pühapäev, 16. oktoober 2016

Tegelen oma asjadega

Oo, tere =)
Olles just  4 ja pool tundi maganud, ma rohkem hetkel ei suuda. Väsinud küll, aga mitte unine. Eks ma siis ajan väsinud inimese väsinud juttu, olen tavalisest emotsionaalsem ja jaburam korraga, võibolla ka söön midagi ning joon teed.

Käisin larpamas. Mäng oli hea, hästi tehtud, sobivas asukohas (üks laev Lennusadamas), miljon tehnikat ja värki ka, millega tegelesid teised, ja väsisin loomulikult täiesti surnuks. (Miks ma muidu kell pool kaheksa magama läksin ja natuke pärast südaööd tõusin?)
Ent veider oli jälle avastada, kuidas minu peas on minu-vastutada-värgid ja mitte-minu-vastutada-värgid täiesti lahus. Kui saan midagi teha, tegelen. Kui teised teevad nagunii paremini - tegelegu teised.
Reisikaaslased on kummituslaeval kinni? Lähen oma skafandris järgi mitukümmend meetrit läbi tühja külma kosmose, isegi kui mul on vaid väga udune aimdus, mida lisaks ukse avamisele teha saan. Oleme väga keelatud ja õudse bioloogilise tehnoloogia abil sõitval laeval kesk tundmatut tähesüsteemi? No pahasti küll. Laeva õhutussüsteem on katki? Keskendun ja palvetan lahendust otsides, sest mul on selline erioskus, et vahel tean asju, mida näha pole. Meid sihitakse pommiga, kui see välja lastakse, saame kõik surma, ning olen kõik oma keskendumised ära keskendunud? Nojah. Jamasti.

Kui pole minu meelest minu vastutusala, on üpris kama. Mu loomulik instinkt viib pealegi armastama, mitte kartma ja jälestama. Mul ei tulnud üldse pähe, et bioloogine laev on eriti paha, kuni mulle seda ei öeldud. Kosmosesõdukid on nagunii patused ja hirmsad (tehnoloogia on ses maailmas kurjast) ja et üks tehnoloogia oleks halvem kui teine?
Kes jaksab sellistele pisiasjadele tähelepanu pöörata?

Aga ... aga ... aga ma varem ju jaksasin? Reageerisin emotsionaalselt? Elasin täiega sisse, mind hirmutasid need asjad, mis mu tegelast hirmutasid, imetlesin neid asju, mida mu tegelane, ning mängu ajal mitte ainult mõtlesin, vaid ka tundsin kõike läbi tegelasfiltri, ükskõik, kas olin tänavamõrtsukas või vaga ning peenutsev aadlidaam.
Taam. =)
Nüüd olen nii ebanormaalne, et võin mõneks ajaks küll olla natuke teise nurga all ebanormaalne tegelane, aga normaalset ei suuda endasse võtta. Lihtsalt ei tule. Kulissid paistaksid mõttes kogu aeg kohutavalt kätte, see oleks nii võlts ning vale.

See vastutamisasi on nii selge ja tulem nii erinev vanast minust!
Tollal-vanasti ma eriti ei julgenud vastutust võtta. Mitte seepärast, et jube, aga arvasin alailma, et see või too on must ikka targem-osavam-misiganes-moel-pädevam.
Mis aga ei tähendanud, et ma poleks hoolega jälginud, mida need see-too-keegid-teised arutavad, vahel sõna sekka pistnud, ning kui lõpuks tehti mingi otsus, põdesin, et ma oleks võibolla parema teinud, oleksin vaid sellele pühendunud!
Nüüd? Sellega ma ei tegele, tehke või täisidiootne plaan, vastu ei vaidle. Selle teise asjaga aga tegelen nii hästi kui suudan, ei huvita, kui keegi ka omapoolsete kavade või tegudega segab! Kui väga segab, takistan teda nii tegemast.

Maailm on nii palju lihtsam sedasi, kuid samas jääb ebainimlikkus väga tunda. Olukord on elule väga ohtlik, ent mina ei tegele sellega? No siis vbla saan surma. Vbla saavad teised ka. Pole minu vastutus.
Tegelen Oma Asjadega.

Päris elus on ka nii. Kui Siim Kallas oleks presidendiks saand, oleks ma küll mõelnud, et noh, nõme, aga et seda kuidagi väga hinge võtta?
No selge, oleks mu reaktsioon olnud. Jama küll, aga mina ei vastuta.

Kui miski ei meeldi, ütlen. Fb-s olen mitmes Ukraina-teemalises grupis ja siis ühes kirjutati, kuidas vastaste "sõdur likvideeriti". Mul ei ole midagi erilist selle vastu, et sõjas inimesi tapetakse - no nii on - aga mul on midagi selle vastu, kuidas seda "likvideerimiseks" nimetatakse.
Ütlesin.
Vaieldi.
Ütlesin veel.
Jäängi ütlema, kuni sees istub tunne, et sel mingigi mõte on. Kui tundub, et taon surnud kassi, ütlen, et ma ei näe mõtet rohkem kirjutada ja kõik.
Lill. Olen omad asjad ära teinud, tehku teised, mis nemad tegema peavad.

Kommentaare ei ole: