pühapäev, 13. november 2016

Avantüürid

Jälle läks jalg alt ära. Tõusin püsti, koib ei töötanud, kukkusin peaaegu ümber. Haarasin kätega tooliseljatoest ning sain sinikaid esemete vastu vajumisest mõned.
Mõtlesin muude väliste mõjutusteta: aga äkki on seos migreeniravimiga? Sest tol päeval olin võtnud, eelmisest korrast aga ei mäleta, kas võtsin või ei. Igatahes olid need mulle juba välja kirjutatud ning ära ostetud. Nüüd on see teooriana õhus, ravimi infolehte pole millegipärast viitsinud uurida.
Ilmselt seepärast, et see ei muudaks midagi - vahel mittetöötav jalg on igatahes umbes 264 korda parem kui peavalu.

Täna paistab jälle selline päev olevat, kus tahaks pai, ilma et midagi uut suurepärast oleks teinud. Vanade asjade pärast.
Kuigi tegelikult oli suurepärasus eile täiesti olemas. Lihtsalt mittearusaadav enamikule inimestele: käisin oma elusoleva vanaema 91. sünnipäeval. Väsisin kahe tunniga niimoodi ära, et tuikusin. Ei saanud mäest üles, poeg pidi mind aitama, muidu kukkusin vaid korduvalt lumme ja üldse ei saanud edasi. (No päris järsk mägi oli).
MisMÕTTES ma ei saa medalit selle eest, et vanaema sünnipäeval käisin kaheks ja pooleks tunniks?! See oli ju NIIIIIIII raske!!! Palju inimesi ühes ruumis, korraga käivad vestlused, kusjuures inimesed räägivad järjest valjemini, et üksteisest üle kosta ning natuke sellekski, et kurdivõitu vanaema ka kuuleks. Kaks koera, kaks väikelast, korduvad jututeemad (mu isalt küsiti vähemalt kolm korda, miks ta ranne on elastiksidemega seotud, kusjuures esimest korda küsisin veel ma ise), no jookse puusse.
Või istu kinniste silmadega nurgas.
Ainus lohutus on, et mu poeg väsis samamoodi ära, samadest asjadest. Tema istus teises nurgas, silitas koera ning pani ka vahepeal silmad kinni.
Nii. Kuradi. Palju. Inimesi.
Lusikad läksid.

Sinikad jalal ka valutavad.
Niu.

Ma ei saa hästi üle sellest, kuidas olen konfliktne. Muidugi pole see mingi uus avastus, tean seda juba ammu: ongi tunne, et ükskõik mis on etem kui oodata-vaadata-ehk-läheb-paremaks. Aga mismoodi mul mittekonfliktsete suhtes on lühike kannatus ja lihtsalt ei viiiiiiiiiiiitsi, on uus avastus.
Vaidlus on kordades parem kui ümmargune ei-ütle-täpselt-keerulisi-asju-välja poolnõustumine. Selle viimase peale hakkab mul lihtsalt igav, eemaldun, vaikin. Sees pole ka mitte tunnet "oleme eriarvamusel, ent armastan sind ikka", vaid "no vaidle siis minuga, kui sa nõus pole, krt!"
Tülpimus, mitte katarsis.
Kui on konflikt, saan vähemalt võita (või kaotada), kui pole, jääb lihtsalt "ta vist polnud minuga nõus".
Ja see on tegelt nende mittekonfliktsete osas ebaaus, sest nemad tahavad ainult rahu hoida ja mina siis - olen täiesti mitterahulik. Just sellepärast, et tahetakse rahu hoida.

Aga noh - olen, mis olen. See on mus ka ebanormaalne, et ei ürita enam parem olla. Arvan, et olengi piisavalt hea, kui ei meeldi, mine ära. Ning see ebanormaalsus (vastandina hulgale teistele) on ka mulle endale näha kui SUUR ebanormaalsus, mida üldse ei tahaks kõigile jagada.
Mõnele, jaa. Aga kõigile? Et KEEGI ei üritaks enam parem olla? Eeee ...
Lapsi ka enam ei kasvataks ega üritaks eeskujuga mõjutada, sest nad ju ei või tahta paremad olla? Pürg parem olla oleks inimestes surnud, sest olen, nagu olen, ja paremaks muutuda ei tahagi?
No ei!!!
Võibolla on see "olen, kes olen" ajutine. Võibolla läheb üle, sest kui inimene jääks üleni selleks, kes on, võiks aeg samahästi olemata olla ning me kõik nagunii algusest peale üleni valmis. Aga praegu on minuga nii ja mulle meeldib. Ei põe =)

Luuletusi tahaks kirjutada. Riimid on peas kui müürid.
Sellised avantüürid =)

6 kommentaari:

  1. ära Sa enda sisemise olemisega nüüd vastuollu küll mine:) Mõne inimesed ei suuda ka end terve elu jooksul üles leida ja kui Sina oled sellega hakkama saanud, siis ongi põhjust nagu kass pliidi ees nurru lüüa.

    Ja see nn vanaaja kasvatus, kus nn omade ringis nn õrnadest asjadest ei räägi, sellega kaasa minemine on veel kehvem, kui kogu sisemise ilu sõnades väljendamine nende ees, kes tahavad peale ütlemist validooli või ära minestada.

    Ma oma ühele ontlikule oma nn pätsuaegse kasvatusega Tädile üks kord ütlesin, et kui Sa oma suud kriipsuks kokku minu ütlemiste peale ei veaks, siis näeksid poole noorem välja ja mõjuksid täiesti normaalse inimesega, mitte Smolnõi Insitutuudi komblusõpetajana.

    Ja PAI oledki väärt. igal juhul oled. ka siis, kui küsid, et mille eest.

    VastaKustuta
  2. Riimid on peas kui müürid
    Sellised avantüürid

    Hahaa. Ongi.
    Kirjuta välja, teed endale sellega ise pai, ise tehtud pai on ikka väga hea pai!

    VastaKustuta
  3. Ei, ma tegelt kirjutangi. Fb-sse hetkel, mul on seal luuleväljakutse 30 päeva, luuletus päevas, soovituslikud sõnad, et mõte tööle panna, ka igaks päevaks erinevad. Lihtsalt vahel läheb soon hästi lahti ja siis võiks peaaegu rohkem teha kui see luuletus päevas, aga samas ei jaksa ju ka kõike. Valik teha homme on ka valik =)

    VastaKustuta
  4. Ja ma olen nii väsinud. Ja ma olen nii väsinud. Ja ma olen nii väsinud.
    Kui see pole enam igapäevane, kogu aeg kestev olek, on vahe normaalsega ikka kohutavalt suur. Nii. Väsinud.

    VastaKustuta
  5. Ma tean seda "õhk on puhtam" tüüpi asja aga see rakendub nii harva ja pigem mingite selliste ärarääkimiste najal mida muidu mitte-afektiseisundis ei teeks. Teisisõnu on see pigem usaldusprobleemi manifestatsioon kui töötav meetod midagi lahendada.

    Konfliktsusega on see, minu meelest, et rindeid saab valida. On see praegu oluline? Mida ma võidan? Reeglina konfliktis ainult kaotab isegi kui õigus mulle jääb.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.