"-teema poleks asi, mida veel kaua omaks võtan ja seedin.
Teatud mõttes vägevam raputus kui Rong - Rong oli meeleheide äärmuskontsentratsioonis, aga nüüd on mõistmine. "Izzzzzzzzzzzzzzzzand, kuidas ma seda varem ei näinud! See seletab NII PALJU!"

Aga no selle kohta pole midagi muud öelda kui "võtan omaks, jätkuvalt".

Ma käisin ükspäev ühe kirjastajaga väljas. Tema rääkis mulle pikalt, kuidas raamat võib ju hea olla, aga autor peaks ikka sellele ka mõtlema, kuidas seda müüa, eriti kui tal pole tuntud nime. Kuidas üks raamat näiteks läks avaldamisele, sest autor kirjutas ka pika kaaskirja, kuidas Eestis tuleb just üks teleseriaal ekraanile samal teemal ja kuidas ta sotsiaalmeedias plaanib raamatut reklaamida ning erinevatesse ajakirjanduskanalitesse artikleid pakkuda jne.
Tol hetkel mul polnud midagi öelda, jõin oma lattet ja naeratasin, sest jee ma mingi kiirreageerija olen. Aga hiljem tuli meelde ühe graafilisest disainerist sõbra "ah, ma lähen sealt töölt ära!" mõte, mille omakorda tõi kaasa see, et tollest firmast kavatsetakse eemaldada projektijuhid ning kogu klientidega suhtlemine jääks ka disainerite hooleks.
"Milleks mulle see firma, kui ma kõike ise pean tegema nagunii?! Uusi kliente tooma, vanadega nägu näo vastu arutama - samahästi võiks ju juba iseseisvalt töötada!"

Samamoodi ma mõtlen praegu ka kirjastamisest. Milleks mulle kirjastus, kui nagunii peaksin ise müümise ja levitamisega tegelema?! Mida nad pakuvad, mida ma ise ei teeks? Toimetamist ja kujundamist? Hei, mul on tuttavaid toimetajaid ning disainereid, saaks vast sõbrahinnagagi. Trükkimist? No trükikojaga asjade ajamine ei ole küll see kari, mille taha mu raamat jääks, kui asja ette võtaksin.
Pfff.
Nagu - miks üldse?!

No ma veel vaatan - vbla mõni kirjastus ikka tahab mu romaani ka ILMA, et müümise ja levitamise juures töö ise ära teeksin. Aga no kui ei - mingu ka põrgu, siis teen üldse omal käel.
Aega on nagunii selle kiire asjaga =) Raamat ei lähe halvaks.

Tahaks veel kellelegi halvasti öelda, sest aastate ja aastate jooksul kogunenud viha, millele ma ei arvanud endal õigust olema, pulbitseb sees (muuhulgas saan alles nüüd päriselt aru, et Rongimees lihtsalt ongi äärmulikult enesekeskne ja seepärast ta ei saanud üldse minu eest hoolitseda - see ei tulnud talle lihtsalt pähe). Aga noh - ega minevikku ei muuda nii ehk nii. Téhtud lollused on tehtud.
Mis ma ikka. Elan edaspidi teisiti.

Oh, mošeevastaste kohta saab halvasti öelda rahulikult =)
Te olete lollakad!

kolmapäev, 26. oktoober 2016

Ikka sama teema

DISCLAIMER: väga bioloogilisi detaile sisaldav!

Kuna see sotsiopaatia/psühhopaatiateemaline avastus pereliikmel oli nii mastaapne, üritan nüüd sellega midagi teha ka.
Et ei oleks "nojah, uus vaatenurk, aga see ei muuda midagi".

Üks asi on muidugi see, et mul ei ole huvi uusi inimesi otsida lihtsalt seepärast, et vanu pole enam, vaid nüüd ma teadlikult jagan ära, et need, kes minuga nunnud on, on teema, ja need, kes on "nojah-polegi-nii-vastik", võivad kuu peale minna. Minul nende jaoks aega pole.
Aga teine, kolmas ja neljas asi ..?
Selle tõe omaks võtmine, et sisemine nälg pole mitte mu isiksuseomadus, vaid külge õpitud, võib aega võtta, loomulikult.
Kas on kiiret uute asjade ellu võtmisega?
Ei ole.
Me kõik saame eluaeg elada ja selle aja sees võime teha seda, mis tahame. Vast hakkan midagi tahtma tolle uue teadmise pealt ka =)

Esialgu olen lihtsalt rabatud, kuidas kunagi ei mõelnud sellele, et äkki mu kasvamine ja lapsepõli polnud väga normaalsed.
See ei tulnud mulle üldse pähe. Kui keegi oleks spetsiifiliselt küsinud mu suhete kohta tolle lähedase sugulasega, oleksin rahulikult vastanud "Hirmus head." Ja noh, ikka veel tõden, et meil nagu olid head suhted - lihtsalt hind oli see, et pingutasin end pooleks, et tema heakskiitu ära teenida, ja kunagi ei saanud aru sellest, et "armastust ei saa ära teenida".
Minu kogemuse järgi ju ära teenimine oli ainus võimalus! Mis mingeid variante on veel v?

Muuseas, muuhulgas seepärast ma ei sallinud oma vanaema. Tema puhul nägin seda ärateenimise-värgi jaburust selgemalt. Et nagu, kui mul oleks kõrgharidus ja korralik perekonnaelu, ta hindaks ning armastaks mind kordades enam, ma poleks talle suureks pettumuseks, nagu päriselt olin?
A mingu ka persse!

Muidugi on ta nüüd surnud jne, aga ei, ta pole mulle selle arvelt teragi armsam.

Aga tema tütrega olid asjad subtiilsemad. Me laulsime koos, kui ta veidi vintispäi koos minuga külast koju tuli, ja kuigi ta mulle armastusest just ei rääkinud, oli mul veel 10-aastasena vahel meeldiv võimalus laupäevahommikuti tema kaissu pugeda ning kui nädalavahetus venis, koos Queeni plaati kuulata.
Lihtsalt - kui midagi ei klappinud, oli see minu süü. Mulle väga meeldis haige olla, sest siis minu eest hoolitseti? Minu iseloomuviga muidugi.
Mitte kunagi ei mõelnud ma, et oot, kui see on ainus aeg, kui minu eest hoolitsetakse, võibolla ei ole tegu minupoolse isekusega, kui haigeolemist kõrgelt hindama hakkasin, vaid äkki mu eest oleks võinud ka muidu hoolitseda keegi?!

Oi, ja siis oli see jama menstruatsioonisidemetega!
Praegu mõtlen hämminguga, kuidas niimoodi saama?!
Nagu - neid ei olnud. Kallid või ei olnud neid saada või värki. Aga mul hakkasid päevad, kui olin kümme. Oot, või oli see siiski üksteist? Igatahes vara.

Jaa, seletus, et mis minuga toimub, oli küll, aga et kuskil oleks alati olnud võtta ühekordseid sidemeid, kasvõi korduvkasutatavaid sidemeid või vatti? Ha.
Kasutasin suvalisi lappe, lõikasin puruks väikeseksjäänud pluuse ning kuna ma tegelikult teadsin, et riidest sidemeid peaks korduvkasutama ja pluuse peaks hoidma üldse, mitte neid puruks lõikama ja veriseks määrima, korjasin neid kasutatuna ja salaja telekakasti oma voodi ees. Selle olin endale küsinud, et telekat mängida.
Jaa, ma teadsin küll, et neid veriseid värke peaks keetma, aga mul oli nii häbi! Ma ei saanud ju ema või vanaema juurde marssida, kuivanud verised ja haisvad kaltsud käes, ning küsida, kuidas see sidemete keetmine nüüd käima peakski?
Minu meelest oli menstruatsioon nagunii maailmatu häbiasi. Ja see, et ma lihtsalt - pidin sellega ise toime tulema, sest keegi teine ei teinud väljagi, paneb siiamaani mõtlema, mis krt tolle lähedase sugulase peas toimus?

Aga no ilmselt ta lihtsalt ei mõelnud mu peale sedavõrd, et tõdeda: mul on mingid bioloogilised värgid kehas, mis toovad kaasa iga kuu korduvad ja kõvasti verd tähendavad nähtused.

Igatahes riigikord muutus ning ühekordsed sidemed tulid aasta-paari pärast vabamalt müügile. Mitte et meil ikka nendeks raha olnuks väga (või nii ma arvan, sidemeid igatahes polnud kodus), aga vähemalt vatti oli majas rohkem. Lõikasin puruks ühe ühekordse lina, mis vanaema mulle andis, sest mu menstruatsioonide vererohkus oli vahel linadel ning pükstel näha, sellest sain oma kaheksa sidet.
Viskasin (salaja) vastasmaja ühiskondlikku prügikasti need paari aasta jooksul kogunenud, kuivanud verest jäigad riideesemed ja kergendustunne oli määratu. Aga lihtsalt - kui minul oleks valida, kas osta oma tütrele menstruatsioonisidemeid või perele värsket toitu, muidugi ma ostaks talle menstruatsioonisidemeid, sest neid on VAJA. Elada mõned päevad riisi ja tatra peal oleks mulle ja mu lastele parem - aga meil mu lapsepõlvekodus ei olnud toidupuudust iial majas. Toidukapp oli alati vähemalt pooltäis.
Ma lihtsalt pidin oma muude muredega ise hakkama saama.

Ja ma ei mõelnud varem, et see oli ebanormaalne olukord. Nagu ... kogu teema elas tundetasandil ning tunne oli "minu viga, et ma ei osanud seda menstruatsiooniasja kuidagi paremini ajada".
Fakk.
Fakk.
Et vanemad võiks nagu laste eest hoolitseda, neile asju õpetada? Kui neil on halb, nende eest võidelda? Noh, see on minu "mina teen teismoodi!" nähtavasti. Sest kuigi ma seni absoluutselt mitte midagi oma lähisugulasele ette ei heitnud, oi =) Mina oma lastega teen OLULISELT teistmoodi. Olen teinud, kuni nad elanud on, ja kavatsen ka edasi teha.
Ma olen alati lõvi, kes nende eest võitleb, ent oma kutsikatega on hell ja armas ja pehme. Ainult vahel möiratab, kui sabatutiga mängimine juba liiga valusaks kisub.

teisipäev, 25. oktoober 2016

Oi. Ma vist sain enda kohta NII PALJUST aru!

DISCLAIMER: on täiesti "viimaks näen loogikat!"ääretu mõistmise tunne sel teemal, aga jälle: see ei ole süüdistus. Lihtsalt arutlen, sest viimaks on mul pind.

Mul on kahtlus, et eelmist postitust keegi ei uskunud =) Nt ma küll ei arva tegelt üldse, et tyhi oleks sotsiopaatsete joontega, notsu vaidles minuga ja Kaurist ma üldse ei räägi, tema reaktsioon minu reaktsioonile oli lausa hämmastav. (Te ei näe seda, aga mul oli täielik wtf.)

Aga minu jaoks see on tohutu avastus. Maailma süsteemseks loksumine ses vallas. Värgid, mida ma ei olnud isegi püüdnud mõtestada kuidagi teisiti kui "mina olen veider". Kunagi, kunagi isegi ei mõelnud, et olen mõned asjad endale elukogemusega sisse kasvatanud, mitte need ei moodustanud mind mu sigitamishetkel. Aga kui lähedane sugulane mainis oma sotsiopaatseid jooni, ma sain uue nurga, kust alt oma lapsepõlve vaadata ja oh.
OH!
See seletab NII PALJU!

Näiteks mu põhjatu vajaduse kiituse ja tunnustuse järele. Kui mõtlen, kui vähe ma seda lapsena sain, nii ääretult vähe, et mul on korrad meeles - siis on loogiline, et seda kaevu on nüüd väga raske täita. Ma ei tea, on sada näidet, aga toon ainult mõned, sest ma ei jõua ka nii palju kirjutada.
Arvan, et olin näiteks seitsmene (vanuse panen paika, sest mul on ses mälestuses koos kaks lapsevanemat ja üks lahkus lavalt, kui olin kaheksa), kui kirjutasin luuletuse.
Tervenisti ei mäleta, aga seal olid read:
"Ree peal istub külmaonu,
ree ees longib külmakronu"
Läksin oma saavutust näitama. "See on kunstlik riim," tuli tagasisideks (emane vanem ütles seda, mu isa seal kõrval ilmutas temaga nõusolekut). "Onu ja kronu, need ei tule loomulikult, sa oled seal pingutanud mõelda, see on näha."
Olin suht: "Aga ... aga ..."
Sest see OLI tulnud loomulikult, ma üldse ei klapitanud sõnu, see lihtsalt tuli.
Sellepärast jäi meelde, et täiesti ebaõiglane süüdistus
Sellepärast jäi meelde, et täiesti ebaõiglane süüdistus, aga praegu mõtlen, et krt. Su seitsmeaastane laps on kirjutanud omaette toas, ilma et see koolitöö oleks või midagi, luuletuse. Ja ainus, mida sa ütled, on kriitika riimipaari kohta?! WTF?!

Mul on need vähesed korrad meeles, kui kiita sain, ühe pildi eest kunstitunnis, ühe luuletuse eest, osava viisipidamise eest, ühe hautatud kana eest ja kui olin umbes kaksteist või nii ning rääkisin sellest, kuidas üks naissoost sõber on "nii ilus!" ütles lähedane sugulane, et mina olen ka ilus, veel ilusamgi.
Aga üldiselt - muidu viieline tunnistus, kus aga kirjatehnika oli kolm, oli "sa pead kirjatehnikat harjutama". Ükskord joonistasin pildi ühe vanema kursuse kokkutuleku eel, lasin sellest koopiad teha, värvisin kõik koopiad ükshaaval vildikatega ära, seal peal oli kirjas, et pidage meeles, kuupäev, koht, ning siis viisin need bussidega liigeldes igale poole kohale, kus teadsin vanema kursusekaaslasi elavat. Kleepisin neile ustele.
Reaktsioon mu lähedase sugulase poolt oli: "Nojah." (Siiamaani arvan, et hea pilt oli, muide.)

Kiitust ja tunnustust oli nii vähe, et võtsin endasse püsiteadmise, et pole piisavalt hea, peaksin olema rohkem, peaksin olema parem, ilusam, targem. Kui mind ei tunnustata, ju siis pole piisavalt. Vedasin seda usku endaga kaasa kõik need aastad.
Nüüd:

milleks?
Maailmal ei saa kunagi küll,
normaalsus on hullusärk mu üll!
Ma ei taha!

Võibolla pole asi ainult maailma lõpututes tahtmistes, vaid et neile tõesti, tõesti ei ole vaja vastata, nagu vist normaalse lapsepõlvega inimesed teavad?
Mina aga püüdsin, püüdsin lõputult.

See on üks asi, mida mul ei ole õnnestunud inimestele selgitada. Ma ei tea, kas see on nii arusaamatu siis?
Olin kõik ära teinud, mida suutsin. Olin nii ilus, sportlik ja sale, kui jaksasin, nii hea ema, kui vähegi oskasin, õppisin eriala, mis mulle täiega meeldis, kirjutasin ja kirjutamist armastasin, ning tagatipuks oli mul üürike suhteräbal mehega, keda maailmas kõige rohkem tahtsin.
Ma ei suutnud rohkem teha - ja olin nii õnnetu, et hingatagi oli piinav. Ei näinud tulevikus ka mingit kergenemist.

Ikka ja ikka veel ei tulnud tunnustust? MA EI JAKSA ROHKEM!
Still not good enough.

Mul ei olnud tunnet, et ma midagi väärt oleksin, kui just otseselt rahalist kasu perele sisse ei too. Ainult (rahaline) kulu.

Miks mu meelest ei olnud mu depressioon midagi enneolematut? Jaa, ega mulle koolis ei meeldinud. Aga vbla ei olnud asi koolis - ega mulle lasteaias ka eriti meeldinud. Ega kodus.
Iu, kodus. Hästi palju on laule ja kinnitusi, kuidas kodu on ikka parim paik. Mul küll ei ole kunagi olnud. Välja arvatud kui omaette, nagu päris üksi elama hakkasin. Lapse sain. Teise lapse sain. Need kodud on mulle meeldinud, kus ma omaette elasin - aa, ja üks vahepeal ka, kus lähedase sugulase ja oma boonusisaga mõned aastad elasin.
Aga toda lähedast sugulast enamasti kas polnud seal kodus või ta magas, sest see oli raske aeg talle. Objektiivselt raske. Selline aeg, kus töösse mattuda tuli ning taastumiseks aega ei jäänud, kuni taastumine ise võttis juba kõik aja ära.

Kui juba lugeda oskasin, meeldis mulle raamatukogus =)
Praegu mõtlen, et äkki vedasin depressiooni kaasas juba varasest lapsepõlvest saati? Sellepärast ma ei saanud ka aru, et asjad kisuvad päriselt persse. Nad olid seal perses olnud nii kaua juba, et pfffffff. Selline elu ongi.

Seda, kuidas ma olen eluaeg saanud (nüüd adun, et) täiesti absurdset kriitikat ja üha üritanud olla parem, sest ma olen ju halb, isegi ei hakka kirjeldama.

Selle kõige koostulemus on, et ilmselt tõesti ootan teistelt inimestelt rohkem tähelepanu kui normaalne inimene, sest selleks, et ma tunneks, et mul on kellegi jaoks väärtus, tuleb minus haigutavat üüratut auku täita enne. Ning inimesed lihtsalt ei jaksa.
Aga nagu - mul on ka see sees, et tegelt eeldan, et mulle üldse midagi head ei öelda. Miks ma psühhopaatsete joontega inimestega klappisin:  kui on natuke mõista, et vist meeldin, on juba "jai!" tunne.
Nii et ühest küljest ma nagu ootan palju ja teisalt üldse ei midagi. Phmt elan veendumuses, et ma ei tähenda kellelegi midagi ja panna mind uskuma, et tähendan, on lõputu töö.

Ma ei usu, sest baasilisel tasemel, väikesest saati sissekasvanuna, on mul tunne, et olen ülearune ja halb ja koorem.

pühapäev, 23. oktoober 2016

Sotsiopaadid!

Kuskil hommikuse une ja ärkveloleku vahel ulpides tuli mulle jutuilma-idee.
Kuna ma seda lugu nagunii luua ei taha, üldse ei eruta mu meelt, annan tasuta ära: võiks kirjutada mingist tapjate kutsekoolist, kus on näiteks inimeste teivastamise arvestus ja treenitakse praktiliselt lämmatamist ja tundides kasutatakse ka päris inimesi ning kirutakse, kui ora läheb valesse kohta. Ma täpselt ei tea, kes sealt välja tulevad, aga oletan, et mingid sarimõrvarid ilmselt. Osad õpilased on nii juhmid, et teevad vigu isegi väga lihtsates asjades. Mingi põhikooli-põhjal elukutse selline. Osad on aga juba loomu poolest maniakid, sellised teravad ja terased.
Kas need inimesed, kelle peal õpitakse, vahelduvad kogu aeg või ravitakse terveks ja tulevad jälle tagasi ja saavad selle eest sellist üsna väikest palka (muidugi on töölepingus kirjas, et kui kodanik peaks õnnetusjuhtumi käigus surma saama, keegi ei protesti, see oht on osa tööst), jääb juba kirjutaja meelevalda.
Tema liivakast, tema otsustab =)

Kuskil poole jutuidee loomise vahepeal jäin magama ja nägin küll üsna lühikest, aga meeldivat unenägu, mis polnud teivastamisega kuidagi seotud. Mitte et enam mäletaksin, millega ta seotud oli - mul on uned meeles aint siis, kui mõtlen neile peale ärkamist pikalt ja põhjalikult.

Ilmselt mu võimetus magada oli ka sellest, et ma sõin nii jube vähe. Täna veetsin voodis aega kuni kella kümneni, nii hea oli, miski ei ajanud üles tõusma. Oo. Mm. Nii hea!
Krt, peab vist tõesti-tõesti-tõesti rohkem sööma!

Mul oli üks avastus veel.
Mõtlen, kuidas seda kirja panna, nii et oleks eetiline ja samas tõene ka.
Mu lähedane sugulane rääkis mulle õhinal ühest sotsiopaadi-kalduvustega inimesest, kellele ta vaimse-tervise-haiglas koha välja ajas, ning sellega seoses ka, kuidas ta toda inimest jube hästi mõistab ja tema mõtlemisviisi omaseks peab.
"Kunagi, kui need testid Eestisse tulid ja ma huvi pärast muidugi ka tegin, sain kahes teemas väga üllatavalt kõrged näitajad," ütles ta veel. "Üks neist oli sotsio- (tollal veel psühho-) paatia. Mul on hirmus selged jooned seal!"
Siis ta rääkis veel, kuidas psühhopaatia ei ole kuidagi HALB, see on see, mis ta on, oluline on see, mis temaga teha - mida ma isegi teadsin.
Aga see pani mu mõtlema.

Kusjuures mu kogemus on, et see enda-kangelasena esitlemine
tuleb sellest, et nad ise ka usuvad end kangelased olevat.
Äkki ma ei ole mitte inimsuhetes halb, vaid olen eluaeg sotsiopaatide ligi tikkunud, sest nende suhtlemismustrid on mulle imikust peale tuttavad? Ma ronin nende juurde, kes ei ole empaatilised, vaid kuivratsionaalsed, ja see on mu korduva ja korduva segaduse taust. "Kuidas ta siis aru ei saa?!" ja "Ei, mul on ju valus?!" ja "Ma vist ei loegi midagi, kui mulle nii teha saab?!"
Mu meelest oli niisiis minus asi, ma tegin midagi valesti - aga tegelt on minus vist niipalju viga, et krt ma klapin hästi nendega, kel psühhopaatsed kalduvused lihtsalt?

Oo. Hm. Oo. Sealt see minu eluaeg kestnud pahade eelistamine lugudes, olgu filmid või kirjandus? Ma ju mõistan, miks nad on sellised nagu nad on, keegi pole neid õigesti armastanud lihtsalt! Ja mind on eluaeg saatnud mehed, kes on sotsiopaatilised (mõne juures sain isegi mina aru, et nii pole normaalne, näiteks KEA).
Äkki peaks - noh - nende mittesotsiopaatilistega proovima?!
Aga tõsi on ka, et ma olen oma ajud kohutavalt tõhusateks treeninud nende sotsiopaatide peal, sest kõike oli ju vaja ratsionaalselt seletada, ja mul on raske leida mittesotsiopaatilisi, kelle mõistus mulle samas vastuvõetav oleks =) Mõned on. Naistega, kes on sama lahedad kui nad ise enamasti.

Ma küsin veel vallalistelt last. Ei jaksa midagi muud tekitada püüda.
Lõpuks on see äärmuslikult avameelne külgelöömine ka ju =)

reede, 21. oktoober 2016

Aga tegelt on hea

Jap, see krdi mao ülehappesus on Organismi "Söö ometi!"-nõudlik märguanne.

Kui olen söönud, on tund-paar rahulik, ükskõik mida siis manustan. Rasvast, vürtsist, magusat, kõik kõlbab peale otseselt kommide või šokolaadi. Tühja kõhuga (või valgendatud kohvi joomisel, nuuks) poeb esmalt hapu maitse suhu, kui ikka ei söö, hakkab ka kõht natuke valutama. Sellist atakki, mille sain enne sõja- ja katastroofimeditsiini õppima minemist, pole õnneks hiljem olnud, aga see oli ikka väga rõve. Valu käes valjusti ulgumise ja oksendamisega nii põrandale kui kempsu.

Aga no märguanne oli väga selge.
"Ma tahan süüa!" ütles Organism. "Peamiselt koorekohvist, teest ja sigarettidest elamine ühe sooja toidukorraga päevas ei ole variant. Isegi kui ma kehakaalul ei lase väga alla minna! "
Natuke veider on, et ei lase, aga no ega ma eriti ei kurda. Niigi ilus.

Lihtsalt süüa, kui isugi ei ole, kõht ei tundu üldse tühjana, tundub nii - vale. Sageli ei söögi, lasen suus maitsel üha hapumaks ja hapumaks minna, kuni tunne, et asi läheb ohtlikuks, peale tuleb.
Siis söön. Seda valu ja iiveldust küll tagasi ei taha. Kusjuures ei olnud vastik valu - tugev küll, ent ei kaugeltki nii jäle nagu mu pea- või menstruatsioonivalud. Oli kuidagi konkreetne, mitte kõikehaarav.
Aga iiveldus oli kohutav.
Ei taha. Samas, aitäh, Organism, nii konkreetselt märku andmast, mida vaja on.

Perearstile on aeg järgmisel nädalal. Nexium on ilmselt teema. Ja vähem stressi, oodata on loengut. Ha. Eriti stressialandav.

No nii, tervisest räägitud. Seekord polnud isegi sündsust üritav, mul päriselt on see krmuse hapu maitse suus pidevalt segav ning meelespüsiv nähe.

Tervishoiukõrgkooli raamatukogus pold ajakirja artikliga, mida tahtsin. Netis ka ei ole. On lõputöösse mingit muud vaja. Kurat.

Käisin isasega väljas, ei oleks pidanud minema. (Miks ma küll end ei usalda, huvitav, soolistes asjades =P?) Need poolvõõrad isasinimesed lihtsalt ei saa must raasugi aru, tunnevad üldse huvigi nähtuste peale, mis minu meelest on täiesti ebaolulised, ja hindavad oma seisukohalt mõistust. Ausõna - olla tark sellelt seisukohalt võttes on sama hea, kui olla nende meelest paduloll. Või halvem, sest mind lolliks pidavate lollide kohta saan irvamisi mõelda: "Nii lollil ei saagi õigus olla!" ning end hästi tunda. Kuid kui loll inimene mind targaks peab, tekib tunne, et oot, vbla ma siis polegi?
Et saada päriselt aru, kui suurepärane ma olen, on tõhusalt ajusid vaja enne =)
(Te saate aru, et see on kompliment mu heatahtlike lugejate, muuhulgas ka sinu suunal, onju?)

Täna pean end jälle linna lohistama, enne raamatukogus printimas käies, sest mu tütar otsustas eile õhtul, et ma peaks andma ta koolis ühe avalduse sisse veel enne veerandi lõppu. Mis on tänase pärastlõuna ja õhtu vahel.
Ma ei saa teha seda reisi ka kaks-ühes-nagunii-on-vaja, sest mu poeg võttis oma telefoni (kuhu peaks paraku ainult suuremates linnades leiduvast esindusest uue suurusega sim-kaardi hankima. Mõtsin, et nad teevad telefoni ka lahti seal ja panevad selle sisse, sest mu meeletu füüsiline osavus ei luba nii ise teha. Poeg ei saa jõudu rakendamata ka telefoni lahti, jõudu aga - ta on mul selline mõistlik õnneks - rakendada ei julge) kooli kaasa.
Kuigi ÜTLESIN talle, et ta täna ei võtaks, kavatsen linna minna.

Aga teate: rohkem lihtsalt ei ole millegi üle viriseda. Kõik muu on nii hea! Ilm, sügis, taevas, lõhn! Avan riidekapi, ainult võta, väga palju on ilusat. Ilus mantel õue, head saapad, ilusad kindad. Kui tahan, värvin ripsmeid, kui ei taha, olen niigi ilus.
Külmkapisisu, mittekülma toidukapi sisu ja rahavarusid kokku arvates saan isegi järgmise laekumise hilinedes enam-vähem hakkama. Kui enam ei saa, küsin laekumise järgi. Millegagi ei ole kiiret. Kõigega on aega seda täpselt omas tempos teha. Midagi ei pea.
Nii hea!
Nii kuramuse hea!

teisipäev, 18. oktoober 2016

Ikka šovinist

Päike tõuseb, taevas on roosaka-violetse-sinakasrohelise-beeži-sinisetriibuline ning ainult väga kergelt vananemas täiskuu on ka veel näha.
Nii ilus!
Joon oma musta kohvi (kas te teadsite, et mao ülihappesuse korral on see parem kui valgendatu, sest kofeiin hakkab varem imenduma ning ärritab vähem? Mina ei teadnud ja internet soovitab muudkui piimaga kohvi, ent olles proovinud musta ja valgendatut, on tõesti must märgatavalt parem. Lihtsalt süüa tasub ka kõrvale midagi) ja maailm on hea. 

Vaikselt kirjutan oma lõputööd ning parandan ilukirjanduslikku lugu tähtajaga "see aasta".
See on hea lugu, lugejad paistavad üsna üksmeelsed ses suhtes, aga ametlik toimetaja arvas, et on hea küll, aga kui SEE ja SEE - ise ju kavatsesid, lihtsalt järgmisesse sama maailma loosse? - ka veel teha, oleks veel parem.
Ma siis teen.
Vaikselt.
Kiirustamata.

"Orjatar" on ilus sõna. Toob silme ette mingi graatsilise noore olevuse kannuga õlal ja palja kõhuga, sall-loori ning pikkadest ripsmetest varjatud pilguga, kelle ahvatlevus on ära piiratud sellega, et ori ju, jee sa sellist tahad, aga samas ikkagi olemas.
Aga "ori"? Brr. Täiega inetuid ja ebameeldivaid mõtteid toov.
Ometi on "orjatar" lihtsalt naissoost ori. Veider.
"Orjatar" võib olla omamoodi uhke. "Ori" - ha. Lihtsalt peksa saanud vähe järelikult!
Krt, olen täiega meestel ja naistel vahetegija selle sõna juures!

Teises asjas samuti: panen tähele, et meestele annan andeks oludes, kus naistele mitte. Sest "ei, ma ikka mõistan nende seisukohta ka, nad ongi sellised emotsionaalsed ja õrnad ju!", kuid naiste pihta tuleb samas "mh, nad peaksid ju aru saama! Lollakad!"
Ja nii ongi. Naised peavad olema targad ja mõnusad suhelda, et ma nendega tegeleda tahaksin. Mehed peavad olema targad ja mõnusad suhelda sageli - ent üldse mitte peaaegugi alati. Naisšovinism, täiega.
Ei, muidugi pole see mingi uudis, ma olin naisšovinist ikka väga ammu juba. Aga selle peegeldumist oma elus kuidagi ei näinud. Et ma reaaalselt annangi meestele rohkem andeks, arvestan nende tunnetega rohkem, nad peavad ikka otseselt vastikud olema, et otsustaksin: ei, pole minu inimene üldse. Aga naistega käib otsustamine palju rutem, sest ootan neilt rohkem.
Selge, miks mul on olnud umbes võrdselt nais- ja meessoost sõpru, kuigi vahepeal oli sooline tasakaal mu suhtluskonnas näiteks 7:1 naiste kasuks!


Oleks siis nii, et tahaks meestega magada!
Mul praegu on juba muide tunne, et mõnikord isegi võiks, aga jätkuvalt null orgasmi peale rongi ning milleks?! oleks samuti täiesti omal kohal küsimus. Ei, ma lihtsalt hoian neid rohkem, sest mu meeles on nad õrnemad. Lähevad täiesti katki ammu enne, kui mina üldse midagi välja hakkaks näitama näiteks.
Muidugi on õrnu naisi ja ääretu sisemise vastupidamisega mehi ka. Indiviidide erinevusi märkan ja tunnistan. Aga selline üldine automaatne pilk on ikkagi täiesti šovinistlik.

Ja selle taust on - arvasite õigesti - et nõuan iseendalt nii tohutult ja kuna naised on üldiselt rohkem nagu mina, nad saavad osa sellest ka kaela.
Kui kõik mittesuutmised endale ära põhjendasin: "Ajukahjustus, on normaalne mitte kõike teha," olin enda suhtes ka leebem. Aga paraku - nüüd tuleb see ette ainult mõnikord harva. Hei, ma suudan rohkem kui enne rongi ju, olen targem, enesekindlam ja füüsiliselt umbes sama tugev, mida ma siis endasse lahkemalt suhtuma peaksin?!
Sest see on hea? Sest endaga leebe olemine on mitte ainult tunnetuslikult parem, vaid ka üldtunnustatult targem taktika? Sest kui sa alati kõike ei suuda, oled sa lihtsalt inimene, mitte kuidagi vilets inimene?
Aga mõistus, mõistus mäletab seda. Tunded lähevad oma teed kohe, kui ohjad lõdvemaks lasta!

Oot, seda polegi siin ju veel selgelt välja öelnud ja vbla mõni lugeja ei vea ühendusnööre kokku?
Miks mulle meeldib pai ja nõuanded on kasutud, miks ma sain end tappa hoolimata sellest, et paljud teised pidid haiget saama, miks mul antidepressandid täiega töötavad, ent teraapiad tõid null kasu - see, et midagi TEAN, ei tähenda üldse, et ma seda TUNNEN.
Teadmine ja tundmine on omavahel lõdvalt seotud atribuudid. Mingi seos on, ent oo-kui-kaugele see üks-ühene jääb! 

pühapäev, 16. oktoober 2016

Tegelen oma asjadega

Oo, tere =)
Olles just  4 ja pool tundi maganud, ma rohkem hetkel ei suuda. Väsinud küll, aga mitte unine. Eks ma siis ajan väsinud inimese väsinud juttu, olen tavalisest emotsionaalsem ja jaburam korraga, võibolla ka söön midagi ning joon teed.

Käisin larpamas. Mäng oli hea, hästi tehtud, sobivas asukohas (üks laev Lennusadamas), miljon tehnikat ja värki ka, millega tegelesid teised, ja väsisin loomulikult täiesti surnuks. (Miks ma muidu kell pool kaheksa magama läksin ja natuke pärast südaööd tõusin?)
Ent veider oli jälle avastada, kuidas minu peas on minu-vastutada-värgid ja mitte-minu-vastutada-värgid täiesti lahus. Kui saan midagi teha, tegelen. Kui teised teevad nagunii paremini - tegelegu teised.
Reisikaaslased on kummituslaeval kinni? Lähen oma skafandris järgi mitukümmend meetrit läbi tühja külma kosmose, isegi kui mul on vaid väga udune aimdus, mida lisaks ukse avamisele teha saan. Oleme väga keelatud ja õudse bioloogilise tehnoloogia abil sõitval laeval kesk tundmatut tähesüsteemi? No pahasti küll. Laeva õhutussüsteem on katki? Keskendun ja palvetan lahendust otsides, sest mul on selline erioskus, et vahel tean asju, mida näha pole. Meid sihitakse pommiga, kui see välja lastakse, saame kõik surma, ning olen kõik oma keskendumised ära keskendunud? Nojah. Jamasti.

Kui pole minu meelest minu vastutusala, on üpris kama. Mu loomulik instinkt viib pealegi armastama, mitte kartma ja jälestama. Mul ei tulnud üldse pähe, et bioloogine laev on eriti paha, kuni mulle seda ei öeldud. Kosmosesõdukid on nagunii patused ja hirmsad (tehnoloogia on ses maailmas kurjast) ja et üks tehnoloogia oleks halvem kui teine?
Kes jaksab sellistele pisiasjadele tähelepanu pöörata?

Aga ... aga ... aga ma varem ju jaksasin? Reageerisin emotsionaalselt? Elasin täiega sisse, mind hirmutasid need asjad, mis mu tegelast hirmutasid, imetlesin neid asju, mida mu tegelane, ning mängu ajal mitte ainult mõtlesin, vaid ka tundsin kõike läbi tegelasfiltri, ükskõik, kas olin tänavamõrtsukas või vaga ning peenutsev aadlidaam.
Taam. =)
Nüüd olen nii ebanormaalne, et võin mõneks ajaks küll olla natuke teise nurga all ebanormaalne tegelane, aga normaalset ei suuda endasse võtta. Lihtsalt ei tule. Kulissid paistaksid mõttes kogu aeg kohutavalt kätte, see oleks nii võlts ning vale.

See vastutamisasi on nii selge ja tulem nii erinev vanast minust!
Tollal-vanasti ma eriti ei julgenud vastutust võtta. Mitte seepärast, et jube, aga arvasin alailma, et see või too on must ikka targem-osavam-misiganes-moel-pädevam.
Mis aga ei tähendanud, et ma poleks hoolega jälginud, mida need see-too-keegid-teised arutavad, vahel sõna sekka pistnud, ning kui lõpuks tehti mingi otsus, põdesin, et ma oleks võibolla parema teinud, oleksin vaid sellele pühendunud!
Nüüd? Sellega ma ei tegele, tehke või täisidiootne plaan, vastu ei vaidle. Selle teise asjaga aga tegelen nii hästi kui suudan, ei huvita, kui keegi ka omapoolsete kavade või tegudega segab! Kui väga segab, takistan teda nii tegemast.

Maailm on nii palju lihtsam sedasi, kuid samas jääb ebainimlikkus väga tunda. Olukord on elule väga ohtlik, ent mina ei tegele sellega? No siis vbla saan surma. Vbla saavad teised ka. Pole minu vastutus.
Tegelen Oma Asjadega.

Päris elus on ka nii. Kui Siim Kallas oleks presidendiks saand, oleks ma küll mõelnud, et noh, nõme, aga et seda kuidagi väga hinge võtta?
No selge, oleks mu reaktsioon olnud. Jama küll, aga mina ei vastuta.

Kui miski ei meeldi, ütlen. Fb-s olen mitmes Ukraina-teemalises grupis ja siis ühes kirjutati, kuidas vastaste "sõdur likvideeriti". Mul ei ole midagi erilist selle vastu, et sõjas inimesi tapetakse - no nii on - aga mul on midagi selle vastu, kuidas seda "likvideerimiseks" nimetatakse.
Ütlesin.
Vaieldi.
Ütlesin veel.
Jäängi ütlema, kuni sees istub tunne, et sel mingigi mõte on. Kui tundub, et taon surnud kassi, ütlen, et ma ei näe mõtet rohkem kirjutada ja kõik.
Lill. Olen omad asjad ära teinud, tehku teised, mis nemad tegema peavad.

neljapäev, 13. oktoober 2016

Sittagi pole muutunud vol II

See on jälle tagasi.
Aga ma ju võtan oma ravumeid ja mis mõttes ei ole kõik aja lõputuseni parem kui ilma ja mida veel teha saan?!

Kuid siiski. Tagasi. Täies jõus ja ilus.
Kui ma olen imet teinud, suutnud rohkem, kui arvasin, üle oma piiride (suurepärane) olnud, on väga hea olla. Muidu on selline ebamäärane näriv rahutus, "võiks kuidagi midagi enamat" ja olgu, midagi ei pea, teen vaid seda, mis tahan - aga ma ei ole õnnelik lihtsalt loksudes.
Murda maailm matile maha, tõsta tonni, siis on tõeline tunne. Vahepeal oli sel tasemel keerukas mu jaoks ka oma igapäevased plaanid täide viia, käia iga päev õues, teha trenni, lugeda paberraamatut, kirjutada käsitsi, kirjutada arvutis ja valuvaigistavat-neuroloogiat taastavat masinat kasutada.
Enam ei ole. Asjade ärategemise järel on tuim rutiinijärgimise "noh-jah".

Püüa natuke vähem pingutada? Nojah, aga ...

Ma ju tean, et ükssarvik. Ja torm. Ma ju tean, et ei haihtu kõik mu suurepärasused kahe päevaga, kui pai ei saa. Ma ju tean - aga ei TUNNE.
Tundmine ja teadmine on ääretult erinevad asjad.

Kui ma ei tee parasjagu midagi eredat,
nii et mu silmis ja naha all jooksevad plahvatusjooned,
mida peale vaadates vast vaid aimata võib,
kuid mis seestpoolt kõike valgustavad,
võib mind enda meelest üldse mitte olemas olla -
vahet pole.

Ei, täna tegin jälle midagi kuku-pikali-ebatavalist. Oli tore, kõht täis, meel hea, olemine kerge. Aga see on sihuke lõputu mägi: jälle üritan teha ikka rohkem ja ikka hiilgavamalt, et saada jee mina!-tunne kerre.
Ma ju tean, kui hukatuslik see on, juba proovitud, juba surdud - aga paraku ei ole halba tunnet. Tunne tuleb, kui miski läheb ootamatult hästi või ma vähemalt teen ise midagi ebatavalist.
Siis on hea.
Nii hea!

Praegu on näiteks päris hea =) Nägus, tark (tarkus ning headus on samad asjad ju) ja vapper mees küll ütles, et ta üldse lapsi ei taha, tal on eraelus juba ennegi seetõttu muutused old - aga meil oli tore, aus ja lausa lõbuski, mis on suur asi, arvestades, et hakkasin juba enne üritust Rahva Raamatus tugitooli magama jääma. Istusin, et natu puhata, ja kakskümmend minutit hiljem tõdesin, et kui ma end jõuga püsti ei aja, ei tõusegi. Ei tea, miks täna kõik nii väsitav oli.
Või noh - nii ebanormaalne, kui olengi, ma siiski majutasin rinnus ärevust. Ilmselt see väsitas, kui enda vastu aus olla.
Jõin dramaatiliselt ka ühe konjaki ära, sest kuidagi tuli julguse kogumist markeerida.
Tõsi, küsisin last enne, kui konn saabus, ent noh: pisiasjad-pisiasjad.
Nüüd on hea ere =) Päris tunne. Täna olen olemas!


Rahva Raamatus mängis see. Nii hea.

teisipäev, 11. oktoober 2016

Kogu aeg

Sellest on nüüd paar kuud.
Seni olin maganud külili, jalad kergelt kõveras. Kui ühel küljel polnud enam mõnus, keerasin teisele.
Aga korraga tekkis huvi jalgu sirutada. Lebada kõhuli nagu enne Rongi. Isegi seliliolek oli paar korda hea, mis oli ikka suisa imelik juba. Pärast seda, kui keegi enam ei keelanud mul voodis vaagnafiksaatorite või mõraste selgroolülide pärast külili olla, ma polnud selili maganud mitte kordagi. No hea küll, need korrad nüüd ka ei maganud - ent une-eelne parima asendi otsimine tähendas ka vahepeal selja peal lamamist? Väga veider.
Käed. Kogu aeg, ligi kaks aastat, olid nad une ajal kuskil mu rinna kõrval kõveras olnud, kuid nüüd äkki tahtsin neid sirutada. Magada, ülemine käsi puusal sirgelt. Vahel keerasin külge, et teine käsi teisele puusale panna. Et teist kätt sirutada.
Sellest on nüüd paar kuud.

Umbes nädala eest hakkasid mul liikmed, käed-jalad, ära surema. Või siis hakkasin seda tundma. Vahepealsed kaks aastat ei surisenud tuimalt miski, valu käis, kui ise tahtis, asendist olenemata, liigutamisraskused lihtsalt olid, mingit erilist aistingut kaasa toomata.
Nüüd algasid ärasuremised nagu oleks masin sisse lülitatud, neid muudkui tuli ja tuleb.
Ja ma mõtlen: see on vist hea. Ja ma mõtlen: mu jalad tunnevad vahel muudki kui valu. Ja ma mõtlen: seks?
Vähehaaval, vähehaaval tuleb huvi, tuleb ka suutlikkus, tuleb kehatunnetus: vast juba lähitulevikus võiks proovida ka muud moodi kui tuimast uudishimust aetuna?

Paar kuud pole natukenegi igavik, muidugi, vaid vaevumärgatavalt möödunud sekundid. Nädal? Isegi mitte aeg.
Mis on sulle tuhat aastat? Üks silmapilk.
Olen hetk, olen igavik, olen kõik. Mis on tõeline, kas see, mis oli ja on, või see viiv vahepeal, kui isegi ei mäletanud, et teisiti võiks?

Mulle meeldib püsivalt mõte, et kõik, kõik korraga. Et aeg on tervik. See kuldne valgus ja kuidas ma oma emale soengut tegin 1997 sügisel? On praegu. Kuidas mind kanti murtud jalaluuga trepist üles 2009? Praegu. Koolikoridor 1989, selle jahe lõhn ja tuttavate piltidega autahvel? Praegu. Kõik on kogu aeg olemas, me aint kogeme aega igal hetkel eraldi.
Et ma Rongi ei mäleta, on lihtsalt auk mu mälestustes. Väga personaalne auk. Teised mäletavad aega, mida mina mitte.
Inimaju on ehitatud aega mööduvana kogema, aga isegi see armetu aju saab vahel kahjustada =/

Vahel soovitatakse kohviraha saates marki, mida osta.
Ühte olen juba kolmest poest otsinud ja kuskil pole. Mingi peen värk vist =) Kuna praegu joon umbes neli korda vähem kohvi kui enne, õnneks aega on. Käesolev pakk Tchibot ei tühjene üldse. Pool kruusi mustalt korraga pole nagu SEE.
Isegi kui luban endale koort, pole nagu SEE.
Maitseb - lame.

Aga no - alailma on hapu maitse suus, see ka mõjutab.
Kohvi juua samas tuleb - muidu hakkab pea valutama. See mulle ei meeldi.

Meeldimise ja mittemeeldimisega on imelik.
Ma keeldun mõtlemast, et teen midagi valesti - aga seal on mingi põhjus, miks mu sõpradetagavara kokku kuivab. Kahju on vähestest, aga augud suhtlusmaastikul salgamatud.
Õudne, ma pean uued inimesed kuskilt leidma v?! Mõtegi sellele võtab ohkama!

A noh - kas ma julgen? Muidugi =)
Huvitav, kas on midagi, mida ma ei julgeks? Mida ei tahaks, leidub muidugi, neid tegevusi-värke-mis-see-üldnimi-oleks? võiks kuhjata Džomolungma kõrguseks mäeks. Aga nagu tahaks küll, kuid samas ei julge? Et hirm oleks isegi mingi arvestatav takistus, millest üle saada?
Pähe küll midagi ei tule.
Ei karda midagi.
Kuigi see vist on natuke põhjus, miks inimestest ilma jään. (Natuke on, sest esiteks, kui mul ei ole tore, lähen ise minema, ja teiseks ei jäta midagi ütlemata ega tee nägusid, et mitte teisele vastumeelne olla. Sest ma ei karda talle vastumeelne olla.)

Daki kirjutas ka hirmust oma võrgupäevikusse. Krt, seda lugedes jääb lausa mulje, et olen mingi normaalse inimese vastand.
Lisaks on definitsiooni järgi julgus mitte hirmu puudumine, vaid võime sellest üle olla. Mina ei saagi julge olla, sest mul ei ole võimalik hirmust kõrgemale tõusta, kui midagi enne ei karda. Kartmatu vast aint.
Kuid mida ma üldse karta saaksin?! Mida juba pole olnud?

Jaa, tean, inimesed kardavad ka siis, kui on olnud. Nt valu kordumist.
Mina - ei.
Vbla see ajukahjustus mängib kaasa, kuid sel juhul mulle meeldib kahjustatud olla. Hirmupuudust küll ei tahaks tagasi muutuvat, end uuesti kartust tundvat. See oli nii ebameeldiv ja samas üleni kasutu!

Ei, kõigel on tagajärjed. Mu suhtlusmaastik on kordades kitsam. Pean lausa oma karbist välja sirutuma ja uusi inimesi otsima (mis mõttes ma ei olegi nii tore, kui ise arvan, ja vbla mind ei taheta? ei see on eksklik mulje!), olgugi see raske!
Lihtsalt raskused ei hirmuta mind raasugi. =)

laupäev, 8. oktoober 2016

Sisutühi rõõmustamine

Jätkuvalt on kõik hea.
Sügis on nii hirmsasti mu lemmikaastaaeg.
Ma sedavõrd külmakartlik ka pole, et see takistaks sügist nautimast. Täna tulin emakodust tulema nii, et seljas olid unesokid, mu väga napp pidžaama ja sinna peale visatud dressikas, pikk seelik ja kevadsügisene mantel. Nimelt selgus, et kui tahan postkontorisse minna sedasi, et too veel ka avatud on, pean tormama 10 minuti pärast väljuvale rongile.
Üldse ei olnud hirmus jäätav sedasi paljasääri.

Ostsin poest muudele asjadele lisaks kolm kohupiimataskut ja SÕIN KÕIK ÄRA.
Mõne tunni eest tuli pähe, kuidas äkki on mul mao ülehappesus sellest, et ma muud kaloreidandvat kui vahukoore ja piimaga kohvi tarbin - noh - vähe.
Äkki see on Organismi märguanne, et no söööööööööööööö ometi! Ma ei suuda ka lõputult!

Siis mõtsin veel, et kuna ma tõesti-tõesti ei taha tegelikult kuskilt baaridest oma lapsele isa otsida ka viimase võimalusena mitte, siis on ju kohtinguportaalid! Seal saab kõik ausalt ära öelda ja ei ole mingit häma.

Esmalt proovin siiski nende vallaliste isastega, kes mulle päriselt ka meeldivad. On nagu - loogiline. Pakkumine minuga laps saada on hull kompliment ju tegelt =)
Tean küll seda, aga kuna väga paljud on ewwwww! selle ideegi peale, on juba endal ka "äkki ma teen valesti kuidagi?"
Mu ema ja paar tuttavat aint rääkisid rahast, aga rohkem probleemi ei näinud. Kaks sõpra (jee, mul on kaks sõpra siiski veel!) on olnud leebelt neutraalsed. Lapsed on kumbki oma sugu uue lapse poolt hingega, aga teise soo vastu pikahambalised. Kuid kõik (KÕIK) teised, kellega olen sel teemal kõnelenud-kirjutanud, siinsed reaktsioonid k.a, on pakkunud vastukajasid mahedast halvakspanust rämedani.

Aga mis siis. Maailm on hea. Inimesed on nii ilusad ja head. Kõik saab korda.
Ja ma ei põe =)
Lõpuks - ma ei olegi normaalne. Väga vähesed on keskmised. Otsida õnnelikkust mingitest karja keskmistest rahulolunäidikutest oli tähelepanuväärselt naiivne! Võiks kokku võtta kui "seda ma juba proovisin, ei toiminud".

Ja mu praegused lapsed on ju niiiiiiiiiiiii lahedad!

Kõik muu on ka hästi. Detailidesse laskumata - nõnda hästi, et ei oska midagi enamat tahtagi =)

neljapäev, 6. oktoober 2016

Kreembrülee ja piparmündikakao

On omamoodi lahe lisaks sellele, et kohutavalt õudne, mängida oma kehaga lotot "kas peab veel päeva vastu?"
Organism on väga tahejõuline olnud ning juba kõhklesin väga imesid püüdmast: kui tundsin, et jamaks läheb vist, alati läks ka. Aga seda nädalat alustasin taagaga mao ülihappesuse rõvedast väljundist reedel kahepäevase migreeni jätkupiinaga laupäeval-pühapäeval ning phmt ootasin kõige hullemat, kuid lohistasin end ikkagi Lõunalinna kohale.
Ja nüüd olen juba kolm päeva koolis käinud, suremata, pidevates valudes vaevlemata, isegi täiesti ebafunktsionaalseks muutvate mõtteseisakuteta. Jaa, ma ei näe, sotsiaalsed pidurid on nõrgad, tuigun rohkem kui vaevumärgatavalt, trepist käimiseks võtan mööda seina libiseva õla orientiiriks, sest parem käsi käsipuul hakkab tõmblema ning lendab sealt käsipuult minema - aga ma ei ole täiesti ebafunktsionaalne, aint umbes 2/3.
Mis on väga hea, tõesti väga väga hea minu kohta.

Isegi see, et olen liiga väsinud magamiseks, ei ole mind tegutsemisvõimetuks muutnud. Kuid väsimus kuhjub hoolimata sellest, et mul ei ole mitte mingeid kohustusi (ka enda pandud võtsin maha, trenni ei tee, paberraamatuid ei loe, loovkirjutamine 0, isegi valuvaigistavat masinat ei kasuta) siin peale õppetööl osalemise. Ja kuhjub. Ja kuhjub. Kui kaua ma veel vastu pean? Kas homme saan ka veel? Näu!

Eelnev oli kirjutatud enne, kui oma arvestuse tehtud sain. Ülejäänu on pärast =)

Nii toreheaimeilussuurepärane!
Ei oska isegi väljendada, kui tore!
Nüüd mul ongi aint lõputöö veel viimistleda. Sõja- ja katastroofimeditsiini arvestus tehtud, varugagi veel. Ei läinud napilt.
Õppejõud olid meganunnud.
Tegelt on arvestusepäev üldse reedel.
Ette küsisin lahkelt grupijuhendajalt arvestusviisi, kus ei peaks käsitsi kirjutama ja ta ise pakkus, et tegevused tuleks mul  teha nii, et ma lihtsalt räägin hästi täpselt, juhendan. Olin kohe nõus, sest muidu ajan nt arteriaalsel žgutil 2 minutit rihma aasadest läbi ja kui üldse on aega 5 minutit, on see piiiisut aeglane.
Noh, kõike mulle lubati.
Aga täna praktilisi harjutusi tehes kuidagi küsiti mult palju küsimusi ja lasti hästi täpselt grupikaaslastele öelda, mida teha ja lõpuks ühte amputatsiooni ja õhkrinda lahendasin veel teistest eraldi - ning lõpuks öeldi, et arvestus tehtud, igasuguse hinnaalanduseta, ametlikult läheb kirja, kui kõik teised ka hinded saavad.

Muidugi on mul nii palju selja taga, et ühe arvestuse mitteärategemine tegelt ei oleks suur asi. Lisaks (kuigi ma ise seda ütlen) ei ole ma just loll ning see aine meeeeeeeeeeeeeldis mulle. Aga ikkagi.
Sedasi vargselt, ilma isegi teoreetiliselt mul õppida laskmata (s.t. ma ei oleks tegelt väga õppinud, konspektist tähtsamad mnemoonikud ja vbla ründemürkide osa läbi vaadanud), ühte päeva kokku hoides mulle arvestus ära teha oli neist nii ilmatu armas. Kusjuures kui ma ei oleks ära teinud, oleks mõnel patsiendil täna mängus hukka lasknud saada, oletan, et oleks reedel saanud ka teha.
Aga tegin täna.
Oh, nad on nii toredad!

Mul on lihtsalt nii soe tunne nüüd maailma ja inimeste osas. Kõik on nii head!
Samas, tähelepanelik nagu enda osas olen, ikka märkan tendentsi rõõmustamise ja nautimise asemel sangarlik ja õnnetu olla. Tuleb endale meenutada ja meenutada ja veel kord meenutada, kuidas kui sain arvestuse päev varem tehtud, ei pea seepärast veel reedel trenni tegema, kirjutama ning end kuidagi teistmoodi ja natuke vähem, ent ikkagi ribadeks lahti võtma.
Tegelt ma oleks nagunii kangelane lihtsalt ses osas, et juba tegin nii rasket asja nagu 4 päeva järjest koolis käimine! Ka ametlikult läbikukkununa! Täiega võiksin pärast seda terve nädala puhata ja ikka oleks daalia!
Lihtsalt - seda tuleb endale meenutada. Sangarlikkuse surve soontes on ikka jõhker.

Aga nii ilusat maailma kui praegu, on raskestikirjeldatavalt sulnis vaadata. Nii hea! Nii ilus!

Kreembrüleed ja piparmündikakaod tarbisin enesepremeerimiseks. Aga ausalt - neist veel parem oli see, et ostsin kasutatud raamatute poest endale "Valguse isanda" jälle. See oli mul, aga laenati ära nii 13 aastat tagasi.
Viimane aeg oli tema omamine enda juures taastada. Raudselt mu lemmikzelazny. Kuidas algul puise ja arusaamatuna tundunud lugu puhkeb õitsele nagu lill, lendab siis minema ning kütib maailma kohal hõljudes nähtamatut saaki ...
... ning korraga saad aru, et võibolla jahibki ta just sind - niimoodi ma pole ühegi teise teose lugemisel tundnud.

teisipäev, 4. oktoober 2016

Lahterdan veel

Mitte kuradi keegi
ei oota mult kuradi rohkem
kui nagunii teen.

Noh, vbla ma ise välja arvatud =)

See on lihtsalt nii armas, kuidas mulle vastu tullakse ja minuga lahke ollakse, kui küsin. Nii armas. Nii liigutav.
Samas sain jälle tunnistust, kuidas ei ole minu eripära, et püütakse tubli olemisega hoolitsust ära teenida, see on üldine naiselik. Jälle üks sõber vaatas mulle abitu näoga otsa ja tõdes, et kuigi tema hoolitseb automaatselt, kui teine on haige ja tal on raske, ei ole tulemuseks mitte "saad, mida ise annad" ehk siis hoolitsetakse vajadusel tema eest, vaid lihtsalt harjutakse veel enam sellega, et tema hoolitseb. Kui tema on haige, ikka hoolitsegu.
Nii käibki.

Nagu - mähh. MÄHH. Mina pole küll õige inimene armusuhteid kritiseerima, minu käes pole ükski suhe kolme aastatki püsinud - aga MÄHHHH.
Miski oleks nagu väga valesti isegi minu äärmuslikult leebe pilgu jaoks.
Kas siis - ei ole normaalne üksteise eest hoolitseda, vaid päriselt päriselt päriselt ongi maailm täis mehi inimesi, kes näevad hoolitsust endale suunatud protsessina ning vastatikkus on naiste teiste naiivne lootus?!
Ei, küsimine on tore küll, aga kas siis selline "tal on raske, muidugi ma hoolitsen"-iseenesestmõistetavus on mingi naissoo eripära?! Et ... et ... et nagu ... ilma küsimata taipavad, et hoolitsust vaja, ainult emad?!?! Ja neist ka mitte kõik, ainult osad?!

Oo.
Eluski poleks aimanud.
See pole iroonia. Nii ongi. Ma arvasin, kõik näevad, et vahel on igaühel hoolitsemist vaja, ja kui ma ütlen, et on valus, halb, nüüd on vaja! on see piisav signaal.
Aga kui teiste eest hoolitsemine ei ole enesestmõistetavus? Kui see ongi mingi imelik asi, millele sa tuledki aint nina väga sügaval hunnikus?
Siis muutub arusaadavamaks =)

Vaata, ma ei ole otseselt pahane olnud kellegi peale teemal "kuidas te aru ei saanud?" Aga hämmeldunud? Oojaa.
Sest oleks siis nii, et ma oleks varjanud. Oleks siis nii, et ma ei oleks rääkinud, et ma poleks öelnud, "kuule, praegu minult küsida on rämedalt jõhker!" Et ma poleks korrutanud nagu katkine plaat, kui halb mul on. Ma ei saanud aru, kuidas oli võimalik, et inimesed said jahmunud ja segaduses olla pärast.
"Poleks arvanud, et ta halb nii halb oli," olnuks adekvaatne reaktsioon mu meelest, umbes sihuke oli ka mu enda oma - no et oli väga halb, aga ma siiski üllatasin end sellega, et ennast tapsin seepeale. Kuid "Pole võimalik!"!? Mitteuskumine?! "KUIDAS siis nii?!"

Aga kui sa ei mõtle üldse sellele, et keegi peale su enda võiks vahel hoolitsust vajada? Kui see lihtsalt pole idee, mis sulle üldse pähe tuleks, sest no ta ei tule?
Oo. Kõik muutub korraga arusaadavamaks. 

See ka veel, et mus elas usk (ikka veel pole täiesti surnud), et ole maailma vastu hea, siis on maailm ka sinu vastu hea. Mitte otsene vorst vorsti vastu vahetuskaup, aga midagi karma teemadel ühes elus. Püüdsingi üha parem ja parem olla ja mis kasu mul sellest oli? Kas maailmas hakkasid lõpuks tööle need "Nüüd on piisavalt, that'll do, pig"-mutrid?!
Nääh.
Kuigi ma olen nüüd elus, inimesed on minu vastu hirmus nunnukad ja kui välja arvata see, et mul on hulga vähem sõpru kui enne, on kõik muu parem?
Nii et noh =) Ühe-elu-karma-usksed võivad rahulolevalt pükse kergitada: kuna elan nüüd hästi, vbla ikka tegingi enne hästi ja mittehalvatus, mittelömastatus, mitteidiootsus on LOOGILISED preemiad maailmalt! (See oli nali, saite aru, onju?)

Et ma nüüd õpin ja õpin ja õpin abi küsima, ÜTLEMA, et see või too on mulle rasked, palun abi, ei ole ometi maailma muutunud tagasiside põhjus =)
Või ikka on.
Minu kogemuse kohaselt ei ole üldse nii, et mida annad, seda ka saad. On "mida küsid, seda vbla saad".
Aga mida annad? Haa. Haaa. Haaaaa.
Kuid kas pikaajalised armusuhted saavad üldse millegi muu kui vastastikkususe peal elada?!

Aa, ja mis ma veel mõtsin: vaata, see soov kõigi eest hoolitseda, olla kogu maailma suur õde, vast ei ole emadusele taandatav kuidagi - aga mingi värk sellega ikka on.
Vbla on seos teistpidine: et hoolitsejatele meeldivad ka tited?
Sest mul ei ole iial olnud seda tunnet, et noh, NÜÜD võiks ise ka lapse saada, enne oli iu, väkk.
Olen tahtnud ema olla ja lapsi saada nii kaua kui mäletan. Muidugi oli see esialgu samas kastis mõtetega "mul võiks olla oma leopard, kelle seljas sõita. Ja tiiger! Ja lumeleopard! Ja muidugi lõvi! Minu mõtted, nii et terve kari kaslaskiskjaid korraga, kõik musse ülepea kiindunud ja muidugi mõistavad igat mu lauset!" ja "Oo, kui mina iluuisutaksin seal olümpial, ma valiks SELLE loo ja oleks sellises kleidis, teeksin selliseid hüppeid ja elemente, aga piruette ei teeks üldse, ja võidaksin!" Aga põhimõtteliselt veetsin ma siiski lapseeast suure osa, mõeldes, mis lastele nimeks panna (Kleopatra ja Aphordite olid näiteks päris kaua tüdrukutenimede osas esiotsas, ning siis olid planeeritud  kaksikud poisid nimedega Kalašnikov ja Mauser ning Tiiger, Rahe ja Torm olid sellised neutraalse sooga nimed, mis vahel läksid tüdrukule ja vahel poisile), kuidas neid võiks mul tulevikus olla 5-7 ja kui ma alustasin siis kui alustasin, mul oli kohe mõttes, et jee! Algus tehtud!
Nüüd olen plaanides tagasi tõmmanud oma absoluutse miinimumi ehk nelja lapseni (kuigi mul on väike lootus, et kui kõik sujub üle ootuste hästi, äkki tuleb viis ära), ent seda HETKE, et nüüd võiks lapsi saada, mul iial ei tulnud, sest seda hetke, kus ma lapsi ei tahtnud, mu mälus pole. On üks ja ainus moment hiljem, kui mulle tundus, et sellelt mehelt nüüd ma last ei tahaks, teen aborti, kui rase olen - aga õnneks polnud.

Äkki seal on see, et absoluutne hoolitsus kogu maailma eest (mu elus on nüüd PALJU rohkem inimesi, keda ma ei salli ja kelle eest ei hoolitse, nagu kaheksa /lugesin hiljem mõttes üle/ kolm korda rohkem - kuid need, keda ma ei tunne, on ikkagi anonüümselt meeldivad ja toredad ja ma tahaks, et neil hea oleks) on lihtsalt hoolitsejatel, kellele siis muuhulgas meeldivad ka tited, kelle eest hoolitseda? Kõigil ülejäänutel pole seda? Pole mõtteski?!
Ja see vist ei käi isegi sugu pidi üldse sel juhul. Sest järele mõeldes: mu vend on täpselt nagu mina. Talle ka meeldisid (nüüd pole sel teemal nii 11 aastat rääkinud) tited ja ka tema üritab hoolitseda kogu maailma eest. Et meil on selleks natu erinevad teed, ei muuda, et mootor on sama.

Teha maailm paremaks. Kasvõi natuke, kasvõi tibanatuke!



Ei, siis ma enam laps polnud muidugi, aga kleit ja lugu suht pädesid ja nad olid ka hirmus head =)

Õues on nii ilus, et mul pole sõnu selle kirjeldamiseks. Tumehall taevas, vikerkaar, päikeses leekidena eretavad vahtrapuud ning roheline kuldsete lehtedega maapind.
Arvasin, et Lõunalinna aeg on kevad, ent siin on praegu nii tohutult kaunis!

laupäev, 1. oktoober 2016

Vaprus ei anna hoolitsust

Lõpuks sain aru.
Sest ma olen nii tark ja analüütiline, et kulus aint hästipaljuaastaid, onju.
See meeleheide, mis mind valdab haige olles ja süvendatult siis, kui mul on konkreetselt valus (noh, praegu valutab pea jälle, migreenirohi aitas 3 tundi ja see oli viimane tablett, valuvaigistid leevendavad pisut) on see, et "hoolitsege minu eest, palju ma veel pean tegema, et keegi hooliks ja hoolitseks?!"

Ja ongi täiesti see usk, et kui ma ise hoolitsen teiste eest ja tõmban ennast ribadeks viiel erineval moel, siis lõpuks hoolitseb keegi ka minu eest. Ärateenimise värk.
Ikka ei hoolitse?! No ma siis olen veel tublim, veel vapram, veel ennastsalgavam. Ilmselt ma ei olnud veel piisavalt!

Teate, et see ei toimi, onju?
Et kui keegi jõuab, siis ilmselt jõuab teiste arust ka veidi rohkem?
Ja siis ma lähen konkreetselt pooleks ning inimesed ümberringi on tohutult üllatunud, et kuidas siis nii. Mina olen kogu aeg tublim, et ära teenida hetke, mil ometi keegi taipaks ka minu eest hoolt kanda, ja teised mõtlevad, et "mh, ta teeb nii palju, muidugi ta jõuab".

Sest headust ja armastust ei saa ära teenida. Kes neid annab, see annab. Kes ei anna, ei saa sageli arugi, et midagi valesti läks. Väärtuslik olemine kellegi jaoks ei käi üldse sedamööda, et kui palju sa talle kasu tood.
Abipalumine paistab olema võti, mis inimesed sinu juurde toob. Mitte ärakannatamine ja vapperolu.

Emake maa, kui rõve mul on! Ja praegu on palju parem kui enne, vähemalt ma ei nuta enam häälega, lihtsalt pigistan oma sääri ja surun küüsi õlavartesse ja peopessa, põlvedesse ja reitesse. 

Headust ei saa ära teenida. See kohe üldse ei toimi, kohe üldse.
Palu abi, kui sul abi vaja on. Palu hoolitsust ja seda tuleb, mitte ära ole aina vapper ja looda, et keegi mõtleb: "My turn."
Kui vana ma nüüd olengi, seda sõnadesse pannes? Igatahes noorem, kui mu vanaema surres.
Aga samas - ma pidin ka enne surema, et seda õppida. Vbla teisiti ei olekski õppinud.

Muide, nutmine aitas. Konkreetselt sel ajal oli natuke vähem rõve kui muidu.
Ja siis see ka, et kuna mul migreenirohud mõjusid, ei arva ma enam, et mul on pingepeavalud, lihtsalt rämetugevad. Mul on migreenid, mis vallanduvad pinge peale.

Nii jäle on olla, Ma ei tea, vbla oksendamine aitaks veidi?
Lähen proovin.