teisipäev, 11. oktoober 2016

Kogu aeg

Sellest on nüüd paar kuud.
Seni olin maganud külili, jalad kergelt kõveras. Kui ühel küljel polnud enam mõnus, keerasin teisele.
Aga korraga tekkis huvi jalgu sirutada. Lebada kõhuli nagu enne Rongi. Isegi seliliolek oli paar korda hea, mis oli ikka suisa imelik juba. Pärast seda, kui keegi enam ei keelanud mul voodis vaagnafiksaatorite või mõraste selgroolülide pärast külili olla, ma polnud selili maganud mitte kordagi. No hea küll, need korrad nüüd ka ei maganud - ent une-eelne parima asendi otsimine tähendas ka vahepeal selja peal lamamist? Väga veider.
Käed. Kogu aeg, ligi kaks aastat, olid nad une ajal kuskil mu rinna kõrval kõveras olnud, kuid nüüd äkki tahtsin neid sirutada. Magada, ülemine käsi puusal sirgelt. Vahel keerasin külge, et teine käsi teisele puusale panna. Et teist kätt sirutada.
Sellest on nüüd paar kuud.

Umbes nädala eest hakkasid mul liikmed, käed-jalad, ära surema. Või siis hakkasin seda tundma. Vahepealsed kaks aastat ei surisenud tuimalt miski, valu käis, kui ise tahtis, asendist olenemata, liigutamisraskused lihtsalt olid, mingit erilist aistingut kaasa toomata.
Nüüd algasid ärasuremised nagu oleks masin sisse lülitatud, neid muudkui tuli ja tuleb.
Ja ma mõtlen: see on vist hea. Ja ma mõtlen: mu jalad tunnevad vahel muudki kui valu. Ja ma mõtlen: seks?
Vähehaaval, vähehaaval tuleb huvi, tuleb ka suutlikkus, tuleb kehatunnetus: vast juba lähitulevikus võiks proovida ka muud moodi kui tuimast uudishimust aetuna?

Paar kuud pole natukenegi igavik, muidugi, vaid vaevumärgatavalt möödunud sekundid. Nädal? Isegi mitte aeg.
Mis on sulle tuhat aastat? Üks silmapilk.
Olen hetk, olen igavik, olen kõik. Mis on tõeline, kas see, mis oli ja on, või see viiv vahepeal, kui isegi ei mäletanud, et teisiti võiks?

Mulle meeldib püsivalt mõte, et kõik, kõik korraga. Et aeg on tervik. See kuldne valgus ja kuidas ma oma emale soengut tegin 1997 sügisel? On praegu. Kuidas mind kanti murtud jalaluuga trepist üles 2009? Praegu. Koolikoridor 1989, selle jahe lõhn ja tuttavate piltidega autahvel? Praegu. Kõik on kogu aeg olemas, me aint kogeme aega igal hetkel eraldi.
Et ma Rongi ei mäleta, on lihtsalt auk mu mälestustes. Väga personaalne auk. Teised mäletavad aega, mida mina mitte.
Inimaju on ehitatud aega mööduvana kogema, aga isegi see armetu aju saab vahel kahjustada =/

Vahel soovitatakse kohviraha saates marki, mida osta.
Ühte olen juba kolmest poest otsinud ja kuskil pole. Mingi peen värk vist =) Kuna praegu joon umbes neli korda vähem kohvi kui enne, õnneks aega on. Käesolev pakk Tchibot ei tühjene üldse. Pool kruusi mustalt korraga pole nagu SEE.
Isegi kui luban endale koort, pole nagu SEE.
Maitseb - lame.

Aga no - alailma on hapu maitse suus, see ka mõjutab.
Kohvi juua samas tuleb - muidu hakkab pea valutama. See mulle ei meeldi.

Meeldimise ja mittemeeldimisega on imelik.
Ma keeldun mõtlemast, et teen midagi valesti - aga seal on mingi põhjus, miks mu sõpradetagavara kokku kuivab. Kahju on vähestest, aga augud suhtlusmaastikul salgamatud.
Õudne, ma pean uued inimesed kuskilt leidma v?! Mõtegi sellele võtab ohkama!

A noh - kas ma julgen? Muidugi =)
Huvitav, kas on midagi, mida ma ei julgeks? Mida ei tahaks, leidub muidugi, neid tegevusi-värke-mis-see-üldnimi-oleks? võiks kuhjata Džomolungma kõrguseks mäeks. Aga nagu tahaks küll, kuid samas ei julge? Et hirm oleks isegi mingi arvestatav takistus, millest üle saada?
Pähe küll midagi ei tule.
Ei karda midagi.
Kuigi see vist on natuke põhjus, miks inimestest ilma jään. (Natuke on, sest esiteks, kui mul ei ole tore, lähen ise minema, ja teiseks ei jäta midagi ütlemata ega tee nägusid, et mitte teisele vastumeelne olla. Sest ma ei karda talle vastumeelne olla.)

Daki kirjutas ka hirmust oma võrgupäevikusse. Krt, seda lugedes jääb lausa mulje, et olen mingi normaalse inimese vastand.
Lisaks on definitsiooni järgi julgus mitte hirmu puudumine, vaid võime sellest üle olla. Mina ei saagi julge olla, sest mul ei ole võimalik hirmust kõrgemale tõusta, kui midagi enne ei karda. Kartmatu vast aint.
Kuid mida ma üldse karta saaksin?! Mida juba pole olnud?

Jaa, tean, inimesed kardavad ka siis, kui on olnud. Nt valu kordumist.
Mina - ei.
Vbla see ajukahjustus mängib kaasa, kuid sel juhul mulle meeldib kahjustatud olla. Hirmupuudust küll ei tahaks tagasi muutuvat, end uuesti kartust tundvat. See oli nii ebameeldiv ja samas üleni kasutu!

Ei, kõigel on tagajärjed. Mu suhtlusmaastik on kordades kitsam. Pean lausa oma karbist välja sirutuma ja uusi inimesi otsima (mis mõttes ma ei olegi nii tore, kui ise arvan, ja vbla mind ei taheta? ei see on eksklik mulje!), olgugi see raske!
Lihtsalt raskused ei hirmuta mind raasugi. =)

17 kommentaari:

  1. Postituse algusosa mulle nii tuttav. Eluaeg olen küljel magaja olnud ja kui peale jalaluumurdu kipsis olles olin sunnitud ainult selili lamama, siis oli see kohutav. Ja milline rõõm oli siis peale kipsi ära võtmist ennast külili keerata ja sirutada.

    VastaKustuta
  2. ma kardan JUST neid asju, mis on olnud. pikapeale läheb selline hirm üle ka, kui tükk aega on olnud vastupidiseid kogemusi - et x olukorras, kus muud asjaolud oleks nagu samamoodi, kui kunagisel koledal korral, võib ka hästi minna.

    nt pärast seda, kui mul juhtus paarikuise vahega nii, et kõigepealt mul rööviti tänaval kott ära ja seejärel murti koju sisse, kartsin ma tükk aega üksi (hämaral) tänaval ja ka üksi kodus. puhas füsioloogia - kuulen samme enda selja taga või kodus mingit imelikku heli, adrekas lööb lakke, süda hakkab pumpama jne. aga kui sellest läks üha rohkem aega mööda, siis harjus organism jälle sellega ära, et üldiselt on kodus ja tänaval okei olla, ei pea kogu aeg adrenaliini pumpama.

    see mehhanism noh, et keha valmistab end ette sündmusteks, mida ta on juba kogenud.

    VastaKustuta
  3. Mul on rohkem see, et "elasin ka selle üle. Selge, ka see on üleelatav".

    VastaKustuta
  4. Näe, kunagi näiteks 7 aastat tagasi kirjutasin:

    Isegi hirmu ei tundnud.

    Väsimust küll, nii suurt.
    Isegi hirmu ei tundnud,
    kui maa seest rebiti juurt.

    Siis tuli valu kui laine,
    kui lõputu käristav voog...

    Elas sellegi üle too naine.
    Suudab elada igal pool.

    VastaKustuta
  5. mul on vist sellest vähe, et "üleelatav". sügav vastumeelsus kannatuste suhtes.

    pealegi, mõni situatsioon on tõlgendatav ka nii, et pääsesin üle noatera, pääsemine oli ebatõenäoline; kui mul hakkab seda ette tulema nii tihti, et tegemist pole enam üksikjuhtumi, vaid selle pealt saab juba statistikat teha, siis hakkab juba puhas tõenäosus lugema.


    no ja siis on veel need variandid, mis käivadki nii, et need ei _lähe üle_, parimal juhul võib nende kätte ära surra. ja mul on puhtalt emotsiooni pealt tunne, et kui viimane asi, mis elus juhtub, on ilge, siis on see kuidagi ilgem kui suvalisel muul eluhetkel. umbes et pärast ilgusi tahaks mingit lohutust, aga kui ma selle kätte ära suren, siis jääb ju lohutus saamata ja ongi ainult ilgus.

    VastaKustuta
  6. nii et minu jaoks tundub ainus töötav lahendus teha ennast selliseks, et kui minuga ükskõik kui jube asi juhtub, siis ma suudaks selle kuidagi ära mõtestada. panna ise lohutus või ülevus vms hea asi sinna sisse. a ma (siiani?) ei ole selline ja siis on juba see närvesööv asi, et kas ma siis, kui seisuks läheb, ikka saan sellega hakkama? või kaotan näo? kas ma ikka suudan selle eksami ära teha, kui see tuleb, või tuleb loota selle peale, et eksamit ei tule? a kui ei tea, kas tuleb, siis oleks mõttekam ennast ikkagi selleks ette valmistada. aga kuidas? kus neid kursusi loetakse palun ja kas sel semestril üldse saab registreerida?

    ma ju omal ajal, lapsena, olen sellel eksamil läbi kukkunud. kust ma tean, et ma vahepeal nii palju edasi olen arenenud, et enam ei kuku, kui korduseksam peaks tulema?

    VastaKustuta
  7. nätsa, sisuliselt kardan ma hirmu. ma ei usalda ennast selle koha pealt, kuidas ma hirmuäratavas olukorras käitun.

    VastaKustuta
  8. See, mida Notsu ja vvn siin koos kirjeldavad, on võibolla neurootilise ja depressiivse närvisüsteemi eripära?

    VastaKustuta
  9. Mul on üks hirmuprobleem füüsiline. See, et ma olen rünnaku puhul mitu korda tegutsemisvõimetuks muutunud, sest jalad ei liigu ja hääl ei tule suust välja. Või ma muutun pööraselt _aeglaseks_. Ma ei tunne nii hästi füsioloogiat, et öelda, kas see on üleni närvisüsteemist. Sest ma ei tea nii hästi, mis hormoonide ja närvisüsteemi suhe õieti on.

    Ja kuna ei tea, siis ei ole seda ka niisama lihtne aktsepteerida, et "ma lihtsalt olen inimene, kes ohtlikus olukorras tardub." Ikka jääb kahtlus, et see on moraalne puudujääk ja ma peaks selle endast kuidagi välja kasvatama ja väevõimuga end tegutsema sundima.

    (ja siis võtab kangelaslikkust maha veel see, et nii sageli ei saa aru, mis olukord õieti on ja kas ma peaks üldse midagi tegema. nt kui ma kuulen kedagi karjumas "lase lahti, jäta järele," lähen ärevile ja mõtlen, et peaks vahele minema - ja siis järgmisel hetkel see karjuja naerab lõbusasti ja (meeste-naiste puhul) riputab end ise teisele poolele kaela või (laste puhul) maadleb ise lõbusalt edasi ja lagistab naerda. ei oska mängukarjumistel ja päris karjumistel vahet teha. a see selleks.)

    neurootilisust ei loeta minu teada küll samas mõttes närvisüsteemi eripäraks nagu depressiivsust (kui ma ei eksi, lähevad Big 5 süsteemis depressiivsus, kalduvus ärevusele jms püsivad meeleoluprobleemid kõik ühte neurootilisuse patta), aga seda usun ma küll, et kui rääkida depressiivsest-maniakaalsest teljest, siis ma kaldun pigem sinna teise serva, lugesin kunagi hüpomaanilise isiksuse kirjeldust ja jube tuttav tuli ette (samas kui depressioonikirjeldused tunduvad nagu teine maailm - mul on alati motti ja alati on elul mõte, lihtsalt mõnikord on mott negatiivne (tahan äraaaaaaa!) ja mõnikord on mingid elu hüved liigagi mõttekad ja ma ei suuda neist loobuda).

    VastaKustuta
  10. mul tuli selline välgatus seda lugedes. pole üleni tõene ja kohane siia kirjutada aga panen lihtsalt kirja.

    elada saab nagu vesi kivide vahel, kuidagi inimeste ümbert käies seinanurki pidi. ja kivid ei märka. ja elada saab nagu reha neid oma teelt riisudes. ja kivid õpivad vältima.

    VastaKustuta
  11. Huvitav, minul on just nimelt lihtne aktsepteerida seda, et "ma lihtsalt olen inimene, kes ohtlikus olukorras tardub". Ses mõttes, et ma tean, et see on nii ja ette põdeda pole ju mõtet.

    Aga võibolla illustreerib ka see seda, mida ma öelda tahtsin. Kuigi ma mõisteid vist päris korrektselt ei kasutanud. Võibolla peaks ütlema pigem depressiivne ja maniakaalne, või depressioon ja ärevus, või mingit kolmandat moodi. Aga mõte oli see, et ühel juhul toimuks nagu tähenduste kadu, ja hirmu puudumine oleks siis lihtsalt selle üks avaldumisvorm, teisel juhul aga tähenduste vohamine. Mis võivad olla neurokeemiliste põhjustega, näiteks võib tähenduste vohamine tekkida mingist abstraktsemast erutusseisundist närvisüsteemis, millele meie "ratsionaalsus" lood (hirmustsenaariumid, moraali, paranoiad vms) külge mõtleb. Ja kui selline erutusseisund väheneb, siis kaovad ka need tähendused, kuni sügavasse depressiooni jõudes pole enam mitte millelgi mõtet.

    VastaKustuta
  12. jah, sellele sõnastusele noogutan ma kaasa, olen ise midagi sarnast mõelnud. Pane mu varasema kommentaari sisse "moti" asemel "tähendused" ja teeb umbes sama välja.

    Nancy Huston kirjeldas "Loomispäevikutes" üht oma haigusepisoodi just tähenduste vohamisena:

    "Jõudnud maikuusse, kulgesin ma - ehkki ärkvel, ja isegi pidevas üleerutuses - täielikult unenäomaailmas (või romaanimaailmas, mis teeb sama välja): maailmas, kus ükski kohtumine ei toimunud, ükski lause polnud lausutud "juhuslikult", kus kõik viitas kõigele (ja eeskätt lugudele, mida elasid läbi mu tegelased), kus igat pisiasja võis ja tuligi tõlgendada. Ma olin pidevalt "elektriseeritud assotsiatsioonidest", mida mu aju tootis - kõik need olid sõna otseses mõttes jalustrabavad "kokkusattumused". Kõik puudutas mind, kõik puutus minusse. Iialgi varem ei olnud elu paistnud mulle nii värvirikas, nii ilu-, muusika- ja luuleküllane. Iga päev oli eelmisest teravamalt põletav; iga tunne - armueluline, kirjanduslik, esteetiline - jõudis silmapilkselt talutavuse piirini.

    Kuu lõpuks oli see piir ületatud."


    Mul päris nii hull üldjuhul ei ole, aga ma kannatan sageli unetuse all ja pikema unepuudusega võib küll maailm väga teravaks minna (põhjus, miks ma armastan sompus ilma, sest see võtab teravaid nurki maha). Enda piirid muutuvad õhukeseks ja iga väike asi võib mu piiride vahele sisse tungida.

    Vbla on see üks põhjus, miks "Orlando" etendust nii tore teha oli - tähenduste vohamisele võis vaba voli anda ja seda kõike oli kuhugi panna, nii et selle sai endast välja lasta ja asjal oli ka mõte; see, kui asjad peas kokku kolksatasid ja selle peale kokku kleepusidki, oli kasulik, sest nii sai jälle jupp etendust valmis.

    A., kes on depressiivsem, on seevastu vahel endale kunstlikult väikest unevõlga tekitanud, et tähendusi ellu juurde saada (seda pidi osale depressiooniga inimestele vahel lausa soovitatama; kurnatusdeprekaga muidugi ei sobi).

    *

    unenägude ja unenäolisuse kohta - kui unenäod on pmst aju tähendusprügist puhastamise kõrvalnäht, siis mõni ime, et unepuuduses läheb kogu reaalsus hallutsiooniliseks. kõik kohad tähendusprügi täis.

    VastaKustuta
  13. a mis ohtlikus olukorras tardumisse puutub, siis ma ei tea seda nii kindlalt. on ette tulnud ka seda, et ma hakkan rünnaku peale vastu sõdima (eriti hääletades). aga ma ei oska välja raalida, millal on need tardumiskorrad, millal tegutsemiskorrad ja kuidas seda ette teada ja kas ma saaks ise midagi ette võtta, et sobiv režiim käima panna.

    VastaKustuta
  14. irvele: noh, see on see I am the storm-värk =)
    https://pbs.twimg.com/media/CQPmVOBUEAAKTyg.jpg

    VastaKustuta
  15. A muidu: jaa, see tähendusteasi on väga loogiline ja tundub intuitiivselt õigena. Ja see ka, et "no ma olen selline inimene, kes ohtlikus olukorras tardub" ja nii on, selge, täielik rahu.

    Kui ma depressiooni laineharjaL ulpisin, oli kuuas tundi und mulle oma meelest täiesti piisav. Nii suutsin paremini läbi ajada. Aga selgelt sellest abistumiseks ei piisanud, lõpuks oli ikkagi mürts ja põnts.

    VastaKustuta
  16. sa oled ka kirjutanud, kuidas alkohol on sinu jaoks mõttetu asi, mis on arvatavasti sama asja järjekordne aspekt.

    mulle mõjub ta jälle reeglina tasakaalustavalt - samamoodi, nagu sompus ilm, võtab teravad nurgad maha ja teeb uimasemaks (mis üleerutunud minu puhul tähendab "viib normaalse inimese ärevustasemele").

    VastaKustuta
  17. Õudselt segab. Mis mõttes "you cannot withsand THIS storm"??!!?? Fate whispers ju IGA tormi kohta, mitte ainult selle konkreetse.

    Panen parema pildilingi =)
    http://67.media.tumblr.com/c0d3b989e043728df0df1432a0c8a6d3/tumblr_o434547GZ11saotevo1_1280.jpg

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.