laupäev, 1. oktoober 2016

Vaprus ei anna hoolitsust

Lõpuks sain aru.
Sest ma olen nii tark ja analüütiline, et kulus aint hästipaljuaastaid, onju.
See meeleheide, mis mind valdab haige olles ja süvendatult siis, kui mul on konkreetselt valus (noh, praegu valutab pea jälle, migreenirohi aitas 3 tundi ja see oli viimane tablett, valuvaigistid leevendavad pisut) on see, et "hoolitsege minu eest, palju ma veel pean tegema, et keegi hooliks ja hoolitseks?!"

Ja ongi täiesti see usk, et kui ma ise hoolitsen teiste eest ja tõmban ennast ribadeks viiel erineval moel, siis lõpuks hoolitseb keegi ka minu eest. Ärateenimise värk.
Ikka ei hoolitse?! No ma siis olen veel tublim, veel vapram, veel ennastsalgavam. Ilmselt ma ei olnud veel piisavalt!

Teate, et see ei toimi, onju?
Et kui keegi jõuab, siis ilmselt jõuab teiste arust ka veidi rohkem?
Ja siis ma lähen konkreetselt pooleks ning inimesed ümberringi on tohutult üllatunud, et kuidas siis nii. Mina olen kogu aeg tublim, et ära teenida hetke, mil ometi keegi taipaks ka minu eest hoolt kanda, ja teised mõtlevad, et "mh, ta teeb nii palju, muidugi ta jõuab".

Sest headust ja armastust ei saa ära teenida. Kes neid annab, see annab. Kes ei anna, ei saa sageli arugi, et midagi valesti läks. Väärtuslik olemine kellegi jaoks ei käi üldse sedamööda, et kui palju sa talle kasu tood.
Abipalumine paistab olema võti, mis inimesed sinu juurde toob. Mitte ärakannatamine ja vapperolu.

Emake maa, kui rõve mul on! Ja praegu on palju parem kui enne, vähemalt ma ei nuta enam häälega, lihtsalt pigistan oma sääri ja surun küüsi õlavartesse ja peopessa, põlvedesse ja reitesse. 

Headust ei saa ära teenida. See kohe üldse ei toimi, kohe üldse.
Palu abi, kui sul abi vaja on. Palu hoolitsust ja seda tuleb, mitte ära ole aina vapper ja looda, et keegi mõtleb: "My turn."
Kui vana ma nüüd olengi, seda sõnadesse pannes? Igatahes noorem, kui mu vanaema surres.
Aga samas - ma pidin ka enne surema, et seda õppida. Vbla teisiti ei olekski õppinud.

Muide, nutmine aitas. Konkreetselt sel ajal oli natuke vähem rõve kui muidu.
Ja siis see ka, et kuna mul migreenirohud mõjusid, ei arva ma enam, et mul on pingepeavalud, lihtsalt rämetugevad. Mul on migreenid, mis vallanduvad pinge peale.

Nii jäle on olla, Ma ei tea, vbla oksendamine aitaks veidi?
Lähen proovin.

7 kommentaari:

notsumaja ütles ...

VVN, sa oled tglt selle asja peale - et tublidus ei aita toetust saada - juba mitu korda tulnud, ma mäletan küll juba mitut selle teema postitust. Kasvõi seesama, millele sa nüüd linkisid. Nii et päris nii hull ei ole, et sa oleks _alles_ nüüd selle peale tulnud.

Selliste asjadega on vist nii, et oma pea ümberseadmiseks peab sama asja hästi mitu korda üle avastama, enne kui on võimalik uskuma jääda. Ma vaatasin huvi pärast oma blogist järele, millal mul endal samal teemal kõige selgem ahaa-elamus oli, selgus, et 2012 kevadel -https://notsumaja.wordpress.com/2012/03/23/mingi-kevad-on-voi/#comment-2378 - tähendab, juba üle nelja aasta tagasi, aga ikka tuleb aeg-ajalt uuesti sama asja endale öelda.

Julgustuseks - mu kogemus näitab, et ajapikku läheb selle uskumine kergemaks. Nähtavasti on mingitel mõttemallidel nii kõva inerts, et kohe iseendale esimese korralduse andmise peale ei jaksa veel ümber pöörata, aga ajapikku saab see kurv siiski välja võetud.

väga väga naine ütles ...

Jaa. =) Kusjuures iga nüanss on samas nagu uus asi, uus avastus =) Kuigi nad on kõik samad tegelikult. Lihtsalt see, kuidas ma ALATI haiguse ajal kurvaks jään, kuidas see on lausa haigustunnus, mille pealt öelda, et oh, vist haige - miks nii, on selle korra nüanss =)

notsumaja ütles ...

mind teevad haigused kurvaks isegi siis, kui hoolitsetakse. või panevad nutma vms. haigustega käivad vist ka mingid omad masendusehormoonid kaasas ja nutmine tõesti aitab nagu sinulgi. või karjumine.

("karjumine" sõna otseses mõttes, mitte sõimamise tähenduses. karjun "aaaaah!" ja konkreetselt karjumise ajal on natuke parem olla. kui mul suve lõpus tuul niiskest seljast läbi tõmbas ja mul valutas pool selga nii, nagu tavaliselt oskab valutada ainult hammas, siis kõige hullematel hetkedel sain ma ainult edasi-tagasi kõndida ja rütmiliselt ulguda - muidu oli valus hingata, aga ulgumine mattis valu justkui enda alla ja siis pääses ajutiselt vähemalt lämbumistundest.)

väga väga naine ütles ...

Kuna olen ajutult, nõmedalt, lollakalt vapper ja praegu teel Tartusse ja rongis, on siin proovida natuke liig, aga seal - jaa. Tundub täiesti, et võiks toimida.

udupea ütles ...

Pai!

udupea ütles ...

Pai!

väga väga naine ütles ...

Täh!