teisipäev, 18. oktoober 2016

Ikka šovinist

Päike tõuseb, taevas on roosaka-violetse-sinakasrohelise-beeži-sinisetriibuline ning ainult väga kergelt vananemas täiskuu on ka veel näha.
Nii ilus!
Joon oma musta kohvi (kas te teadsite, et mao ülihappesuse korral on see parem kui valgendatu, sest kofeiin hakkab varem imenduma ning ärritab vähem? Mina ei teadnud ja internet soovitab muudkui piimaga kohvi, ent olles proovinud musta ja valgendatut, on tõesti must märgatavalt parem. Lihtsalt süüa tasub ka kõrvale midagi) ja maailm on hea. 

Vaikselt kirjutan oma lõputööd ning parandan ilukirjanduslikku lugu tähtajaga "see aasta".
See on hea lugu, lugejad paistavad üsna üksmeelsed ses suhtes, aga ametlik toimetaja arvas, et on hea küll, aga kui SEE ja SEE - ise ju kavatsesid, lihtsalt järgmisesse sama maailma loosse? - ka veel teha, oleks veel parem.
Ma siis teen.
Vaikselt.
Kiirustamata.

"Orjatar" on ilus sõna. Toob silme ette mingi graatsilise noore olevuse kannuga õlal ja palja kõhuga, sall-loori ning pikkadest ripsmetest varjatud pilguga, kelle ahvatlevus on ära piiratud sellega, et ori ju, jee sa sellist tahad, aga samas ikkagi olemas.
Aga "ori"? Brr. Täiega inetuid ja ebameeldivaid mõtteid toov.
Ometi on "orjatar" lihtsalt naissoost ori. Veider.
"Orjatar" võib olla omamoodi uhke. "Ori" - ha. Lihtsalt peksa saanud vähe järelikult!
Krt, olen täiega meestel ja naistel vahetegija selle sõna juures!

Teises asjas samuti: panen tähele, et meestele annan andeks oludes, kus naistele mitte. Sest "ei, ma ikka mõistan nende seisukohta ka, nad ongi sellised emotsionaalsed ja õrnad ju!", kuid naiste pihta tuleb samas "mh, nad peaksid ju aru saama! Lollakad!"
Ja nii ongi. Naised peavad olema targad ja mõnusad suhelda, et ma nendega tegeleda tahaksin. Mehed peavad olema targad ja mõnusad suhelda sageli - ent üldse mitte peaaegugi alati. Naisšovinism, täiega.
Ei, muidugi pole see mingi uudis, ma olin naisšovinist ikka väga ammu juba. Aga selle peegeldumist oma elus kuidagi ei näinud. Et ma reaaalselt annangi meestele rohkem andeks, arvestan nende tunnetega rohkem, nad peavad ikka otseselt vastikud olema, et otsustaksin: ei, pole minu inimene üldse. Aga naistega käib otsustamine palju rutem, sest ootan neilt rohkem.
Selge, miks mul on olnud umbes võrdselt nais- ja meessoost sõpru, kuigi vahepeal oli sooline tasakaal mu suhtluskonnas näiteks 7:1 naiste kasuks!


Oleks siis nii, et tahaks meestega magada!
Mul praegu on juba muide tunne, et mõnikord isegi võiks, aga jätkuvalt null orgasmi peale rongi ning milleks?! oleks samuti täiesti omal kohal küsimus. Ei, ma lihtsalt hoian neid rohkem, sest mu meeles on nad õrnemad. Lähevad täiesti katki ammu enne, kui mina üldse midagi välja hakkaks näitama näiteks.
Muidugi on õrnu naisi ja ääretu sisemise vastupidamisega mehi ka. Indiviidide erinevusi märkan ja tunnistan. Aga selline üldine automaatne pilk on ikkagi täiesti šovinistlik.

Ja selle taust on - arvasite õigesti - et nõuan iseendalt nii tohutult ja kuna naised on üldiselt rohkem nagu mina, nad saavad osa sellest ka kaela.
Kui kõik mittesuutmised endale ära põhjendasin: "Ajukahjustus, on normaalne mitte kõike teha," olin enda suhtes ka leebem. Aga paraku - nüüd tuleb see ette ainult mõnikord harva. Hei, ma suudan rohkem kui enne rongi ju, olen targem, enesekindlam ja füüsiliselt umbes sama tugev, mida ma siis endasse lahkemalt suhtuma peaksin?!
Sest see on hea? Sest endaga leebe olemine on mitte ainult tunnetuslikult parem, vaid ka üldtunnustatult targem taktika? Sest kui sa alati kõike ei suuda, oled sa lihtsalt inimene, mitte kuidagi vilets inimene?
Aga mõistus, mõistus mäletab seda. Tunded lähevad oma teed kohe, kui ohjad lõdvemaks lasta!

Oot, seda polegi siin ju veel selgelt välja öelnud ja vbla mõni lugeja ei vea ühendusnööre kokku?
Miks mulle meeldib pai ja nõuanded on kasutud, miks ma sain end tappa hoolimata sellest, et paljud teised pidid haiget saama, miks mul antidepressandid täiega töötavad, ent teraapiad tõid null kasu - see, et midagi TEAN, ei tähenda üldse, et ma seda TUNNEN.
Teadmine ja tundmine on omavahel lõdvalt seotud atribuudid. Mingi seos on, ent oo-kui-kaugele see üks-ühene jääb! 

Kommentaare ei ole: