pühapäev, 30. oktoober 2016

Ebamaiselt hea

Mu vasakpoolsete ülemiste hammaste, täpsemalt kahe neist, kohalt ige sügeleb. Vahel liha süües juhtub nii, ilmselt see on koht, kuhu kiud kinni jääb ning ära ei tule, muudkui ärritab toda iget ja ige sügeleb. See ei ole apsaluutselt esimene kord, ent vastik ikkagi.
Olen väga häiritud.
Et nii pisitillukesest asjast häirun, näitab, kui tohutult hea mul üldiselt on.

Üks mu endine töökaaslane saab tita varsti, arvata mõne nädala pärast. Nii tore!
Olen üleni rõõmus selle üle! Kisub täiesti omaette naeratama ja selline nunnutamise-tunne on kohe sees. kuigi too titt pole veel emast väljas, rääkimata sellest, et ma tolle emaga mingitki reaalelulist sidet peaks.
Aga ta tuleb! Nii LAHE!

Saate aru, lähen üleni leebeks, õrnaks ja rõõmsaks juba seepeale, kui tuleb laps kellelgi, keda kunagi tundsin.
Mulle TÕESTI tited meeldivad!

On ka hästi tore avastada, kuidas taas keegi endine tähtis on mind oma fb-sõprade hulgast eemaldanud. See on naeratamise ja rõõmustamise teema üleni, sest mina eemaldan aint neid, kelle käitumine mulle aktiivselt pinda käib. (Enamasti meessoost isikuid, kes mind külgelöömisega tüütavad ning "ära nii tee"-'st aru ei saa. Ning ka nende puhul enamasti lihtsalt lõpetan jälgimise või äärmuslikul juhul blokeerin,)
Kuna mina ei saada muudkui sõnumeid kellelegi, lähen üleni rõõmsaks, et mõnele nii palju korda läksin, et ta mu aktiivselt ja mulle nähtavalt eemaldas. Ilmselt tahtis, et ma end natuke halvasti tunneksin. Noh, et "oi, mis ma tegin, paganas küll!"
Aga mul on ainult hea meel. Tegin, mis mina tahtsin, talle ei meeldinud kohe üldse, läks ära.

1) Sain lahti inimesest, kes ei võinud kannatada, et ma teen, mida MINA tahan, mitte tema tahtmist.
2) Kusjuures läksin talle enne niipalju korda, et ta tõestas oma nõmedust veel eredalt sellega, et üritas mulle haiget teha.
3) Ma mitte ainult et sain tast lahti, ta näitas mulle oma käitumisega ka ära, et midagi kahetseda ei ole, ongi ainult hea meel, et lahti sain.
Täielik rõõm =)

Be hated.
Nii tore!

See on nagu lakmuspaber. Kui ilmneb, et see või teine inimene ei kannata, et temaga vaidlen ja oma tahtmist (mitte tema oma) teen, ta nördib ning lahkub mu elust - siis too inimene on alati, alati äratuntavalt sotsiopaatiliste joontega isik.
Normaalsed inimesed võivad eriarvamusele jääda, aga nad ei arva must seepärast halvasti, veel vähem on seda "mina enam sinu liivakasti ei pissi!"-värki. Aga sotsiopaatiliste joontega rahvas ei või mu isetegevust taluda. =) Nad solvuvad ja kaovad oma teed, ilmselt minust veel preemiaks halvasti mõeldes.
Nii. Tore.

Ning noh - avastus, et mitte mina pole defektiga kaup, vaid lihtsalt mu lapsepõli veenis mind minupoolse põhjuseta selles, on ... Tead, selle nimel tasus ellu jääda. Seni mul pole olnud tunnet, et jee, selle nimel tasus - mul oli "noh, oleks võinud surra, jäin ellu, olgu, nii on ka hea tegelikult".
Aga see on.

SEE on.
Tasus ellu jääda =)

Sõin ära kaks pannkooki (kui ma hakkasin kogu aeg ja kõike sööma, iga kord, kui vähegi tekkis tunne, et süüa pole otseselt ebameeldiv, hakkasin alla võtma. 3 kg nüüdseks), praegu mõtlen, kas tasuks proovida valgendatud kohvi ka juua või see on siiski liig juba.
Koort kodus pole, sest võtsin teadvusse vastu, et nüüd on must kohv teema ainult. Aga - piima on!
Proovin.
Noooh - natuke parem kui vahepeal, aga mitte nii hea, kui võiks. Hapu maitse suus tuleb vähem esile, aga päris ära pole kadunud.
Ja igemed sügelevad =)

Aa. ja lõputöö esimese versiooni saatsin juhedajale. Mõtsin välja, kuidas panna oma järgmisse ilmuvasse lukku veel SEE sisse ning olen parasjagu järjega seal, et SEDA tegema hakata. Ning lapsed on Tütarlapse isaga maal ja olen täiesti üksi, vastutan ainult enese eest ja jee.

6 kommentaari:

udupea ütles ...

Kuidas Sa avastad, et Sind on see või teine oma sõprade hulgast eemaldanud?

väga väga naine ütles ...

vaatasin mõtlikult ülevalt alla ja alt üles sõpradenimekirja, sest üks ütles, et tema uuel kolleegil olen mina sõprade seas.
Uut kolleegi ära ei arvanud, aga et üks inimene oleks nagu puudu, märkasin.

See on naljakas, kuidas need mitteempaatilised ei saa ise sageli arugi, et neis midagi nagu valesti oleks. Nii ongi ju normaalne?!

Rents ütles ...

"Kuna mina ei saada muudkui sõnumeid kellelegi, lähen üleni rõõmsaks, et mõnele nii palju korda läksin, et ta mu aktiivselt ja mulle nähtavalt eemaldas. Ilmselt tahtis, et ma end natuke halvasti tunneksin."

What? See lähenemine on minu jaoks küll üllatav, sest mina süstemaatiliselt eemaldan inimesi oma Facebooki nimekirjast ainult selle pärast, et ma ei näe põhjust seal hoida inimesi, kellega ma igapäevaselt ei suhtle ja/või kelle postitused mind ei huvita. No mingid endised klassikaaslased, kaugeks jäänud sõbrad, kelle elu enam tõesti ei huvita jne. Ma pole kunagi selle pealegi tulnud, et nad seda märgata võiksid, olen lähtunud eeldusest, et kui mina nende järele ei igatse, ei igatse ka nemad minu järele (seda enam, kui kontakti pole paar aastat olnud). Vahel lihtsalt ei leia kogu selle pahna seest olulisi inimesi üles, siis ikka koristad natuke. Küllap nii mõnedki on ka minu niimoodi enda sõprade hulgast maha kustutanud. Miks sellist asja nii isiklikult võtta, ega maailm ainult sinu ümber ei keerle? Kui ma kellegi maha kustutan, ei taha ma teda enam Facebookis näha, see, mis ta tunneb või teeb, ei huvita mind, selle pärast ma ta ju maha kustutangi. :D

/mõtleb nüüd kõigi nende inimeste peale, kes ilmselt arvavad, et olen neid Facebookist kustutanud, sest pean neid nõmedateks või tülgastavateks või, veel hullem, lihtsalt selle pärast, et nende tundeid riivata.

väga väga naine ütles ...

inimesi on erinevaid =) Kui on selline suundumus, et hoida fb-s aint lähedasi inimesi, palun. Lihtsalt ma kuidagi ei arva, et kõik need ta 565 inimest on talle lähedasemad kui mina, kui me septembris veel rääkisime =)

K ütles ...


Septembris rääkisime tõesti. Rääkisin sellest, et olen meie suhtest emotsionaalselt isiklikel põhjustel täiesti kaugenenud, et sellel suhtel ei ole minu jaoks enam sisu. Kui mõistus soovib suhet alles hoida ja otsib selleks võimalusi, kuid tunded räägivad vastupidist, siis on ühel hetkel mõistlik tõdeda, et see ei tööta ja nii on. Ilmselt see oligi põhjus, miks vestlused muutusid vaidlusteks, mis meile (ilmselt äkki?) kummalegi midagi ei andnud. Tunnete vastu ei saa. Siinkohal - ei ole head ega halba, on isiklikud kogemused ja tõlgendused skaalal mulle sobib - mulle ei sobi. Mulle ei enam ei sobi, nii kahju kui see ka ei olnud, aga see ei tähenda, et ma Sind mingilgi määral halvemaks pean.

Mul on siiralt kahju, et see Sind solvas ja et see FB-st eemaldamine Sind kuidagi riivas. Minu jaoks oli see peale meie septembrikuist vestlust lihtsalt aus ja sirgjooneline liigutus. Öelda, et meie suhe ei tööta minu jaoks enam, ja siis postituste jälgimine varjatult lõpetada, et Sa teada ei saaks? See oleks minu jaoks olnud arg ja ebaaus ja ma püüan olla mitte kumbki neist. See, et kahju on... on mõistetav, minul on ka.

Igalühel on omad punased jooned, mille ületamist on raske mõista. Kuna ma väga hindasin meie suhet, siis ma seekord ignoreerisin seda, et kaks punast joont põlesid ja keerasid mu tagurpidi, ma püüdsin oodata ja vaadata, et äkki ma tulen kuidagi sellest mustrist välja ja leian mingi uue aluse, et neid kahte punast tuld ignoreerida. Aga küllap nad muutsid mu vaatenurga ikkagi nii ebaobjektiivseks, et ma ei saanud sellega hakkama. See aja pikkus, mil ma siiralt püüdsin, näitab lihtsalt seda, kui väga ma meie suhet hindasin. Aga ühel hetkel tuleb teadvustada, et nii on. Ja nii on.

Mul on siiralt ja südamest kahju, kui see Sind niiviisi solvas, et tunned vajadust mulle järele sülitada. Aga kui nii on, mis siis ikka.

Ma hindan väga seda, mis oli, ma ei hakka seda kindlasti inetuks mõtlema, sest see polnud inetu. Soovin Sulle head, soovin, et leiad tasakaalu ja õnnelik-olemise võtme, saad muuhulgas ka mehi ja lapsi, usun, et kirjutad mitu head raamatut.

Aegajalt käin ilmselt edasi Su blogi lugemas, kui tunnen, et saan ja tahan ja olen selleks avatud ja võibolla saan kunagi oma põhimustritest välja, aga eks siis näe. Praegu on nii.

Head,
K


väga väga naine ütles ...

Kirjutan kommetaari neljandat korda ümber. Sest mul on kalduvus kohe, kui minuga sõbralik ollakse, ära leebuda ja siis pean endale meelde tuletama, mis mulle ei meeldi, et end sellest tagasi hoida.

Nüüd on vist rahulik juba taas, tunded tasakaalus.

Ma ka päriselt halvasti ei mõtle.
Lihtsalt - aa, minu suhtes ei ole empaatiline, teiste (nt laste või meeste või krmuse pruutpaari) suhtes küll? (Kuigi tegelt on naeruväärsuseni pentsik olla empaatiline aint lapseealise suhtes, mis sul oleks pohh olnud, kui autoga müksatakse täiskasvanud inimest?)
Et mina peaks mõistma teisi, näiteks mehi X ja Y, aga teised mind - ei, on ju arusaadav, et ei mõista? Kuidas see nüüd loogiline on, et reeglid, mis kehtivad mulle, teistele ei kehti?!

MIKS ma endaga niimoodi käituvaid inimesi nii kaua enda ümber pidanud olen?! Jestas.