reede, 21. oktoober 2016

Aga tegelt on hea

Jap, see krdi mao ülehappesus on Organismi "Söö ometi!"-nõudlik märguanne.

Kui olen söönud, on tund-paar rahulik, ükskõik mida siis manustan. Rasvast, vürtsist, magusat, kõik kõlbab peale otseselt kommide või šokolaadi. Tühja kõhuga (või valgendatud kohvi joomisel, nuuks) poeb esmalt hapu maitse suhu, kui ikka ei söö, hakkab ka kõht natuke valutama. Sellist atakki, mille sain enne sõja- ja katastroofimeditsiini õppima minemist, pole õnneks hiljem olnud, aga see oli ikka väga rõve. Valu käes valjusti ulgumise ja oksendamisega nii põrandale kui kempsu.

Aga no märguanne oli väga selge.
"Ma tahan süüa!" ütles Organism. "Peamiselt koorekohvist, teest ja sigarettidest elamine ühe sooja toidukorraga päevas ei ole variant. Isegi kui ma kehakaalul ei lase väga alla minna! "
Natuke veider on, et ei lase, aga no ega ma eriti ei kurda. Niigi ilus.

Lihtsalt süüa, kui isugi ei ole, kõht ei tundu üldse tühjana, tundub nii - vale. Sageli ei söögi, lasen suus maitsel üha hapumaks ja hapumaks minna, kuni tunne, et asi läheb ohtlikuks, peale tuleb.
Siis söön. Seda valu ja iiveldust küll tagasi ei taha. Kusjuures ei olnud vastik valu - tugev küll, ent ei kaugeltki nii jäle nagu mu pea- või menstruatsioonivalud. Oli kuidagi konkreetne, mitte kõikehaarav.
Aga iiveldus oli kohutav.
Ei taha. Samas, aitäh, Organism, nii konkreetselt märku andmast, mida vaja on.

Perearstile on aeg järgmisel nädalal. Nexium on ilmselt teema. Ja vähem stressi, oodata on loengut. Ha. Eriti stressialandav.

No nii, tervisest räägitud. Seekord polnud isegi sündsust üritav, mul päriselt on see krmuse hapu maitse suus pidevalt segav ning meelespüsiv nähe.

Tervishoiukõrgkooli raamatukogus pold ajakirja artikliga, mida tahtsin. Netis ka ei ole. On lõputöösse mingit muud vaja. Kurat.

Käisin isasega väljas, ei oleks pidanud minema. (Miks ma küll end ei usalda, huvitav, soolistes asjades =P?) Need poolvõõrad isasinimesed lihtsalt ei saa must raasugi aru, tunnevad üldse huvigi nähtuste peale, mis minu meelest on täiesti ebaolulised, ja hindavad oma seisukohalt mõistust. Ausõna - olla tark sellelt seisukohalt võttes on sama hea, kui olla nende meelest paduloll. Või halvem, sest mind lolliks pidavate lollide kohta saan irvamisi mõelda: "Nii lollil ei saagi õigus olla!" ning end hästi tunda. Kuid kui loll inimene mind targaks peab, tekib tunne, et oot, vbla ma siis polegi?
Et saada päriselt aru, kui suurepärane ma olen, on tõhusalt ajusid vaja enne =)
(Te saate aru, et see on kompliment mu heatahtlike lugejate, muuhulgas ka sinu suunal, onju?)

Täna pean end jälle linna lohistama, enne raamatukogus printimas käies, sest mu tütar otsustas eile õhtul, et ma peaks andma ta koolis ühe avalduse sisse veel enne veerandi lõppu. Mis on tänase pärastlõuna ja õhtu vahel.
Ma ei saa teha seda reisi ka kaks-ühes-nagunii-on-vaja, sest mu poeg võttis oma telefoni (kuhu peaks paraku ainult suuremates linnades leiduvast esindusest uue suurusega sim-kaardi hankima. Mõtsin, et nad teevad telefoni ka lahti seal ja panevad selle sisse, sest mu meeletu füüsiline osavus ei luba nii ise teha. Poeg ei saa jõudu rakendamata ka telefoni lahti, jõudu aga - ta on mul selline mõistlik õnneks - rakendada ei julge) kooli kaasa.
Kuigi ÜTLESIN talle, et ta täna ei võtaks, kavatsen linna minna.

Aga teate: rohkem lihtsalt ei ole millegi üle viriseda. Kõik muu on nii hea! Ilm, sügis, taevas, lõhn! Avan riidekapi, ainult võta, väga palju on ilusat. Ilus mantel õue, head saapad, ilusad kindad. Kui tahan, värvin ripsmeid, kui ei taha, olen niigi ilus.
Külmkapisisu, mittekülma toidukapi sisu ja rahavarusid kokku arvates saan isegi järgmise laekumise hilinedes enam-vähem hakkama. Kui enam ei saa, küsin laekumise järgi. Millegagi ei ole kiiret. Kõigega on aega seda täpselt omas tempos teha. Midagi ei pea.
Nii hea!
Nii kuramuse hea!

Kommentaare ei ole: